Ivar Raig

Head spordisõbrad!

November on käes, aastalõpp paistab. Teen lühikokkuvõtte oma spordiaastast 2024.

Võistlusaasta algas 27. jaanuaril Miami maratoni raames toimunud 5 kilomeetri (Miami Tropical 5K) jooksuga. Miami kruiisisadamast alanud jooks kulges mööda kaiäärset maanteed üle suure  kõrge silla kuni Miami Beachini. 70+ vanuseklassis saavutasin rahvusvahelises konkurentsis enda jaoks üllatuslikult kindla esikoha ja sain kingituseks uhked võidu- ja maratonist osavõtu medalid. Ka aega 24:12 ei pea häbenema, sest nii kiiresti pole 5 kilomeetrit viimastel aastatel Eestis minu vanuseklassis teised jooksnud.

Veebruaris osalesin Eesti halli-mitmevõistluse meistrivõistlustel viievõistluses Tartus, kus kogusin kõigi vanuseklasside lõikes kõige kõrgema punktisumma – 3412 punkti, millega püstitasin ühtlasi uue Eesti rekordi 70+ vanuseklassis.  Parimad üksikalade tulemused olid 1.36 kõrgushüppes (767 punkti)  ja 3.48.94 1000 m jooksus (741 punkti), mis jäidki hooaja tipptulemusteks.  Torunis Poolas, Euroopa Meistrivõistlustel hallikergejõustiku kõrgetasemelises viievõitluses saavutasin hõbemedali ja viisin Eesti rekordi 3441 punktini. See punktisumma on nii maailma kui ka Euroopa 2024. a. teine tulemus 70+ vanuseklassis. Üksikalade tulemused olid kõigil viiel alal (60 m tõkkejooks, kaugushüpe, kuulitõuge, kõrgushüpe ja 1000 m jooks) paremad kui kahel eelmisel viievõistluse tiitlivõistlusel.

Eesti meistrivõistlustel juulis Karksi-Nuias startisin kahel päeval kokku 11 alal, esimesel päeval kuuel ja teisel viiel. Kõigepealt võitsin kaugushüppe tulemusega 4.01. Kuulitõukes saavutasin isikliku rekordiga 10.75 kolmanda koha. 100 m jooksus lõpetasin teisena Eesti rekordi (13,51) püstitanud Viktor Kruuse järel hooaja parima tulemusega 14,85. Teivashüpe  päädis kuldmedaliga ja isikliku rekordiga 2 m 20 cm. Päeva lõpuks tulid pingevabalt kindad esikohad ka 400 m ja 1500 m jooksus aegadega vastavalt 1.14,46 ja 6.24,49, kusjuures jooksude toimumise ajavahe oli vaid pool tundi. Teise võistluspäeva alustuseks võitsin ja püstitasin 80 m tõkkejooksus -4,4 m/s vastutuules isikliku rekordi ajaga 15,93. Kolmikhüppes jäin kolmandaks ja 200 m jooksus ajaga 31,88 teiseks. Päeva lõpus sain kuldmedalid kõrgushüppes ja 800 m jooksus. Seega kokkuvõttes Eesti meistrivõistlustel esmakordselt igal alal medal, sealhulgas seitse kulda, kaks hõbedat ja kaks pronksi.

Kõiki värve medaleid kogusin kergejõustikus ka Eesti Spordiveteranide 57. suvemängudelt Jõgeval.

Balti meistrivõistlustel juulis Valmieras võitsin ühe kuldmedali (üllatuslikult teivashüppes uue isikliku rekordiga 2.30), neli hõbemedalit (100 m,  200 m,  400 m ja 800 m) ning kaks  pronksmedalit (kaugushüppes ja kõrgushüppes). Tegin hooaja kiiremad jooksud 200 m distantsil ajaga 31,34 ja 400 m rajal ajaga 1.11,74, kus jäin alla vaid Läti maailmaklassiga keskmaajooksjale, Göteborgi MM-il kulla võinud Peteris Arentsile. Peamiselt treenimise eesmärgil võtsin juulis osa ka Eesti-Soome kergejõustiku heitealade maavõistluse lisaaladest ja Kohila pikamaajooksu seeriavõistlustest.

Maailmameistrivõistlustel augustis Göteborgis osalesin kümnevõistluses ja 1500 m jooksus. Kümnevõistluses kogusin küll üle 300 punkti enam kui Euroopa meistrivõistlustel 2023. a. Itaalias Pescaras kuldmedali taganud 5675 punkti. Kuid Göteborgi 5991 punkti ei võimaldanud kõrgemat kui neljandat kohta kahe kanadalase ja sakslase järel. Maailma hooaja edetabelis langesin 2023.a. teiselt kohalt viiendaks ja Euroopas teiseks. Alt vedas esimene päev, kus kaugushüppe ja kõrgushüppega kaotasin oma parima kümnevõistluse (Pretoria 2023, 6073 punkti) tulemustele ligemale 300 punkti. Teise päevaga võis aga rahule jääda, püstitasin kaks isiklikku rekordit (80 m tõkkejooksus 15,73 sek ja teivashüppes 2.40 m) ning tegin  hooaja parima tulemuse kettaheites (29.30 m.). Kuid nendest tulemustest jäi väheks medali võitmiseks.

1500 m jooksus osalesin vaid eeljooksus, saades isegi finaali ajaga 6.12,48. Kuid finaalis osalemiseks enam jõudu ei olnud, sest kümnevõistlus oli jalgades ja püstitatud eesmärk joosta Göteborgis ka 1500 m jooksus Eesti rekord eelmisel aastal joostud 400 m ja 800 m rekordite kõrvale oli ebareaalne.

Augusti viimasel päeval Eesti meistrivõitlustel heidete mitmevõistluses Pärnus tegin jälle mitu isiklikku rekordit, sealhulgas kuulitõukes 10.94 m , mis mitmevõistluses annab suured 744  punkti.  Head tulemused tegin ka kettaheites, vasaraheites ja raskusheites, kuid nigel odavise ei võimaldanud kokkuvõttes kõrgemat kui neljandat kohta 2517 punktiga.

Kergejõustikuhooaja viimane võistlus oli septembris traditsiooniliselt meeleolukas Kohila mitmevõistlus. Veteranide viievõistluses tegin parima punktisumma (3126) ja sain kindla esikoha, kusjuures kaugushüppes fikseeriti minu hooaja parimaks tulemuseks  4,19 m (lubatust tugevama taganttuulega). Praktilised auhinnad ja rikkalik õhtusöök kaunistasid päeva.

Eesti 2024. a. kergejõustikuveteranide edetabelis 0len hetkel esikohal üheteistkümnel võistlusalal (mitmevõistlustes, tõkke- ja keskmaa jooksudes ning kaugus- ja kõrgushüppes), teine tulemus on neljal alal (lühimaa jooksud ja teivashüppe), kolmas resultaat kolmikhüppes, kuuendal edetabelireal olen kuulitõukes ja heidete mitmevõistluses ning seitsmendast kuni üheksanda kohani paiknen teistel heitealadel. Minu käes on neli Eesti rekordit, veel mitmel alal jõudsin uute isiklike rekorditega Eesti kõigi aegade edetabelis 10 parema hulka.

Kergejõustikuhooaeg lõpeb detsembri keskel elu esimese kergejõustiku treeninglaagriga professionaalsete rootsi treenerite juhendamisel Fuerteventuras, Kanaari saarel Hispaanias.

Ülimalt tihedat ja edukat spordiaastat 2024 jäävad meenutama ka Eesti meistri tiitel korvpallis Kalev 70+ meeskonna koosseisus ja pronksmedal Kalev 65+ meeskonna liikmena.

Tänan oma treeningu- ja võistluskaaslasi ((Jürgen Lamp ja Aavo Kergand) ning heidete treenerit (Jüri Otsmaa), kes aitasid mind võistlusteks valmistumisel. Suur tänu ka kõigile neile, kes abistasid või andsid viimast head nõu võistluspaikades, nii kaasvõistlejad (Priit Jõgi, Ülo Randaru,  Erge Viiklaid jt), Tallina Spordiveteranide Koondis, kohtunikud kui ka pealtvaatajad. Göteborgis kogesin esimest korda, kuidas suurvõistluste õhkkond ja rütmis plaksutamine aitasid kaasa teivashüppes ühel hooajal kolmanda isikliku rekordi püstitamisele.

Leidsin, et spordiaastast kokkuvõtte tegemine  ja eneseanalüüs on vajalik uute treeninguplaanide koostamiseks ja eesmärkide püstitamiseks. Soovitan kõigile. Jõudsin äratundmisele, et sportlikus mõttes nii edukaid aastaid, nagu olid 2023 ja 2024, ei saa mul ilmselt enam olema, sest vigastuste oht ja tunnetatav võimete lagi seavad veelgi paremate tulemuste saavutamisele piiri. Minu tulemused on juba neljandat aastat järjest enamusel aladest pidevalt paranenud, seda peamiselt tänu treeningumahu suurenemisele ja sooritustehnika paranemisele. Samas tean, et vanuse tõusuga reeglina saavutusvõime langeb, nagu näitab karm statistika vanuserühmade rekordite ja edetabelite võrdluses. Seega see, mis mind praeguste tulemusteni viis, ei vii mind tõenäoliselt enam edasi. On vaja midagi uut treeningutes ja võistlusteks valmistumisel, eelkõige kümnevõistluse nõrgematel punktialadel. Siiski loodan 2025. a. märtsis veel edukalt esineda veteranide hallikergejõustiku maailma meistrivõistlustel Gainesville`is (Florida), mais võtta osa veteranide olümpiamängudest Taipeis (Taiwan) nii korvpallis Kalev 70+ võistkonnaga kui ka kergejõustiku aladel ning oktoobris proovida kaitsta kümnevõistluse Euroopa meistri tiitlit Madeiral (Portugal), kus tuleb  rinda pista juba kaks ja pool aastat nooremate atleetidega.

Nõukogude Liidu impeeriumi lagunemise põhjuseid on erinevad teadlased, analüütikud ja kommentaatorid üle maailma leidnud palju. Kokkuvõtlikult domineerib arvamus, et üheks peamiseks põhjusteks oli Nõukogude Liidu allajäämist USA- le ja tema lääneliitlastele nn. külmas sõjas. Teiseks oluliseks põhjuseks peetakse nõukogude ideoloogia nõrkust ja M. Gorbatšovi uuenduskursi mittepiisavust kujunenud vajadustele. Kolmanda olulise põhjusena nimetatakse nõukogude majandussüsteemi (plaanimajanduse) võimetust tagada inimestele heaolu. Kokkuvarisemise neljandaks lahutamatuks põhjuseks peetakse aga  endistes Balti liiduvabariikides käivitunud ja kõikidesse teistesse jõudnud rahvuslike vabadusliikumiste survet. Alles viienda olulisema tegurina mainitakse  armutut võimuvõitlust nõukogude eliidi ladvikus Gorbatšovi ja tema reformide vastu, mis päädis 1990. augustiputšiga, milleta poleks toimunud nii kiiret ja põhjalikku kokkuvarisemist.

Ükski nimetatud viiest olulisest tegurist eraldi poleks tõenäoliselt päädinud Nõukogude Liidu kui suure ja sõjaliselt suhteliselt võimeka  riigi likvideerimisega. Selle tingisid kõik nimetatud viis tegurit koosmõjus, milledest igaühel oli täita erineva tähtsusega roll alates M. Gorbatšovi võimuletulekust 1985.aastal kuni tema otsuseni tagasiastumise kohta 1991.a detsembril. M. Gorbatšovi meenutatakse nüüd paljude poolt kui riigijuhti, „kes hävitas riigi, mida püüdis päästa“.

Alljärgnevalt peatun Balti liiduvabariikide püüdlusel taastada oma iseseisvus. Eelkõige Eestis töötati välja strateegia, kuidas Gorbatšovi reforme, eelkõige avalikustamist ja demokratiseerimist  kasutada ära rahvuslikes huvides.

Sihikindlalt ja korduvalt hakati alates 1988.a. avalikustama ja uurima Stalini kuritegusid, sealhulgas 1940. ja 1949.a. massiküüditamisi ja vangilaagrite loomist. Eestis oli toimunud loomeliitude pleenum, mis taotles MRP pakti tühistamist ja Eesti iseseisvuse taastamist õigusliku järjepidevuse alusel. Sama aasta 16. novembril võttis ENSV Ülemnõukogu vastu Eesti suveräänsusdeklaratsiooni, mis õiguslikus mõttes kujunes esimeseks sammuks NSVL lagunemises vaatamata sellele, et NSVL keskvõim kaua seda deklaratsiooni ei tunnustanud.

1989.a. kevadel korraldati esimesed enam-vähem vabad valimised NSVL Rahvasaadikute Kongressi. Esimese olulise algatusena taotles grupp Eesti rahvasaadikuid NSVL Rahvasaadikute Kongressis erikomisjoni moodustamist poliitilise hinnangu andmiseks Saksamaa-Nõukogude mittekallaletungi (MRP) pakti salaprotokollidele ja nende alusel Balti riikide annekteerimisele Nõukogude Liidu poolt. See komisjon  moodustati läbi suurte raskuste. Seda hakkasid  juhtima A. Jakovlev ja E. Savisaar tema asetäitjana. Senini olid Nõukogude Liidu valitsused salaprotokollide olemasolu eitanud. Kuid akadeemik Endel Lippmaa tõi USA-st salaprotokollide usaldusväärsed  arhiivikoopiad M. Gorbatšovi ja rahvasaadikute kongressi liikmete laudadele. Seejärel leiti märge salaprotokollide olemasolust NSVL Välisministeeriumi arhiivist ning lõpuks ka originaal Stalini arhiivist, kuid Gorbatšov ja NLKP poliitbüroo polnud kaua aega nõus tunnistama pakti salaprotokolle, sest kardeti, et nii saab Nõukogude Liidust Teise Maailmasõja vallapäästmise kaassüüdlane ning MRP pakt Balti riikide annekteerimise otseseks põhjuseks.

MRP pakti sõlmimise 50. aastapäevaks kavandas Eestimaa Rahvarinne koostöös Läti ja Leedu rahvaliikumistega suurejoonelise Tallinnast Vilniusse 600 kilomeetri pikkuse  inimketi korraldamist. M. Gorbatšov, tajus Balti ketis suurt ohtu Nõukogude Liidu lagunemisele, palus eraldi kohtumisel Eesti rahvasaadikutel Moskva kongressis veenda korraldajaid Balti kett  ära jätta, kuid kohtumisel osalejad (I. Gräzin, Ü. Vooglaid, S. Kallas, V.Vare, H. Nurm ja allakirjutanu) vastasid, et seda protsessi pole enam võimalik peatada. Balti ketist kujunes üle kogu Euroopa suurt tähelepanu saanud  mõjukas poliitiline protestiaktsioon Balti riikide iseseisvuse taastamise toetuseks ja Nõukogude Liidu juhtkonna silmakirjaliku poliitika vastu.

1. septembril 1989.a. muutis MRP pakti salaprotokollid õigustühiseks Lääne-Saksamaa parlament, mis avaldas kaudset mõju sellele, et 10. novembril hakati lõhkuma Berliini müüri, idasakslased valgusid Lääne-Berliini ning algas Saksamaa taasühinemine. Toimus M. Gorbatšovi kohtumine Saksamaa juhtidega, kus ilmselt nõukogude riigi juhile märku, et MRP salaprotokollide jätkuv maha salgamine hakkab takistama koostöös lääneriikidega, eelkõige majandusabi saamisel. Kujunenud uue olukorra ja NSVL Rahvasaadikute Kongressi demokraatlikult meelestatud saadikute survel võeti MRP salaprotokollide tühistamise eelnõu lõpuks päevakorda NSVL Rahvasaadikute Kongressis. Esimesel katsel 23. detsembril 1989 ei saanud eelnõu vastuvõtmiseks kongressi enamuse toetust. Eesti saadikute ja eelkõige Arnold Rüütli algatusel ning peaettekandja A. Jakovlevi toetusel võeti eelnõu uuesti päevakorda järgmisel päeval, mil see vastuseisust hoolimata kindla häälteenamusega heakskiidu leidis.

MRP salaprotokollide tühistamine de jure andis õigusliku aluse Balti riikide kuulutamiseks taas iseseisvateks, mida 1990.a. märtsis kasutas esimesena Leedu. Kuid sellele ei järgnenud Leedu  iseseisvuse tunnustamine isegi mitte lääneriikide poolt, sest NSVL võimud pidasid seda ebaseaduslikuks ning takistasid Leedu iseseisvuse teostamist relvastatud sõjaväerünnakuga Vilniuses. Parem võimalus iseseisvuse väljakuulutamiseks kujunes 1991.a. augustikuu putši ajal, mida kasutas Eesti Ülemnõukogu oma 20. augusti hilisõhtuse otsusega.

Ka B. Jeltsin kasutas oskuslikult ära M. Gorbatšovi vastu suunatud vene tagurlaste putši, andis esimesena korralduse valmistada ette dokumendid Eesti iseseisvuse tunnustamiseks juba päev peale selle väljakuulutamis 21.augustil kui oli saanud näha Eesti Ülemnõukogu 20. augusti otsust, mis oli 21. augusti hommikul juba vene keelde tõlgitud ja üle barrikaadide Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu majja toimetatud.  24. augustil kohtus B. Jeltsin A. Rüütliga ning kirjutas alla Eesti iseseisvuse tunnustamise dokumendile, kuigi rahvusvahelise õiguse seisukohalt oli NSVL veel sellise legitiimsuseandmise subjektiks. Sellepärast oli oluline saavutada Balti riikide tunnustamine ka NSVL poolt. Seda pidas vajalikuks ka USA valitsus, eesotsas president George H.W. Bushiga.

Peale ebaõnnestunud putši moodustas  NSVL president M. Gorbatšov riiginõukogu, et püüda sõlmida suveräänsete vabariikidega uut riigilepingut. NSVL Riiginõukogu esimese koosoleku päevakorra esimene punk oli  6. septembril 1991 Balti riikide iseseisvuse tunnustamine. Selle sammuga tahtis  M. Gorbatšov säilitada Nõukogude Liitu ja eristada Balti riikide suveräänsust teiste liiduvabariikide suveräänsustest, mis tugines MRP salaprotokollide tühiseks tunnistamisel.

Kuid Balti riikide iseseisvuse tunnustamine innustas ka teisi liiduvabariike jätkama võitlust oma suveräänsuse ja iseseisvuse eest.

1. Gorbatšovi algatatud riigilepingust ja tema võimust polnud huvitatud eelkõige Ukraina ja Venemaa juhid. Ukraina 1. detsembril 1991.a. korraldatud referendumi tulemused olid üllatuseks isegi ukrainlastele, sest Ukraina iseseisvusdeklaratsiooni toetas üle 90% referendumil osalenute koguarvust ning hämmastaval kombel ütles „jah „ ka 84% Luhanski ja Donetski oblasti ning 54% Krimmi poolsaare, sealhulgas 57% vene linna Sevastoopoli valijatest. Leonid Kravtšuk võitis presidendivalimised 19, 6 miljoni häälega peaaegu kõikides Ukraina piirkondades, välja arvatud Galiitsias.
2. Jeltsin õnnitles 2. detsembril L. Kravtšukki veenva võidu puhul ja teatas, et tunnustab Ukraina iseseisvust, millest sai ilmselt viimane tõuge Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemiseks. Samal ajal oli Valgevene uus demokraatlik president Stanislav šuškevitš kutsunud Jeltsini Minskisse, et arutada majanduskoostööd eelkõige energiatarnete küsimustes. Jeltsin palus šuškevitšil kutsuda Valgevene Belovežje valitsusresidentsis kavandatud kohtumistele ka L. Kravtšuki. Kolme liiduvabariigi juhid said kokku 7. detsembril, et arutada suhtumist liidulepingusse ja omavahelist koostööd. Jeltsin teadis, et Kravtšuk pole nõus liidulepinguga, kuid oli üllatunud, et Ukraina juht ei soostunud ka Venemaaga lepingut sõlmima, mis seadis ohtu majandusreformide tuleviku Venemaal. Kui kohtumise hilisteks õhtutundideks polnud kolme riigi juhid jõudnud ühistele seisukohtadele, tegi Jeltsini õigusnõunik Sergei šahrai juttu Nõukogude Liidu moodustamisest Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Taga-Kaukaasia vabariikide poolt (viimast enam ei eksisteerinud) ning pani ette Lenini poolt jõuga rajatud ühendus seaduslikul teel lõpetada. Selle asemele pakuti välja sõltumatute riikide ühendus (SRÜ), eeskujuks Briti Rahvaste Ühendus. Sõltumatute Riikide Ühenduse asutamiskokkuleppes on öeldud, et „Nõukogude Liit kui rahvusvahelise õiguse subjekt ja geopoliitiline reaalsus lakkab olemast“. Sellisele kokkuleppele oli nõus ka L. Kravtšuk 8. detsembril Minskis alla kirjutama.

Nõukogude Liidu kui viimase suure impeeriumi lagunemine ei toimunud samasuguse loogika alusel, nagu teiste impeeriumite lagunemised. Tõsi, et teatud hetkedel ületasid rahvusliku enesemääramise soovid ja rahvarahutused Nõukogude Liidu võime ennast kaitsta. Kuid impeeriumide lagunemise klassikalise loogikaga ei saa seletada fakti, et Nõukogude Liidule pööras selja ka Vene föderatsioon, mis moodustas ju impeeriumi keskse südamiku. Seda peavad Venemaa impeeriumimeelsed juhid Venemaa suurimaks geopoliitiliseks veaks ning püüavad nüüd seda viga sõjalise jõuga parandada. Ilmselt  loodetakse, et kui Venemaa impeeriumi tuumiku suurim puuduja suudetakse alistada, siis saab teistega olema juba lihtsam.

Loodetavasti valdav osa maailma riikidest ja rahvastest mõistavad, et impeeriumite aeg planeedil Maa on läbi ning ka sellepärast toetavad Ukraina võitu Venemaa üle.

Kokkuvõtteks rõhutan, et Eesti poliitikutel oli oluline roll Nõukogude Liidu lagundamises Nad töötasid välja ja aitasid ellu viia kolmpeamist ideed, mis leidsid toetuse üle kogu endise riigi. Need olid isemajandav vabariik, suveräänsusdeklaratsioon ja Molotov-Ribbendropi Pakti salaprotokollide tühistamine.

Tervitus Eesti Kergejõustikuveteranide Assotsiatsiooni (EKVA) aastakoosolekul Tallinnas, Glehni lossis

9. detsembril 2023.

Austatud EKVA president hr. Lembit Talpsepp, kallid kaasliikmed ja külalised!

Mul on kohustus ja au anda teile edasi kuum tervitus ja kingitus väga kaugelt, Lõuna-Aafrika Vabariigi ühest pealinnast, Pretoriast, kus 16.- 18. novembrini toimusid Aafrika lahtised meistrivõistlused seenioride kergejõustikus. Nendest meeldejäävatest võistlustest võtsid osa Ülo Randaru eestvõttel veel Erge Viiklaid ja siinkõneleja.

Siira tervituse palusid edasi anda Aafrika kergejõustikuveteranide Organisatsiooni (AFMA) president , endine Kameruni naissprinter, praegune edukas ettevõtja, Leonie Pauletta Etong ja Lõuna-Aafrika Vabariigi Kergejõustikuveteranide (SAMA) organisatsiooni president, vasaraheitja ja heidete mitmevõistleja Ansie Hennop. Viimane palus anda Aafrika 2023 lahtiste meistrivõistluste (14 th Open African Masters Athletisc Track and Field Championship) tänumedali puukarbis EKVA presidendile. Sellel karbil on tekst: „Thank You for Your Support to Masters Athletics. Minul jääb vaid üle ühineda selle tänuga ja kiita meie presidenti, et Eesti ja Balti 2023.a. lahtised meistrivõistlused Kadriorus said edukalt peetud kõigi aegade suurima osavõtjate arvuga ning meie tulemused sisestatud ülemaailmsesse andmebaasi, kust saame ülevaate oma kohtadest Euroopa ja Maailma edetabelites. Need edetabelid tegid võimalikuks ka kolme eestlase esmakordse osavõtu Aafrika lahtistest meistrivõitlustest, sest osavõtu aluseks oli võistluste peakorraldaja president A. Hennopi personaalsed kutsed Eesti parimatele kergejõustikuveteranidele ning vastavad kirjad Lõuna-Aafrika Vabariigi suursaadikule Stockholmis. Viisa saamiseks pidime lisaks täitma ja vahendama kiirkulleritega pool kilo pabereid.

Lõpetuseks minu isiklik tänu meie presidendile. Tänan Sind, Lembit, et juhtisid minu tähelepanu Pescaras võidetud kümnevõistluse kuldmedali kesisele punktisummale ja tulemustele heidetes ning innustasid mind rohkem treenima. Kaks kuud Jürgen Lambi juhendamisel aitasid mul koguda Pretorias ligemale 500 punkti rohkem kui Pescaras ning tõusta kümnevõistluse hooaja edetabelis 70+ vanuseklassis teisele kohale maailmas.

Artikli koostamisel on kasutatud kõnet, mida pidasin EV 105. sünniaastapäeval Lakewoodis, USA,  26. veebruaril 2023

Tekst on suures osas ilmunud ajalehes “Vaba Eesti Sõna” nr.11, 16. märtsil 2023

Alljärgnevas toetun ühele huvitavale teaduslikule uurimistööle Nõukogude Liidu lagunemise kohta, kus suhteliselt neutraalselt hinnatakse ka Eesti poliitikute rolli selles ajaloolises maailma geopoliitilist olukorda muutnud protsessis. Põhjust selle teemaliseks kirjutiseks andis Londoni Ülikooli majandusteaduse ja politoloogia kolledži professori Vladislav Zubok´i raamatu „Kollaps. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine“ (Yale University Press.2021) ilmumine eesti keeles (Tallinn, Varrak, 2022,686 lk.)

Nõukogude Liidu lagunemise põhjuseid on erinevad teadlased, analüütikud ja kommentaatorid üle maailma leidnud palju. Kokkuvõtlikult domineerib arvamus, et peamiseks põhjusteks oli Nõukogude Liidu allajäämist USA- le ja tema lääneliitlastele nn. külmas sõjas. Teiseks oluliseks põhjuseks peetakse nõukogude ideoloogia nõrkust ja M. Gorbatšovi uuenduskursi mittevastavust sellele ideoloogiale. Kolmanda olulise põhjusena nimetatakse majanduse organiseerimise (plaanimajanduse) võimetust tagada inimeste heaolu. Kokkuvarisemise neljandaks lahutamatuks teguriteks peab V. Zubok aga endistes Balti liiduvabariikides käivitunud ja kõikidesse teistesse jõudnud rahvuslike vabadusliikumiste survet. Viienda olulisema tegurina toob ta esile armutut võimuvõitlust nõukogude eliidi ladvikus Gorbatšovi ja tema reformide vastu, mis päädis 1990. augustiputšiga, milleta poleks toimunud nii kiiret ja põhjalikku kollapsit.

Ükski nimetatud viiest olulisest tegurist eraldi poleks tõenäoliselt päädinud Nõukogude Liidu kui suure ja sõjaliselt suhteliselt võimeka riigi likvideerimisega. Selle tingisid kõik nimetatud viis tegurit koosmõjus, milledest igaühel oli täita erineva tähtsusega roll alates M. Gorbatšovi võimuletulekust 1985.aastal kuni tema otsuseni tagasiastumise kohta 1991.a detsembril. M. Gorbatšovi meenutatakse nüüd paljude poolt kui riigijuhti, „kes hävitas riigi, mida püüdis päästa“.

Mitmes Nõukogu Liidu lagunemise episoodis on Eesti roll olnud selgelt tuntav, tähele pandud ja isegi otsustava tähtsusega. Mõistagi seisnes väikese Eesti roll suure poliitika kujundamisel eelkõige ideede ja otsuste algatamises. Selleks lõid hea eelduse uuendamise, demokratiseerimise, avalikustamise ja läbipaistvuse nn. perestroika poliitikad, millede käigus aktivistide ja ajakirjanduse rünnakud kommunistliku mineviku, repressioonide ja nõukogude ideoloogia vastu aitasid oluliselt kaasa rahvuslike liikumiste tärkamisele ja kasvamisele. Nõukogude Liidu majandussüsteemi uurinud teadlased ennustasid juba ammu enne M. Gorbatšovi võimuletulekut majanduse kokkuvarisemist, viidates tsentraliseeritud plaanimajanduse olemuslikule nõrkusele turumajanduse ees, kuid M. Gorbatšovi valitsemise ajal lisandusid veel vead ka rahanduse juhtimisel.

Just nimelt Eestis töötati välja strateegia, kuidas Gorbatšovi reforme sotsialismi uuendamisel kasutada ära rahvuslikes huvides. Üleliidulise väitluse taustal majandusreformide üle tegi tollane ENSV plaanikomitee asejuht Edgar Savisaar koos oma mõttekaaslastega 1987.a. septembris ettepaneku viia Eesti üle isemajandamisele. Seejärel tegi Savisaar 1988.a. aprilli ettepaneku rahvarinde moodustamiseks IME ja uuenduste elluviimise toetamiseks. Need ideed leidsid kiire toetuse nii Eesti rahva ja isegi tippjuhtide seas. Augustis 1988 sõitis tollane NLKP ideoloogiasekretär ja uutmise peaideoloog Aleksandr Jakovlev Vilniusse ja Riiga ning avaldas eestlaste ideedele sealsete parteijuhtide jahmatuseks toetust. Selliselt avas A. Jakovlev tee eesti ideede üleliiduliseks levikuks ja rahvaliikumiste tunnustatud mobiliseerimiseks. Gorbatšov ja tollase NSVL peaminister N. Rõzkovi ning isegi NSVL Ülemnõukogu toetasid Balti liiduvabariikide üleminekut isemajandamisele. Kremli reformaatorid nägid Baltimaade reformides parimat katselaborit uusleninlikule ideoloogiale (rohkem demokraatiat pidi tähendama rohkem sotsialismi) ja majandusreformidele (isemajandamine pidi tooma kaasa majanduse kiirema arengu ja kõrgema efektiivsuse). Neid muutusi loodeti isegi seada eeskujuks ülejäänud liiduvabariikidele. Vene demokraadid nägid Baltikumis aga uut Venemaa „akent Euroopasse“. Ühes ettekandes poliitbüroole kinnitas Jakovlev, et Balti liiduvabariikides pole uuendustega seoses natsionalistlikku, nõukogude- ja venevastaseid ilminguid ning muutused on kooskõlas uuenduste eesmärkidega.

Järgmise sammuna hakati 1988.a. avalikustama ja uurima Stalini kuritegusid, sealhulgas 1940. ja 1949.a. massiküüditamisi ja vangilaagrite loomist. Eestis oli toimunud loomeliitude pleenum, mis taotles MRP pakti tühistamist ja Eesti iseseisvuse taastamist õigusliku järjepidevuse alusel. Sama aasta 16. novembril võttis ENSV Ülemnõukogu vastu Eesti suveräänsusdeklaratsiooni, mis õiguslikus mõttes kujunes esimeseks sammuks NSVL lagunemises vaatamata sellele, et NSVL keskvõim seda deklaratsiooni ei tunnustanud.

1989.a. korraldati esimesed enam-vähem vabad valimised NSVL Rahvasaadikute Kongressi. Esimese olulise algatusena taotles grupp Eesti rahvasaadikuid NSVL Rahvasaadikute Kongressis erikomisjoni moodustamist poliitilise hinnangu andmiseks Saksamaa-Nõukogude mittekallaletungi pakti salaprotokollidele ja nende alusel Balti riikide annekteerimisele Nõukogude Liidu poolt. See komisjon moodustati läbi raskuste. Seda hakkasid juhtima A. Jakovlev ja E. Savisaar tema asetäitjana. Senini olid Nõukogude Liidu valitsused salaprotokollide olemasolu eitanud. Kuid akadeemik Endel Lippmaa tõi salaprotokollide usaldusväärsed USA arhiivikoopiad M. Gorbatšovi ja kongressi liikmete lauale. Seejärel leiti märge salaprotokollide olemasolust NSVL Välisministeeriumi arhiivist ning lõpuks ka originaal Stalini arhiivist, kuid Gorbatšov ja NLKP poliitbüroo polnud ikka veel nõus tunnistama pakti salaprotokolle, sest kardeti, et nii saab Nõukogude Liidust Teise Maailmasõja vallapäästmise kaassüüdlane ning MRP pakt Balti riikide annekteerimise otseseks põhjuseks.

MRP pakti sõlmimise 50. aastapäevaks kavandas Eestimaa Rahvarinne koostöös Läti ja Leedu rahvaliikumistega E. Savisaare initsiatiivil suurejoonelise Tallinnast Vilniusse 600 kilomeetri pikkuse inimketi korraldamist. M. Gorbatšov, tajus Balti keti korraldamises suurt ohtu Nõukogude Liidu lagunemisele, palus Eesti rahvasaadikutel Moskva kongressis veenda korraldajaid Balti kett ära jätta, kuid kohtumisel osalejad vastasid, et seda protsessi pole enam võimalik peatada. Balti ketist kujunes üle kogu Euroopa suurt tähelepanu saanud mõjukas poliitiline protestiaktsioon Nõukode Liidu juhtkonna vastu.

1.septembril 1989.a. muutis MRP pakti salaprotokollid õigustühiseks Lääne-Saksamaa parlament, mis avaldas kaudset mõju sellele, et 10. novembril hakati lõhkuma Berliini müüri ja idasakslased valgusid Lääne-Berliini ning algas Saksamaa taasühinemine. Moskva kongressi demokraatlikult meelestatud saadikute survel ja tõenäoliselt ka NSVL ja Saksamaa juhtide kohtumiste tulemusena võeti MRP salaprotokollide tühistamise eelnõu lõpuks menetlusse ka NSVL Rahvasaadikute Kongressis. Esimesel katsel 23. detsembril 1989 ei saanud eelnõu vastuvõtmiseks kongressi enamuse toetust. Eesti saadikute ja eelkõige Arnold Rüütli algatusel ning peaettekandja A. Jakovlevi toetusel võeti eelnõu uuesti päevakorda järgmisel päeval, mil see vastuseisust hoolimata häälteenamusega heakskiidu leidis.

MRP salaprotokollide tühistamine de jure andis õigusliku aluse Balti riikide kuulutamiseks taas iseseisvateks, mida 1990.a. märtsis kasutas Leedu. Kuid sellele ei järgnenud Leedu iseseisvuse tunnustamine isegi mitte lääneriikide poolt, sest NSVL võimud pidasid seda ebaseaduslikuks ning takistasid Leedu iseseisvuse teostamist relvastatud sõjaväerünnakuga Vilniuses.

Järgmise väga olulise samm Nõukogude Liidu lagundamisel oli 12. juuni 1990, mil Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu eesotsas Boris Jeltsiniga otsustas vastu võtta Venemaa suveräänsusdeklaratsiooni, mis vallandas protsessi, et aasta lõpuks olid kõik endised liiduvabariigid Eesti eeskujul saanud õiguslikult suveräänseteks ning NSVL kujutas endast vaid õiguslikult tühja kesta. Lääne vaatlejad ei saanud aru, miks venelastel oli vaja iseseisvuda omaenda riigi võimu alt. Kuulus briti ajaloolane Archie Brown püüdis selgitada, et venelaste suveräänsus on võrreldav Suurbritannia osade autonoomse praktikaga. Tegelikkuses oli selle sammu tagapõhi ilmselt aga rohkem seotud B. Jeltsini ja M. Gorbatšovi võimuvõitlusega Moskvas. Kuid mõistagi toetasid Venemaa suveräänsust ka konservatiivsed vene rahvuslased ning ka suur osa ka tolle aja vene demokraatidest. Nad said lugeda varem keelatud A. Solženitsõni teoseid ja seadsid ideaaliks Vene üliriiki, mis ei peaks enam ülal pidama NSVL vaesemaid liiduvabariike.

B. Jeltsin kasutas oskuslikult ära M. Gorbatšovi vastu suunatud vene tagurlaste putši, andis esimesena korralduse valmistada ette dokumendid Eesti iseseisvuse tunnustamiseks juba päev peale selle väljakuulutamis 21.augustil. 24. augustil kohtus B. Jeltsin A. Rüütliga ning kirjutas alla Eesti iseseisvuse tunnustamise dokumendile, kuigi rahvusvahelise õiguse seisukohalt oli NSVL veel legitiimsuse subjektiks. Sellepärast oli oluline saavutada Balti riikide tunnustamine ka NSVL poolt. Peale ebaõnnestunud putši moodustas NSVL president M. Gorbatšov riiginõukogu, et püüda sõlmida suveräänsete vabariikidega uut riigilepingut. NSVL Riiginõukogu esimese koosoleku päevakorra esimene punk oli 6. septembril 1991 balti riikide iseseisvuse tunnustamine. Selle sammuga tahtis M. Gorbatšov säilitada Nõukogude Liitu ja eristada Balti riikide suveräänsust teiste liiduvabariikide suveräänsustest. Balti riikide juhte NSVL Riiginõukogu koosolekule mõistetavalt enam ei kutsutud, kuid tollane Eesti peaminister E. Savisaar läks sinna ise. Ta oli ilmselt kartis, et Jeltsin ja Gorbatšov võivad kokkuleppele jõuda ja seada Balti riikide iseseisvuse tunnustamise kahtluse alla. M. Gorbatšovi mälestuste kohaselt esines E. Savisaar Riiginõukogus väga lepitavalt, öeldes: „Me ei peaks meie lahutust üle dramatiseerima“…“Me oleme samas geograafilises ruumis. Me ei lenda kuule“ Riiginõukogu otsustas moodustada komisjoni, mis pidi hakkama pidama läbirääkimisi kolme tunnustatud Balti riigiga lahutuslepingu üle ning Jakovlev, ševardnadze ja Sobtšak pidid hakkama neid läbirääkimisi juhtima.

M. Gorbatšovi algatatud riigilepingust ja tema võimust polnud aga suuremate liiduvabariikide juhid ja rahvas enam huvitatud. Ukraina korraldatud referendumi (samuti Eesti eeskujul) tulemused olid üllatuseks isegi ukrainlastele, sest Ukraina iseseisvusdeklaratsiooni toetas üle 90% referendumil osalenute koguarvust ning hämmastaval kombel ütles „jah „ ka 84% Luhanski ja Donetski oblasti ning 54% Krimmi poolsaare valijatest. Leonid Kravtšuk võitis presidendivalimised 19, 6 miljoni häälega kõikides Ukraina piirkondades, välja arvatud Galiitsias.

B. Jeltsin õnnitles L. Kravtšukki veenva võidu puhul ja kokku lepiti kohtumises. Samal ajal oli Valgevene uus demokraatlik president šuškevitš kutsunud Jeltsini Minskisse, et arutada majanduskoostööd eelkõige energiatarnete küsimustes. Jeltsin palus šuškevitšil kutsuda Valgevene Belovežje valitsusresidentsis kavandatud kohtumistele ka L. Kravtšuki. Kolme liiduvabariigi juhid said kokku 7. detsembril, et arutada suhtumist liidulepingusse ja omavahelist koostööd. Jeltsin teadis, et Kravtšuk pole nõus liidulepinguga, kuid oli üllatunud, et Ukraina juht ei soostunud ka Venemaaga lepingut sõlmima, mis seadis ohtu majandusreformide tuleviku Venemaal. Kui kohtumise hilisteks õhtutundideks polnud kolme riigi juhid jõudnud ühistele seisukohtadele, tegi Jeltsini õigusnõunik Sergei šahrai juttu Nõukogude Liidu moodustamisest Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Taga-Kaukaasia vabariigi poolt (viimast enam ei eksisteerinud) ning pani ette Lenini poolt jõuga rajatud ühendus seaduslikul teel lõpetada. Selle asemele pakuti välja sõltumatute riikide ühendus (SRÜ), eeskujuks Briti Rahvaste Ühendus. Sellisele kokkuleppele oli nõus ka L. Kravtšuk 8. detsembril alla kirjutama.

25.detsembril, peale B. Jeltsini surveavaldusi teatas M. Gorbatšov teleesinemises oma ameti maha panekust ning pool tundi hiljem langetati Kremlis valgustatud lipumasti hiigelsuur punane Nõukogude Liidu lipp ning asendati Venemaa sini-puna-valge trikolooriga. Nõukogude Liiduga koos vajus ajaloo prügikasti ka kommunistlik ideoloogia.

Kuid Nõukogude Liidu kui viimase suure impeeriumi lagunemine ei toimunud samasuguste loogikate alusel, nagu teiste impeeriumite lagunemised. Tõsi, et teatud hetkedel ületasid rahvuslike rahutuste ja enesemääramise soovid Nõukogude Liidu võimet ennast kaitsta isegi sõjaväe toel. Kuid impeeriumide lagunemise klassikalise loogikaga ei saa seletada fakti, et Nõukogude Liidule pööras selja ka Vene föderatsioon, mis moodustas ju impeeriumi keskse südamiku.

Kokkuvõtteks rõhutan, et Eesti poliitikutel oli oluline roll Nõukogude Liidu lagundamises Nad töötasid välja ja aitasid ellu viia kolm ideed, mis viisid leidsid toetuse üle kogu endise riigi. Need olid isemajandav vabariik, suveräänsusdeklaratsioon ja Molotv-Ribbendropi Pakti salaprotokollide tühistamine.

.

Postimees, 22. august 2022

Sõitsin pühapäeval, 18. augusti 1991.a. õhtul lennukiga Moskvasse, et järgmise päeva hommikul taotleda Jaapani saatkonnast viisat sõiduks XXI ülemaailmsele agraarökonomistide kongressile Tokios.

Pühapäeva õhtu Moskvas oli rahulik ning mingeid avalikke märke eelseisvatest võimuvõitluse sündmustest polnud. NSVL Rahvasaadikute Kongressi saadikuna ööbisin Kremli lähedal “Moskva” hotellis.

Esmaspäeva, 19. augusti hommikune hotell ei andnud samuti millegagi märki alanud putšist. Sõitsin viisa järele Jaapani saatkonna konsulaarosakonda. Kell 9 hommikul olid tänavad rahulikud, tõsi, tööpäeva hommiku kohta oli Moskva kesklinnas liiklust kuidagi vähem kui tavaliselt.

Toimunu kohta sain esimese informatsiooni alles jaapanlastelt, kes teatasid väga viisakalt, et viisade väljaandmine Jaapanisse sõiduks on peatatud kuni võimusuhete selginemiseni.

Putšiga puutusin esimest korda vahetult kokku kella 10 paiku kui jõudsin Kalinini prospektile. Moskva üks peatänavaid oli täis aeglaselt edasi liikuvaid, kuid ilma silmatorkavate loosungiteta demonstrante. Tänavanurgal seisma jääda ja rahvast vaadata õnnestus vaid viivuks, sest minu käsutuses oleva musta “Volga” numbrimärk signaliseeris, et autos on rahvasaadik. Grupike ilmsete joobetunnustega demonstrante lähenes autole ja asus seda raputama, püüdes seda ümber lükata.

Autojuhil õnnestus oskuslikult manööverdades siiski demonstrantide piiramisrõngast vabaneda ja kõrvaltänavate kaudu sõita Kremli väljakule.

Lootsin, et Kremlis saan helistada Jaapanisse ja saada teada, mis tegelikult Moskvas toimub. Sisenedes olin valmis kõige hullemaks, kuid vastupidi ootustele, oli Kreml peaaegu täiesti tühi. Kohal olid vaid vahtkonnad ja mõned tehnilised töötajad. Ametnikud ilmselt juba teadsid toimuvast ning otsustasid kõrvale hoida.

Kui olin püüdnud tulutult kontakti saada Rahvasaadikute Kongressi ja Ülemnõukogu aparaadi töötajatega, sai selgeks, et käsilolev võimuvõtmine ei saa olla tõsiseltvõetav. Viibisin Kremlis üle tunni, kuid sealt ei õnnestunudki toimuva kohta saada olulist lisainformatsiooni. Viidati vaid sellele, et kuumad sündmused toimuvad Vene NSFV Ülemnõukogu hoone, nn Valge maja juures.

Tormasin jalgsi mööda Kalinini prospekti Valge maja poole, kuid nähes saabuvaid tanke ja ehitatavaid barrikaade, loobusin peagi mõttest jõuda demonstrantide ja tankide piiramisrõngas olevasse hoonesse.

Läksin hoopis Eesti esindusse Sobinovski tänaval, helistasin mitmel korral Eesti Ülemnõukogusse Liia Hännile, kes asendas mind Maa-Keskerakonna (EMKE) fraktsiooni ja ka erakonna esimehe ametikohal. Kui Liia Hänni kätte sain, olid äsja lõppenud EMKE fraktsiooni ja Rahvarinde Ühenduse koosolekud. Liia Hänni refereeris EMKE koosoleku tulemusi, kus oldi jõutud üksmeelsele seisukohale, et olukord nõuab iseseisvuse väljakuulutamist ja selleks tegevuskava väljatöötamist koos Eesti Komiteega. Ta küsis ka minu seisukohta ja Moskvas kuuldut-nähtut. Vastasin, et nähtu põhjal on toetus putši korraldajatele kesine ning nende võim pole jõudnud Kremlisse. Toetasin seisukohta, et tekkinud võimuvaakumit ja segadust Moskvas tuleks iseseisvuse de facto väljakuulutamiseks ära kasutada ning julgustasin Liia Hännit tegutsema.

20. augustil otsustasin minna Vene NSFV Ülemnõukogusse. Pääs sinna jäi meelde ilmselt kogu eluks. Valget maja kaitses kaks ringi barrikaade, millest esimese moodustasid Jeltsini poolele üle läinud tankipolk ja teise Jeltsini üleskutsele vastanud vabatahtlikest tsiviilisikutest ja –autodest moodustunud Venemaa Ülemnõukogu kaitsjate ahelik. Hirmuäratavast, mürarikkast ja diisliõli järele lehkavast tankikolonnist läbisaamine läks oodatust kergemini, piisas vaid NSVL rahvasaadiku töötõendi näitamisest. Seevastu tsiviilbarrikaad oli omakorda kahekihiline.

Kõigepealt tuli tõestada kuulumist Jeltsini demokraatlike jõudude toetajate hulka. Selleks piisas ENSV Ülemnõukogu töötõendi näitamisest, sest Eestit ja tema poliitikuid hinnati Moskva demokraatlikes poliitilistes ringkondades väga kõrgelt.

Mind võeti barrikaadi siseringi, kuid Ülemnõukoguni jõudmine võttis veel tunni aega, sest seejärel uuriti täpsemalt minu tausta ja paluti nimetada mõningaid rahvasaadikuid, kes tõenäoliselt asuvad juba Ülemnõukogus ning võiksid mind tunda. Mul oli õnne, sest peagi saabus samasse barrikaadi pääslasse tol ajal Moskvas populaarne akadeemik Tihhonov, akadeemik Bronšteini lähedane sõber ja Eesti iseseisvuse toetaja. Ta oli teel Ülemnõukogusse ja sai õiguse võtta mind endaga kaasa.

Venemaa Ülemnõukogus nägin lähedalt Jeltsini kuulsat rõdukõnet rahvale, mis paljastas putši olemuse ja kaitses tärkavat demokraatiat Venemaal.

Enne keskööd sain Eesti Raadio uudiste toimetusest teada, et ENSV Ülemnõukogu võttis vastu otsuse “Eesti riiklikust iseseisvusest ja Põhiseadusliku Assamblee moodustamisest”. Kavandasin Eesti iseseisvusotsuse võimalikult kiiret tõlkimist vene keelde ja levitamist kohe peale selle teksti saabumist.

21. augusti varahommikul jõudiski iseseisvusotsus faxiga Eesti esindusse ning Eesti Moskva esinduse töötaja Kalju Müürisepp korraldas selle tõlkimise vene keelde. Tõlkimise ajal arutasime Müürisepaga võimalikke teid Ülemnõukogu otsuse toimetamiseks Boris Jeltsinini.

Leidsime, et kõige kindlam juurdepääs Jeltsinini on Ülemnõukogu sekretäril Ivan Rõbkinil. Juba tuntud teed pidi läksin uuesti läbi kahekordse barrikaadi, nüüd juba kaaluka dokumendiga ning peale mõningat ootamist Ülemnõukogu sekretäri ooteruumis, tuli Rõbkin ise minu juurde.

Tutvustasin end lühidalt ja andsin dokumendi koos palvega toimetada see Jeltsinile. Ülemnõukogu sekretär luges põgusalt dokumenti ning lubas seda esimesel võimalusel Jeltsinile tutvustada. Ta vabandus, et ma ei saa dokumenti isiklikult üle anda, kuna Jeltsini juures käivad pingsad ettevalmistused Venemaa Ülemnõukogu erakorraliseks istungiks. Mõeldes viivu, palus I. Rõbkin mul ootama jääda.

Paarikümne minuti pärast kutsus ta mind talle järgnema, me sisenesime Vene NSV Ülemnõukogu istungitesaali ja istusime esimese rea ühele servale.

Peagi algas Venemaa Ülemnõukogu erakorraline ja ajalooline istung Ruslan Hasbulatovi energilisel juhtimisel.

Peale selle rakendamist andis Jeltsin lühikese täpse hinnangu putšile ja sündmustele NSV Liidus ning hakkas ette lugema kavandatavaid meetmeid olukorra stabiliseerimiseks Moskvas ja oma võimu teostamiseks Venemaal.

Iga otsuse eelnõu pandi vahetult peale ettelugemist hääletamisele ning võeti reeglina ühehäälselt või valdava häälteenamusega vastu, ilma et hääli oleks loetud.

Kui sisepoliitilised otsused olid tehtud, luges Jeltsin ette ka valiku välismaalt saabunud vastukajasid putšile, nende hulgas lühendatult ka Eesti iseseisvusotsuse ning tegi ettepaneku Eesti iseseisvuse tunnustamiseks, andes korralduse Venemaa Välisministeeriumil vormistada tunnustamise ametlikud dokumendid. Seega de facto esimesena tunnistas Eesti iseseisvust Venemaa, kuigi de jure allkirjastati otsus 24. augustil 1991. Eesti iseseisvuse tunnustamiseks avaliku korralduse andmine Boris Jeltsini poolt juba 21. augusti pärastlõunal avas tee Eesti kiireks tunnustamiseks Islandi ja teiste riikide poolt, nende riikide ajakirjanikud jälgisid istungit rõdul ning edastasid Jeltsini öeldu välisriikidesse.

Lähtudes Eesti Rooma Klubi põhikirjalistest taotlustest ja üldsätetest tuleb klubi tegevuskava üldkogul heaks kiita.

ERK peaeesmärki, suhestada globaalprobleemid ja planeedi Maa saatus Eesti kultuuriruumi ja probleemidega, pakun välja klubi lähiaastatel tegutsemise järgmised peasuunad:

– jätkame klubi kõnekoosolekute, sümpoosionide, konverentside, seminaride

ja kohtumiste korraldamist;

– osaleme vastavasisulises siseriiklikus ja rahvusvahelistes koostöös;

– koostame ja anname välja temaatilisi publikatsioone;

– tutvustame aktiivsemalt oma tegevust massimeedias;

– püüame osaleda debattides, mis puudutavad Maailma, Euroopa ja Eesti tulevikku.

Nimetatud tegevusessuundades tegutsemiseks on kavandatud järgmised ERK kõnekoosolekud 2022.aastal:

o „ Mida pakkus Euroopa Tuleviku konverents Euroopa Liidu reformimiseks? ”- september 2022;

o „Ukraina majanduse ülesehitamise võimalused“- oktoober 2022;

o „Väikeste rahvusriikide roll globaliseeruvas maailmas“- november 2022;

o „ Soome ja Rootsi NATO-ga liitumise mõju Euroopa julgeolekule“ -detsember 2022.

Lisaks kavandame korraldada koostöös välisministeeriumiga konverentsi teemal: Majanduslikult edukate väikeriikide koostöö ja Eesti“ – aeg: veebruar 2023;

Vaja oleks koostada projekt ja taotleda sihtfinantseerimist „Jätkusuutliku Eesti“ konverentsi korraldamiseks 2024. aasta kevadel;

Klubi juhatusel tulen kaardistada probleemide ring, millega tuleb juba sel aastal tegeleda, et ERK liikmeskond suureneks ja nooreneks;

Teen ettepaneku asutada Eesti Rooma Klubi kroonikaraamat ja perioodiliselt (1-3) aasta tagant ilmuv ajakiri (aastaraamat);

Klubi juhatusel ja liikmetel tuleks arendada koostööd rahvuslike Rooma klubidega Läänemere piirkonnas;

Austatud üldkoosolekust osavõtjad ja teised klubi liikmed! Palun teilt toetust ja koostööd esitatud tegevuskava täiendamiseks ja elluviimiseks

Tallinnas, 13.mail 2022

Saku valla uue hoolekandepoliitika üheks alusosaks võiks kujuneda Saku Eakate Elukestva Õppe Programm. See peaks rajanema Saku eakate, nende organisatsioonide ja vallavalitsuse koostööl ning selliste valikute toetamisel, mis aitavad tõsta nii eakate teadlikkust väärikast ja tervislikust vananemisest kui ka suurendaks eakate heaolu ja kaasatust valla elukeskkonna arendamisse.

Saku Eakate Elukestva Õppe Programm peaks valla Eakate Nõukogu 18. augusti koosolekul välja öeldud seisukohtade alusel sisaldama koolitusi ja üritusi alljärgnevates valdkondades:

1. Arvutite ja nutiseadmete kasutamise algõpetus;

2. Eakate tervis, tervishoid ja eluviisid, füüsiline ja vaimne tervis;

3. Liikumine, kepikõnd, matkad;

4. Toitumine vanemas eas, energiavajadus, toidulisandid, vitamiinid;

5. Seksuaalkäitumise eripärad vanemas eas;

6. Teatrite ja kontsertide külastamine, kohtumised näitlejate ja lauljatega;

7. Loodus ja kaasaegne aiandus, iluaedade külastamine;

8. Keskkond ja rohepööre, prügi sorteerimine kodus;

9. Reisimine, Eesti ilusamate kohtade külastamine

Elukestva õppe korraldamisel tuleks püüelda selle poole, et loengud ja muud üritused täiendaksid teineteist ning tekkivast sünergiast kasvaks rahulolu ja tulu kõigile osapooltele.

Eriti tähtsaks tuleb selles seoses pidada koolituste ja muudu ürituste kohta info levitamist ja nende ürituste kindlustamist transpordiga. See looks ka eeldused, et vald saaks senisest suuremal määral vanemaealiste võimeid rakendada mitmesugustes ettevõtluse vormides, külaliikumises ja muudes vabatahtlikes tegevustes.

Saku valla eakate esindajad on seisukohal, et Saku Eakate Elukestva Õppe Programmi (algusega 1. jaanuar 2023) peaks rahastama igaaastaselt valla eelarvest vähemalt 10 000 euroga. Programmi peaksid käivitama vallavalitsuse poolt määratud ametnikud, kusjuures edaspidi antakse eakatele määratud koolituste ja ürituste korraldamine järk-järgult üle eakate endi poolt loodud organisatsioonidele (seltsingud ja MTÜ-d).

Koostas: Ivar Raig, Saku Valla Eakate Nõukogu esimehe kohusetäitja

Sakus, 6. Septembril 2022

Austatud TA president, akadeemikud, Riigikogu liikmed, Tallinna linnapea, Mihhail Bronsteini lähedased, kõik leinajad!

Tahan täna meenutata vaid kahte olulist tahku lahkunu elus, mis hästi iseloomustavad tema rolli Eesti jaoks.

Esiteks; ta oli väga mõjukas ja julge oraator, uute majandusideede toetaja ja õpetaja. Ta oli mitte ainult Tartu Ülikooli poliitilise ökonoomia kateedri kauaaegne juht, paljude noorte majandusteadlaste sh. Siim Kallase ja ka minu teaduslik juhendaja, vaid Eestis nõukogude aja lõpus oluliste plaanimajanduselt turumajandusele ülemineku majanduseksperimentide ideoloog ja toetaja. Temaga koos viisime näiteks Isemajandava Eesti (IME) ideed Vilniusse agraarökonomistide konverentsile. See konverents pani aluse isemajandamise programmi väljatöötamisele Leedus ja Kazimira Prunskiene saamisele peaministriks.

Teiseks: veelgi suurem oli tema roll Eesti iseseisvuse taastamisel ja sellele tunnustuse saamisel. Moskvas Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressil ja Ülemnõukogu Rahvuste Kojas aitas ta targa argumentatsiooniga läbi suruda otsuse Leedu, Läti ja Eesti isemajandamisele üleviimise kohta. Ühes oma viimases artiklis akadeemik meenutab: “1991. aasta jaanuaris toimusid provotseeritud verised sündmused Vilniuses ja Riias. Sel ajal tuli meil, väikesel grupil rahvasaadikuil Eestist, pidada Moskvas mitteametlikke läbirääkimisi mõjukate vene deputaatidega hoidmaks ära veelgi suuremat verist kriisi. Tekkis idee Eesti ja Vene liidrite kohtumiseks. Boris Jeltsini Tallinnasse tulekut 1991. aasta jaanuaris on Eesti jaoks võimatu üle hinnata. 1991. aasta 12. jaanuaril kohtumisel Arnold Rüütliga kirjutati alla Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel leping riikidevahelistele suhete alustest, millel oli tähtsus vabariikide strateegiliste huvide jaoks. Faktiliselt tunnustas see riikidevaheline dokument esimesena vastastikku täielikku suveräänsust, sealhulgas riikliku iseseisvuse välja kuulutamist. Lepingu artikkel 1 kõlab: „Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik ning Eesti Vabariik tunnustavad teineteist suveräänsete riikidena ja rahvusvahelise õiguse subjektidena, tunnustades ühtlasi mõlema õigust realiseerida oma riiklikku suveräänsust nende endi poolt valitud mistahes vormis“.

Meie ajaloolased ja poliitikud peaksid arvestama vaieldamatu tõsiasjaga, et Venemaa tunnustas esimesema Eesti võõrandamatut õigust riiklikule iseseisvusele de facto juba 1991. aasta 12. jaanuaril ja B. Jeltsin kinnitas seda peale Eesti Ülemnõukogu 20. augusti otsuse ettelugemist Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu erakorralisel istungil 21. augustil, andes korralduse vormistada välisministeeriumil ka de jure dokument, ehk varem kui seda tegi Island 22. augustil 1991.

24. augustil B. Jeltsini poolt allkirjastatud ukaasis kutsutakse NSVL presidenti ja maailma riike üles tunnustama Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust.

Tunnen sügavalt kaasa lahkunu lähedastele suurepärase pereisa, särava esineja ja teadlase ning targa poliitiku lahkumise puhul!

Küsimused:

1. 2018.a. tehti Teaduse 13 hoones sanitaarremont 21944 euro eest ja seal hakkas edukalt tööle vallavalitsus oma ca 50 töötajaga. Miks ei saa sama hoonet sanitaarremontida noortekeskuse ja äripindade jaoks näiteks 121944 euro või isegi rohkema eest?

2. Teaduse 1 hoone kalli renoveerimise taga võis olla nostalgilise ajaloo ja uhke sammastega hoone säilitamise ning gümnaasiumile kiiresti sobilike ruumide sisustamise soov. Endise näitusepaviljoni kallist renoveerimist vallamajaks põhjendati miljööväärtusliku arhitektuuri säilitamise vajadusega (mis tõsi, rikuti kortermaja ehitamisega vallamaja taha kohe ära) . Millist väärtust omab aga endise uurimisasutuse hoone, et seda enam kui kahe miljoni euro eest on vaja renoveerida?

3. Miks ei saa Teaduse 13 hoone renoveerimise riigihanget kuulutada ebaõnnestunuks?

Austatud vallavanem, tema asetäitja, vallavolikogu liikmed, kõik kuulajad!

On vähemalt neli põhjust, miks vallavalitsuse otsus suurendada Teaduse 13 renoveerimise eelarvet 2, 019 miljoni euroni pole piisavalt põhjendatud ning on maksumaksjate huvidega vastuolus.

1. See projekt on liiga kallis, tagatud pole selle raha kasutamise piisav tõhusus.

Kahe miljoniga peaks saama tehtud kaks projekti. Hädapärane Saku Muusikakooli juurdeehituse (seda küsimust arutati alles eelmises volikogus (eeldatav maksumus ca 1 miljon eurot) ja ka Teaduse 13 remont või isegi renoveerimine.

2. Järjekordselt pole vallavalitsus arvestanud erinevate huvigruppide ettepanekutega, kuigi see lubadus on sätestatud isegi valitsuskoalitsiooni leppes.

3. Vallavalitsus eesotsas vallavanemaga teab, et koalitsiooni suur ülekaal volikogus tagab valitsuse mistahes targa, aga ka rumala ja läbimõtlemata otsuse läbimineku, sest koalitsiooni saadikud on kas toiduahelas hästi maksumaksjate rahadega toidetud või muidu kuulekad. Valitsuskoalitsioonis lokkab enesega rahulolu, vastastikku kiidetakse kui hästi vallas kõik on ning tahetakse isegi, et ka opositsioon kiidaks takka. Tulemuseks on, et praegune valla juhtimise süsteem ja avalikud hoiakud soosivad keskpärasust, olemist nn Harju keskmine, nagu teised. Kuid edu tagab erilisus, pürgimine mingiski valdkonnas maakonna või Eesti parimaks. 2 miljoniga saaks ühe vana karbi lappimise asemel teha midagi erilist.

4. Vallavanem Marti Rehemaa süüdistas viimasel revisjonikomisjoni koosolekul mind, et ma ei süvene piisavalt Teaduse 13 hoone renoveerimisega seotud probleemidesse ja dokumentidesse. Tõsi, et ma pole kursis keerukate ehituse ja renoveerimise projektidega sadadel lehekülgedel. Sellega tegelevad vastava ala professionaalid, kes saavad oma töö eest kõrget palka. Volikogu liikmed ei pea ja ei saagi olla kursis kõigi ehitus- ja rahastusdetailidega.

Volikogu liikmete ülesanne on valla poliitiline ja seadusandlik juhtimine, et nõuda valla juhtidelt kõrgekvaliteedilist ja pühendatud tööd vallaelanike heaks nii seadusandluse täitmisel kui ka maksumaksjate vahendite võimalikult tõhusal kasutamisel vallaelanike huvides. Volikogu kõik liikmed peaksid kontrollima valitsuse tegevust, et valimislubadused ja valla arengukava eesmärgid saaksid tõhusalt ja säästlikult täidetud. Vajadusel peaks volikogu andma valitsusele ülesandeid ja juhtima tähelepanu puudustele. Volikogu valdav enamus ei tohiks olla nelja mehe „kummitempliks“. Ka Saku vallas on vaja saavutada seadusandliku ja täitevvõimu lahusus, st. muuhulgas ka seda, et vallavanem ja abivallavanem ei tohiks nii palju sekkuda alatiste komisjonide ja volikogu töösse.

Ilmus ajalehes Postimees, 6. jaanuar 2022

Ivar Raig, majandusdoktor , Saku vallavolikogu liige

Need küsimused on aktuaalsed kohalikele valimistele järgnenud ajal, omavalitsuste uuenenud volikogudes ja valitsustes. Eesti riiki ja omavalitsusi iseloomustab demokraatlik elitarism, kus ühiskonda juhivad valitud poliitikud professionaalsete ametnike ja ärieliidiga koostöös, kus kodanikele on valitsemisel jäetud endiselt suhteliselt väga väike roll.

Nüüd on seatud eesmärgiks riigireform, mille üheks eesmärgiks on kodanike oluliselt laialdasem kaasamine riigi ja ka omavalitsute juhtimisse. Kodanike laialdasema kaasamise idee on fikseeritud paljude, sealhulgas ka Saku vallas, võimu teostavate koalitsioonivalitsuste lepetes.

Tundub, et suur osa Eesti elanikest on muutusteks valmis, algamas on uus kodanike aktiviseerumise periood ning taotletakse mitte üksnes riigireformi, vaid ka uut kohaliku omavalitsuse korralduse seadust, muutusi metsa ja teiste loodusvarade kaitsel, energeetika jätkusuutlikkuse tagamisel, kaasava eelarve mahu suurendamist, asjaajamise lihtsustamist jms. Kohalikel omavalitsustel peaksid olema suuremad kohustused ja eelarved, sealhulgas ka õigused maksude kehtestamisel ja kogumisel. Omavalitsuste arendamiseks on vaja uusi ideid ja värsket mõttelaadi kõigis peamistes eluvaldkondades, eriti aga nendes küsimustes, mis puudutavad teravaid demograafia-, sotsiaal- ja regionaalküsimusi ning kaasaegset ettevõtlust.

Siit tekivad küsimused, milledele Eestis kavandatav riigi- ja kohalike omavalitsuste reform peab vastama. Esiteks mida tähendab tänapäeva kontekstis iseseisvus ja sõltumatus ehk suveräänsus? Millised on piirid suveräänsuse jagamisel ja vahetamisel riigi ja omavalitsute vahel? Teiseks kuidas tagada paremini rahva kui kõrgeima võimu kandja võim ka valimistevahelisel ajal, kodanike suurem kaasatus riigi ja omavalitsuste igapäevases valitsemises? Kolmandaks, kas reformide läbiviimiseks on vaja põhiseaduse muutmist või täiendamist?

Eesti on liitunud enam kui 400 riikidevahelise organisatsiooniga, milledele on antud meie suveräänsust või on toimunud suveräänsuste vahetamine. Enamikel meie linnadel ja valdadel on mitmeid sõprusomavalitsusi Soomes, Rootsis, Taanis ja paljudes teistes Euroopa riikides, näiteks Sakul isegi Jaapanis. Kuid kodanike osalus rahvusvahelistes kodanike ühendustes on veel tagasihoidlik. Sellepärast peaks riigi- ja omavalitsusreform sisaldama ka meetmeid kodanike aktiivsuse tõstmiseks ja suuremaks osalemiseks rahvusvahelises suhtlemises.

Eelkõige Põhjamaades on demokraatia arenemine toonud kaasa kohalike omavalitsuste eelarvete osatähtsuse ja kodanike ühenduste rolli väga olulise suurenemise riikide juhtimisel võrreldes keskvalitsuste ülesannetega. Et ka Eestis eliidi juhitud ühiskonnast kujuneks rohkem kodanikuühiskond ning kodanikest saaks tõhusam riigi partner iseseisvuse arendamisel ja säilitamisel, peaks muutma valimisseadust selliselt, et saadikutel tekiks suurem vastutus oma kohalike valijate ees. Ühiskonnakorraldusega tegelevate kodanikuühenduste rahastamine tuleks aga viia vähemalt (eliit)erakondade rahastamise tasemele. Näiteks Taanis eraldatakse riigieelarvest kodanikuühendustele kaks protsenti riigi SKP mahust.

Kohalike omavalitsuste iseseisvuse ja vastutuse suurendamiseks on vaja tagada lojaalsete ja aktiivsete kodanike osakaalu kasv rahvastikus, vähemusrahvuste ja mittekodanike parem integreeritus omavalitsuste ellu. Kujunenud olukorras on kohatu rääkida omavalitsusest, „mis teeb pigem vähem, aga paremini“. On vaja omavalitsusi, mis teevad rohkem ja paremini. See ei pea olema ei „paksem“ ega „õhem“, vaid läbimõtlevam, kvaliteetsem ja tõhusam omavalitsus.

Et nii läheks, tuleb üha enam panustada haridusse ja ametnike kvalifikatsiooni, tagada valdava osa elanike pidev täiendõpe, elukestva õppesüsteemi kujundamine ka omavalitsustes. Kodanikud võiksid end ise aidata aktiivsemalt näiteks oma füüsilise ja vaimse tervise ning perede tugevdamisel, energiaühistute loomisel, eakate hooldamisel jms. Kodanikud saavad teineteist aidates tagada noortele peredele ja eelkõige naistele suuremat sotsiaalset turvalisust, paindlikku ja piisavat tööd omavalitsuses.

Eestiski räägitakse üheaegselt nii vajadusest koostöö (ka rahvusvahelise) tihendamiseks kui ka püüdest seejuures jääda iseendaks, mille igiomasteks tunnusteks on lisaks keelele ja kultuurile ka väärtused, kohalikud traditsioonid, kombed ja tavad. Kui me ikka tahame iseendaks jäävat rahvusriiki, siis peame võimalikult täpselt vastama ka küsimustele, mis seda iseendaks jäämist globaliseeruvas maailmas ja kiiresti muutuvates tingimustes määratleb ja mis tagab Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade? Selle Postimehe päiseski olema loosungi ja põhiseaduse preambuli sätte täitmiseks sisuga oleks vaja avada ajalehe veergudel põhjalikum diskussioon.

Mõistagi vajab kogu riigi- ja omavalitsuste reform praeguse võimueliidi poliitilist tahet ja valmidust võimu kodanikuühendustega rohkem jagada. Kodanike suunamine uuesti presidendi „jääkeldrisse“ ei peaks korduma. Siin ei saa mööda uute institutsioonide loomisest ja vanade moderniseerimisest. Eesti vajaks uusi mõttekodasid, ühiskonna uuendamisega alaliselt tegutsevat Kodanike Foorumit (näiteks Eesti Haridusfoorumi eeskujul).Kohalike omavalitsuste volikogude juures võiks tegutseda kodanikuühenduste volikogu või koda. Kodanike kodadest kasvaks välja Riigikogu Kodanike Koda (praeguse erakondade koja kõrvale), kusjuures mõlemas Riigikogu kojas võiks olla 51 liiget).

Eesti riigi- ja omavalitsuste reformi kava struktuuri aluseks võiks võtta Jüri Raidla töögrupi ideed ja kunagise lakoonilise 3D (demokraatia, demograafia ja detsentraliseerimine) lähenemise, millele võiks lisada püüdluse saada säästva arengu ja infotehnoloogilise uuenduslikkuse mudelriigiks Euroopas. Nii nagu IME programmi arutamine IME-Foorumitel ja meedias aitas kaasa Eesti riigi läbimõeldud taastamisele, nii võiks ka nüüd olla avalikel aruteludel ja rahva poliitilisel ühistööl suurem roll Eesti riigi ja omavalitsuste moderniseerimisel. Eesti võiks isegi seada oma uueks eesmärgiks ühineda majanduslikult edukate väikeriikide globaalse ühendusega, mille keskus asub Uus-Meremaal ning kuhu kuuluvad veel ka Soome, Taani, Iirimaa, Šveits, Iisrael ja Singapur.

Diskussioonid Eesti riigi- ja kohalike omavalitsuste reformist jõuavad varem või hiljem ka põhiseaduse muutmise ja täiendamiseni. Uue põhiseaduse vormistamine saab aga toimuda alles siis kui riigireformi igakülgne kava on valitsuse, Riigikogu ja rahva enamuse poolt heaks kiidetud.