24.01.2011 Kai Maran
Enamik Eesti elanikke peab oma riigi valitsuse võitlust majanduskriisiga ebaefektiivseks, selgus jaanuari keskel avaldatud eurobaromeetri uuringust.
Uuringufirma TNS Opinion & Social poolt Euroopa Komisjoni tellimusel novembris ja detsembris tehtud küsitlus näitas, et 53% Eesti elanikest peab valitsuse võitlust kriisiga ebaefektiivseks. Samas hindas näiteks rootslastest lausa 80% oma valitsuse tööd kriisiga efektiivseks. Sotsiaalse turumajandusega riikides, sealhulgas Soomes ja Taanis, ei mõjuta kriis elanikke kuigi palju, sest riik kasutab selle ennetamiseks õiget majandusjuhtimist ning ka tugev sotsiaalsüsteem aitab inimestel raskustega toime tulla.
Vaba langemine või abipaketid?
«Põhiküsimus on selles, milleks valitsus tegelikult üldse olemas on,» ütles teadlane Ivar Tallo uuringu tulemusi kommenteerides. «Vastus sõltub maailmavaatest, näiteks on neoliberaalid alati rõhutanud, et mida vähem valitsust, seda parem. Sotsiaalsemalt mõtlevad inimesed on siiski veendunud, et valitsusel on ka majanduselus kindel roll. Turumajandus on paratamatult tsüklilise iseloomuga, kuid tsüklilisuse mõju saab nii ettevõtjale kui ka tarbijale pehmendada. Meie valitsus on tsüklilisust pigem võimendanud, kuigi tegelikult peaks iga valitsus andma ühiskonnale õigel hetkel õigeid signaale. Näiteks eelmiste parlamendivalimiste aegu olid majanduslanguse märgid juba näha, meie tänavatele aga ilmusid plakatid viie Euroopa rikkaima riigi sekka jõudmisest.»
Avalikul võimul on kindlasti täita oma roll fiskaalpoliitika rakendamisel, näiteks õigel hetkel õigeid maksuerisusi kehtestades, sõnas Tallo. «Kuid erinevustega, ka erinevate inimestega arvestamine on meie riigis üldse nõrk koht. Eriti märkab seda siis, kui tulla mõnest riigist, kus ühiskond on märksa tolerantsem,» lisas ta.
Harvardi ülikooli poliitökonoomia professor Dani Rodrik on majanduskriisi analüüsides avaldanud Project Syndicate veergudel arvamust, et valitsuste täiustavat rolli turutõrgete pehmendamisel kiputakse alahindama. «Tegelikult on majandusteadus tööriistakast, kus on mitu mudelit, mis kõik esitavad üht aspekti tegelikkusest,» mainis ta. «Võimekas analüütik suudab leida iga olukorra tarvis õige mudeli.»
Majandusteadlase Ivar Raigi hinnangul pidanuks meie valitsus sekkuma laenurallisse juba buumi ajal ja piirama laenamist näiteks pankadele karmimate nõuete kehtestamisega. «Samuti oleks tulnud piirata kinnisvara tarbimist, et mitte lasta mullil tekkida,» lisas ta.
«Valitsus oleks pidanud panema rohkem rõhku kodumaise panganduse arengule – elu ju näitas, et Rootsi pangad jätsid meid kriisi ajal hätta,» rääkis Raig. «Selle asemel aga räägiti, et kriis meid ei haara, lihtsalt majanduskasv on aeglustunud. Kuid buumi tipust kukkusime me sügavasse kriisi – isegi finantskatastroofi üle elanud Iirimaa ja Islandi majanduslangus ning tööpuudus polnud 2009. aastal nii suur kui Eestis. See, mis praegu toimub, pole majanduskasv, see on surnud kassi põrge.»
Majandusanalüütikuid kaasates oleks Eesti valitsus pidanud majanduslanguse ilmnedes koostama kolm omavahel seotud kriisiplaani, leidis Raig. «Esiteks riigieelarve kulude kärpimiseks ning valitsusasutuste haldussuutlikkuse parandamiseks, teiseks meetmed majanduskriisis hätta sattunud, töö kaotanud ja võlgadesse jäänud inimeste abistamiseks ja uute töökohtade loomiseks ning kolmandaks abinõud ettevõtjate – eelkõige rahvusliku kapitaliga rajatud ja alustavate ettevõtete – toetamiseks.»
Ainuüksi riigieelarve kulude kärpimisest Raigi sõnul ei piisa, sest vahendeid tuleb leida mitte ainult eelarve tasakaalu saavutamiseks, vaid ka majanduse stimuleerimise abinõude rahastamiseks. «Kui piirata ainult eelarve kulusid ja jätta tulud samaks, süveneb majanduskriis veelgi,» tõdes ta.
Raigi hinnangul poleks tohtinud tabuks pidada ka suhteliselt väikese riigivõla suurendamist ega kõrgepalgaliste tulumaksu ajutist tõstmist. «Eurole üleminekust tähtsamaks oleks tulnud pidada riiklike meetmete kasutuselevõttu, et suurendada ettevõtete konkurentsivõimet,» ütles ta. «Kui algas koondamiste ja pankrottide laine, oleks valitsus pidanud asuma looma töökohti riigisektoris. Töötute armee tohutu kasvu käed rüpes pealtvaatamine oli kuritegelik oma rahva vastu. Töökohti oleks saanud luua riigiettevõtetes, kommunaalmajanduses… kaitsetööstuse ja kaitseväeni välja, samuti koostöös kohalike omavalitsustega munitsipaalasutustes. Kindlasti oleks vaja olnud riiklikke abipakette vaestele. Samal ajal kui Tallinn püüdis oma võimaluste piires abipakette rakendada, asus riik hoopis omavalitsuste eelarvete kärpimise teele.»
Põhjamaades teevad omavalitsused ja riik koostööd
Tööpuudusest jagusaamine ei peaks olema mitte ainult omavalitsuse, vaid ka riigi probleem, ütles töötute klubi eestvedaja Marika Juuse, kes on tutvunud Põhjamaade kogemustega. Äraproovitud lahendusena tõi ta esile töökeskuste asutamise Suurbritannias. «Näiteks Inglismaal seniajani edukalt toimivate töökeskuste loomisele pani omavalitsuste kõrval õla alla ka riik. Töökeskustest saavad töötud igakülgset nõu ja abi alates oma olukorra n-ö kaardistamisest kuni sobiva tööpaiga leidmiseni. 80ndail kuni 20%-ni tõusnud töötus vähenes Suurbritannias mitmete abimeetmete koosmõjuna 3,5%-ni,» rääkis ta.
Eurobaromeetri avaliku arvamuse uuring hõlmas 27 euroliidu riiki ja kandidaatriike Horvaatiat, Makedooniat, Türgit ja Islandit.