Austatud EV Presidendi proua Ingrid Rüütel, põlisrahva kultuuriseminarist osavõtjad!
Maakultuuriseminaride eesmärgiks on kaasa aidata eestluse kestmisele ja edendamisele rahvusriigis. Maakultuur on rahvuskultuuri allikas ja südamik, millest pärinevad eestluse juured ja on saanud toitu kõik meie peamised rahvuslikud algatused, kaasa arvatud iseseisvumine ja taasiseseisvumine.
Seoses globaalse majanduskriisiga, selle jätkuvate ilmingutega mitmetes maailma osades on Euroopas tugevnenud rahvuslikud liikumised, jõudes mitmetel puhkudel kahjuks välja isegi ekstreemsete väljendusvormideni. Paljud rahvusvahelised organisatsioonid on kaotanud oma mõjujõudu ning asju otsustavad jälle rahvusriigid, eelkõige suured.
Uute rahvusriikide teke jätkub, kuigi mõistagi mitte endisel kujul ja endise sisuga. Väikeriikide ja -rahvaste kestmise paratamatuks eelduseks on pidev kohandumine maailma muutumisega, kuid jäädes seejuures iseendaks rahvana, kelle igiomasteks tunnusteks on eelkõige keel ja kultuur, väärtused ja ka tabud. Siinkohal tuleb nõustuda eestluse ideoloogia ühe peamise autori Oskar Looritsa juba enam kui 60 aastat vana seisukohaga: ”Eestlust pole päästnud hukkumisest üksikute rahvuskangelaste vägiteod, vaid kogu rahva murdumatu meelekindlus. See väide on korduvalt leidnud tõestust ka meie lähiajaloos. Lausa prohvetlikuks tuleb pidada aga Looritsa väidet: ”Eesti rahva Ahhilleuse kannaks ei ole mitte ”õnnetu konjunktuur” ega ”neetud olud”, milledest ikka üle on saadud, vaid just meie endi poliitiline juhtkond, keda kahjuks pole suudetud iseseisva rahva aule väärikaks kujundada”. Seda kinnitavad paraku nii hiljutised põhiseaduslikud vaidlused ja otsused Riigikogu eelarvepädevuste võõrandamise kohta Euroopa Stabiilsusmehhanismile kui ka elamislubade ja tööviisadega kaubelnud küüniliste ärimeeste jõudmine riigis kõrgetele positsioonidele.
Austatud kuulajad! Juhin teie tähelepanu asjaolule, et Eestis pole 22 taasiseseisvusaasta jooksul välja töötada uut Eesti rahvuslikku ideoloogiat ning seetõttu otsime ikka ja jälle tuge Oskar Looritsast, Kaarel Liidakust, Karl Robert Jakobsonist ja Anton Hansen Tammsaarest. Kes oleks aga tänapäeva Loorits, Liidak või Tammsaare? Sellest on vähe, et me tuletame meelde rahvusliku ideoloogia suurkujude seisukohti, tutvume eestluse elujõu kongressi materjalidega ja räägime vajadusest piiritleda rahvuse jätkusuutliku arengu seisukohast olulisemad poliitikavaldkonnad- rahvastiku juurdekasv, eesti keele kaitse ja arendamine, pärimuskultuuri kaitse jms. Mitmetes viimase aja raamatutes ja artiklites sisaldub uue rahvusliku ideoloogia kandvaid elemente või läbimõeldud ettepanekuid eestluse elujõu jätkusuutlikuks taasloomiseks. Nimetaksin siin rahvstikuteadlase Ene Tiidu, folklorist Ingrid Rüütli, jurist Lauri Mälksoo, arst Jüri Enneti kirjutisi ja soovitusi ühiskonna raviks, et vältida Eesti riigi ja rahva aeglast suitsiidi. Kuid kaasaegne terviklik pilt eestluse elujõust ja jätkusuutliku arengu tagamise meetmetest Eestis puudub. Sellepärast kutsungi kõiki tänasest seminarist osavõtjaid, eelkõige aga Eesti Rahva Muuseumi töötajaid, kellede jaoks võiks see olla isegi põhitööks, välja töötama uut kaasaegset eestluse arendamise ideoloogiat ja selle elluviimise rakenduskava.
Eesti Rahva Muuseum võiks koostöös teiste rahvuslikult meelestatud institutsioonidega (näiteks Eesti Klubi, Rahvusliku Arengu Fond jt.) kokku kutsuda erinevate nimetustega suurüritusi – Eestluse Tuleviku Konvent, Eestluse Elujõu II Kongress, Eesti Rahvusliku Arengu Foorum vms. eesmärgiga töötada välja uus rahvuslik ideoloogia, laiendada rahvuslike liikumiste kandepinda Eestis ja anda neile suurem kaal rahvusliku poliitika kujundamisel.
Ideoloogiad ja poliitilisi voolusid võib klassifitseerida mitmeti, sellel põhjalikumalt peatumata väidan, et rahvuslik ideoloogia on üks nendest, mis eristub või kohati isegi vastandub liberaalsele, kristlikule, sotsialistlikule, kommunistlikule või mistahes teisele ideoloogiale ning neid ühte patta sulanduma panna pole kuskil õnnestunud ning mida aeg edasi läheb, seda vähem see ilmselt õnnestub ka edaspidi, vaatamata üha võimsamatele massikommunikatsiooni tehnilistele vahenditele.
See ei tähenda, et Eesti Rahva Muuseum ei peaks märkama Euroopas ja maailmas toimuvaid muutusi. Rahvusriik ei saa maailma globaliseerumise tingimustes sulguda, kuid ta ei pea olema ka täiesti avatud kõikvõimalike tormituulte ja mõjutuste suhtes. On vaja aru saada, et mitmed eluvaldkonnad kogu maailmas, eriti majanduses, muutuvad järjest ühetaolisemaks, kuid sellest hoolimata on rahvusriikide teke jätkunud. ÜRO-s pole kunagi varem olnud nii palju liikmesriike kui on praegu – 193 ning ka vanas Euroopas on rahvusriike rohkem kui kunagi varem, kusjuures kasv jätkub. Sellepärast peame ka meie, eestlased, seisma selle eest, et Eesti riik ja rahvas kestaks läbi aegade ning seisma vastu mistahes katsetele seda ideoloogiliselt ja tegelikus praktilises poliitilises elus nõrgestada. Ning siin pole palju ruumi järeleandmistele ja multikultuursetele kompromissidele, sest Eesti rahva kiire kahanemine ja vananemine, paljude (eeskätt noorte) väljaränne, ettevõtjate tugevnev immigratsioonisurve ning inglise keele muutumine üldkasutatavaks viivad praeguste tendentside jätkudes olukorrani, kus saja aasta pärast Tallinnas enam Eesti keelt ei räägita, seda kõneldakse vast veel vaid Võrumaal ja Kihnus, nagu on ennustanud TÜ professor Martin Ehala. Sellepärast peame rahvuse püsimise meetmeid välja töötama praegu, sest varsti võib olla juba hilja. Vägivallatus rahvusluses pole midagi taunimisväärset, see on iga rahvusriigi loomulik asi, eestlaste puhul aga isegi ellujäämise küsimus.
Eesti riik ja rahvas on andnud suure osa oma suveräänsusest ära rahvusvahelistele organistasioonidele lootuses, et need tagavad riigi kaitse ja rahva suurema heaolu. Kuid nüüd on aeg kriitiliselt üle vaadata paljud senised rohkete ordenitega pärjatud saavutused ning pöörduda uuesti tagasi iseseisva rahvusriigi idee ja aadete poole.
Eesti Rahva Muuseumil võiks olla kaks peamist tegevussuunda. Esiteks rahvusliku mõtte ja ajaloo (sealhulgas asjade) koguja ehk rahvuslike sümbolite kandja. Teiseks aga tuleks võtta endale ka rahvusluse uuendamise eestvedaja roll. Muuseumi uus maja ei pruugi rahvuse elujõudu suurendada kui selle maja töötajad ei suuda produtseerida uusi ideid rahvuse elujõu säilitamiseks ja suurendamiseks. Loodan, et Eesti Rahva Muuseumist saab ka tunnustatud mõttekoda rahvusriigi aktuaalsete probleemide käsitlemisel, mis sõltuvalt probleemist nõustab või mõjutab nii Riigikogu ja valitsust kui ka EV Presidenti küsimustes, mis puudutavad EV Põhiseaduse paragrahvi üks.
Eesti Rahva Muuseum võiks lisaks rahvusliku ideoloogia väljatöötamisele võtta enda koordineerimisele ka ühistegevuse ja kultuuriseltside toetamise ning hakata elustama kultuuripärandi aasta raames näiteks ka linakasvatuse ja savitöötlemise rahvuslikke traditsioone. Uue rahvusliku ärkamise ideoloogia ideid võiks hakata tutvustama ja arutama avalikel üritustel üle kogu Eesti. Mõistagi saaks neid üritusi seostada rahvuslike tähtpäevade ja ajalooliste isikute sünnipäevade tähistamisega.
Uus rahvuslik ideoloogia peab olema midagi sellist, mis köidab ja erutab inimesi ning kutsub neid kokku uusi ideid arutama, midagi nagu oli IME programm.
Rahvusliku ideoloogia rakenduskava peaks aga sisaldama meetmeid loomuliku iibe suurendamiseks, rahvusliku majanduse tugevdamiseks ja rahvustunde suurendamiseks. Kavandada tuleks rahvuslike pankade moodustamist, mitmete ettevõtete tagasiostmist Eesti riigi omandusse, kodanikele tasuta elamumaa andmist jms.
Lõpetuseks, kui me ikka tahame kaasaegset – iseendaks jäävat rahvusriiki, mitte aga rahvusvaheliste organistsioonide halli ripatsriiki, siis peame võimalikult täpsemalt vastama ka küsimusele, mis see on, mis tagab meie iseendaks jäämise? Lisaks on vaja tõmmata piirid, punased jooned ette nendele sammudele, mis meid lahustab, muudab pöördumatult teistesugusteks. Loodan, et siin saalis on inimesed, kes suudavad vastata nendele küsimustele.
Kõne põlisrahva maakultuuriseminaril
Tartus, 20. aprillil 2013