Uno Mereste on ise tunnistanud, et oli „üle pea ja kaela poliitikasse sukeldunud“ juba taasiseseisvumise-eelsest ajast peale. Teda haarasid kaasa Mihhail Gorbatšovi algatatud uuendused, ühiskonna demokratiseerimine ja majanduse reformimine. Esimeseks reaalset majandust mõjutavaks Gorbatšovi-aegseks ümberkorralduseks pidas ta inimestele individuaaltöö seadustamist. Ta püstitas sellega seoses isegi küsimuse, kas tegemist on teise NEP-iga ehk uue majanduspoliitikaga, mida saaks võrrelda Lenini 1921. aasta algatusega vabakaubanduse ja eraettevõtluse arendamiseks. Samas analüüsis ta nõukogude riigijuhi tegevust ülimalt kriitiliselt. Näiteks juhtis ta tähelepanu, „et asudes avalikustamist propageerima, ei mõistnud Gorbatšov seda nii, nagu sellest saadakse aru vabas maailmas. Ja kaugeltki ka mitte nii, nagu sellest hakati varsti aru saama selleski ühiskonnas, kus ta oli ise üles kasvanud, mida ta arvas hästi tundvat ja millega ta uskus oskavat manipuleerida“ (1, lk. 484).
Kindlalt toetav suhtumine kujunes Uno Merestel ka Isemajandava Eesti (IME) projekti. Ta oli hästi kursis 18. augustil 1987 Edgar Savisaare juurde kokku kutsutud eeskätt noorte majandusteadlaste grupi ideede ja tegemistega, osaledes aktiivselt Noorte Majandusteadlaste Klubi ja Majandusteaduse Seltsi poolt korraldatud avalikel koosolekutel (IME-foorumitel), seminaridel ja konverentsidel IME ideede tutvustamiseks ja edasiarendamiseks. Veelgi enam, ta lükkas raudse argumentatsiooniga ümber IME vastu sõna võtnud tippametnike (näiteks ENSV Plaanikomitee esimehe Valeri Paulmani) ning isegi kolleegide majandusteadlaste Ivar Jõerüüdi ja Jaan Tepandi konservatiivsed argumendid.
IME ideede edasiarendamisega tegeles Eestis teatavasti kaks teaduskollektiivi – IME probleemnõukogu eesotsas Liina Tõnissoniga ja TA Majandiuse Instituut Rein Otsasoni juhtimisel. Uno Mereste tegi koostööd eelkõige IME probleemnõukoguga, kuid hoidis tihedaid sidemeid ka majandusinstituudi teaduritega. Tema arvates oli eri nägemusi, kahtlusi ja ka väheke varjatud isiklikku rivaliteeti vaid nende rühmade moodustajate ja juhtide vahel. Töörühma liikmete vahel, kes tegelikult kontseptsioonid koostasid, valitses tema arvates aga tollele ajastule üldomane sõbralik üksmeel ja koostöövaim. „Mingit rühmkondlikku üksteisele vastutöötamist, nagu hiljem Riigikogus, igatahes märgata ei olnud“ (1, lk. 604). Siinkohal võiks Uno Merestele siiski oponeerida, sest töögruppide liikmete vahelgi võis teinekord märgata sügavaid ideoloogilisi ja varjatud isiklikke vastuolusid, sest Majanduse Instituudi vanemteadurina töötasin vaid IME Probleemnõukogu töögrupi juhina täielikus isolatsioonis oma koridorikolleegide tegevusest.
IME programmi aktiivse toetajana, propageerijana ning mitmes mõttes selle sisulise kaasautorina oli Uno Mereste koos Kostel Gerndorfiga üks Rahvarinde algorganisatsiooni asutajaid TPI-s. Ta oli Rahvarinde ürituste aktiivne külaline ja oodatud esineja. Talle usaldati ajaloolise Rahvarinde esimese kongressi lõppistungi juhataja roll Tallinna Linnahallis 2. oktoobril 1988.
Kuid professionaalseks tegevpoliitikuks hakkas Uno Mereste alles siis, kui otsustas 1992. aastal kandideerida Riigikogu valimistel ning võttis vastu pakkumise liituda Mõõdukate valimisliiduga. Nagu ta ise meenutab: „Mulle tundus kaua, et kutsed liituda mingi erakonnaga polnud minu jaoks. Ma ei vaevunud neid tõsisemalt kaalumagi. Olin arvamusel, et võin Eesti rahva ja majanduse heaks teha kõige rohkem siis, kui ma ei ole seotud mingite ette sõnastatud erakondlike taotlustega “ (1, lk. 700). Kuid aktiivse poliitikategemise perspektiiv avanes Uno Mereste jaoks mõnevõrra teisest küljest, kui Mõõdukad pakkusid kandideerimist taasisesesvunud Eesti ajaloolisse VII Riigikogusse parteitu kandidaadina.
Riigikogu VII koosseisus töötas Uno Mereste väga suure koormusega majandus- ja põllumajanduskomisjoni liikmena eelkõige majandus- ja omandireformi küsimustega. Majanduskomisjoni juhina püüdsin kõigis olulisemates küsimustes anda arvamuseks sõna ka Uno Merestele, sest ta suutis riigimehelikult vajalikul määral kriitiline olla igasuguste doktriinide, ideoloogiate, dogmade ja ka mõne grupi või isiku omakasust ajendatud parandusettepanekute suhtes. Muhelevas heatahtlikus toonis esitatud konstruktiivne ja selge mõte ning loogiline argumentatsioon olid ilmselt need omadused, mis panid Merestet kuulama ja temaga arvestama nii teadlased kui ka poliitikud. Samas ei olnud Merestel poliitikas kerge, sest kriitiliselt mõtlev teadlane põrkus mitte niivõrd valimisliidu, vaid kogu võimukoalitsiooni distsipliiniga, millega ta polnud enne arvestanud. Koalitsiooni juhtiva erakonna Isamaaliidu piits oli aga halastamatu. Uno Mereste polnud kaasatud koalitsioonilepingu sõlmimisse ning ta suhtus mitmetesse valitsuse poolt ette valmistatud seaduseelnõudesse vägagi kriitiliselt. Sõltumatut majandus- ja sotsiaalteadlast hakkas poliitikas segama pinge, mis tekkis vajadusest alluda koalitsiooni enamuse seisukohtadele ja hääletada teinekord isegi rumaluste poolt.
Uno Mereste teadlase-kutsumuseks oli interdistsiplinaarsus, seadusloome mõistetesüsteemi loogiline ülesehitus ja seaduste kujundamine arusaadavaks võimalikult paljudele inimestele. Uno Mereste kirjutas kümneid artikleid õigusloomest ja õiguskeelest. Ta mõtiskles, kuidas seadused valmivad ja kuidas seadusloomet teaduslikult suunata, kirjutas uutest uurimissuundadest nn seadusandlusteadusest, õigusloometeooriast ja õigusloometeadusest (2, lk.21) . Ta analüüsis seadusloome lünklikkust ja segasust, mis varemalt nõukogude ajal teenis kompartei, uutes tingimustes aga võimueliidi või korruptsiooni huve. Ta avastas väga mõjukad varjatud survegrupid, kelle liikmed püüdsid kallutada seadusandjaid taastama turumajandust nõukogulike retseptide kohaselt koostatud seaduste alusel (2, lk.33). Uno Mereste teeneks võib pidada ka legalismi esile toomist ning ettepanekuid tuua seadusloome juurde rohkem erialainimesi. Mõistetavalt olid tema erilise kriitika all need juristid ja ametnikud, kes pidurdasid või segasid uue majandusseadusandluse väljatöötamist. Ühena esimestest Eestis juhtis ta tähelepanu ka sellele, et seaduste väljatöötamisel on vaja uurida seaduste täitmisega seotud kulusid ning juhtis seoses sellega tähelepanu asjaolule, et õigusloomeökonoomiline lähenemisviis on kesksel kohal rikkal Saksamaal, kuid vaesel Eestimaal pole sellele veel vajalikku tähelepanu osutatud (2, lk 37). Ta oli vastu seaduseelnõudele korduvate nn juriidiliste ekspertiiside tegemisele, mille tegelikuks eesmärgiks oli poliitiline omakasu. Ta näitas, kuidas erinevad legalismi ilmingud omavahel kombineeruvad ning kahjustavad majanduse toimimist. Selle vältimiseks kutsus ta üles majandusteadlaste ja juristide järjepidevale hästi korrastatud vastastikku lugupidavale koostööle. Paraku on see üleskutse jäänud aktuaalseks tänapäevani. Juristid on end ümbritsenud tugeva tsunftikilbiga, millest üha jõuetumaks muutunud majandusteadlaste seltskonnal on väga raskem läbi tungida. Ka tänased valitsejad pööravad teatud põhjustel seadusandlike otsuste tegemisel majanduslikule ekspertiisile pigem veelgi vähem tähelepanu kui turumajandusele ülemineku perioodil.
Uno Mereste laialdane eruditsioon, kombinatsioon sügavatest teadmistest statistikast, majandusest, õigusest ja keelest, aga samavõrd ka inimlik koostöövalmidus ja heatujulisus tegid temast erakordse riigikogulase. Õiguse ja majanduse seoste põhjaliku käsitlejana, seejuures kannatliku analüüsija ja selgitajana on Uno Mereste tänini ületamatu ja eeskujuks kõigile tollastele ja praegustele Riigikogu liikmetele.
Loodan, et Uno Mereste teaduslikule pärandile õiguse ja majanduse vahekordadest, õigusloome kogemustele ja mälestustele poliitika vallas hakatakse rohkem tähelepanu pöörama. Need vääriksid eraldi uurimist ja talletamist nii Riigikogus, kui ka mõnes uurimisasutuses või fondis.
Kasutatud kirjandus:
-
Uno Merteste. Toimunust ja kaasaelatust. 2. osa. Meenutusi aastaist 1964-1992. Tallinn, kirjastus SE&JS, 2004, 727 lk.
-
Uno Mereste. Õigusloome radadel. Õigusalaseid artikleid.Tallinn, Juura, 2001, 319 lk.