Miks euro ei jää püsima?
Vana Euroopa praegustes majandushädades pole palju uut, millega maailm poleks varem kokku puutunud. Majandus jääbki tsükliliselt arenevaks ning poliitikud ei tohi reaalmajanduse ja turusuhete ignoreerimisel minna liiga kaugele.
Ajaloos pole näidet, et rahaliit kestaks kaua ilma selle seotuseta ühe (liit- või föderaal) riigi külge. Kuid Euroopa Ühendriikide loomise korduvad katsed mitme aastasaja ja ka viimase kuuekümne aasta jooksul pole õnnestunud. Praegune Euroopa Majandus- ja Rahaliit moodustati kiirustades, ilma vajalike poliitiliste otsustusteta selle kindlustamiseks eelarve- ja pangaliitudega, rääkimata tõhusatest meetmetest finantsdistsipliini tagamiseks ja rahaliidu reeglite rikkujate karistamiseks, maksude ja pensioniskeemide ühtlustamiseks jms.
Siinkohal on põhjust meenutada kolme erinevatel poliitilistel seisukohtadel oleva tuntud Nobeli majanduspreemia laureaadi sarnaseid seisukohti Euroopa rahaliidu kohta.
Liberaal Milton Friedman hoiatas juba 1997. a. Wall Street Journalis, et “poliitiline liit peaks rajama tee Euroopa rahaliiduks, kuid rahaliit, mis tehakse ebasoodsates tingimustes, tekitab barjääre poliitilise ühtsuse saavutamiseks”.
Vasakpoolne Paul Krugman on kirjutanud: „Eelarvedistsipliin pole Euroopa hädade peamine põhjus. Eurokriisi tegelik põhjus ei peitu mitte isegi poliitikute priiskamises, vaid eliidi ülbuses, mis survestas Euroopat ühisrahale üle minema oluliselt varem, kui maailmajagu selleks katsetuseks valmis oli”… “Majanduskriisi süvenedes euro positsioon nõrgeneb veelgi, sest niipea ei juhtu, et Euroopa riigid hakkaksid toimina USA osariikide moodi“ (“Kui euro saab saatuslikuks”, EP 22.02.2010). EL ja USA eelarve mahud ning finantssiirded liikmes- ja osariikidesse erinevad rohkem kui kümme korda, kusjuures EL eelarve isegi suhteliselt väheneb – moodustades järgmisel eelarveperioodil (2014-2020 a.) juba alla 1 % EL liikmesriikide SKT-st, samas kui USA valitsus jagab osariikide vahel ümber rohem kui 10 % USA SKT-st.
Euro isaks peetud Robert Mundelli optimaalse valuutapiirkonna teooria ütleb, et rahaliidu riigid peaksid mitte ainult täitma rahaliiduga liitumise ja seal olemise nõudeid, vaid olema ka sarnase arengutaseme ja majandustsükliga riikide kogum. Tegelikkuses on Euroopas kujunenud vähemalt kolm erineval arengutasemel ja erineva finantskultuuriga riikide piirkonda. Nõnda pole ka ime, et suurenevad Lõuna-Euroopa (Kreeka, Portugal, Hispaania, Küpros, Itaalia jt.), Põhja-Euroopa (Saksamaa, Austria, Rootsi, Soome, Holland) ja Ida-Euroopa (Ungari, Tšehhi, Sloveenia, Eesti jt.) erimeelsused. Erineva majandustsükli ja arengutasemega riikide jaoks pole võimalik kujundada ladusalt toimivat ühtset monetaarpoliitikat. Ühtedes riikides on vaja odavat raha, et majandust stimuleerida, teistes aga kõrgema intressiga raha, et majandust jahutada ja vältida mulle.
Euroopa Ülemkogu president Herman Van Rompuy ütles juba 2010. a. EL tippkohtumisel, et “euro ei jää püsima, kui ei suudeta üle saada eurotsooni tabanud võlakriisist”. Kuid tänaseks on võlakriis veelgi laienenud – jõudnud Hispaania, Küprose ja Sloveeniani ning ähvardab juba Itaaliat ja Prantsusmaad.
Lisaks poliitilistele ja majanduslikele põhjustele laguneb euro ka sellepärast, et Euroopas pole piisavalt ühtset rahvast, eurooplasi, kes tunneksid ennast euroga seotuna, nii nagu tunnevad ameeriklased end seotuna USA dollariga.
Kokkuvõttes on europrojekt olnud eelkõige eliidi poliitiline avantüür, mis tugines idealistlikul lootusel, et majanduslik koostöö viib poliitilise liidu ja ühtse euroopa rahva kujunemiseni. Tegelikkuses on kõik senised Euroopa majandus- ja fiskaalföderatsioonid lagunenud ning fiskaalföderatsiooni toimimine on hakanud halvama isegi USA-d.
See ei tähenda, et Euroopa demokraatlik fiskaalföderatsioon pole võimalik. Vigu tuleb aga hakata parandama sealt, kus need tehti, ehk EL aluslepetest ja liikmesriikide Põhiseadustest. Sellel seisukohal on ka sakslased (Merkel, Schäuble, Sinn jt.). Samas eriarvamused võlakriisi ületamise teede osas süvenevad nii Euroopa sees kui ka Euroopa ja USA vahel. Rohkem raha (inflatsiooni), riigiabi (eurovõlakirju) ja solidaarsust versus rohkem tugevat finantsdistsipliini, kokkuhoidu ja omavastutust. Selles dilemmas ja euro tuleviku suhtes on lõpuks hakanud realistlikke seisukohti kujundama ka Eesti. President Ilves ütles äsjasel Lennart Meri välispoliitika konverentsil, et rahaliidu reegleid järginud riikides hakkab ühtse vastutuse jutu peale mõõt täis saama. Mart Laar lisas oma lõpukõnes: „Me ei oleks ka kõige hullemas unenäos suutnud ette näha, et pärast Euroopa Liitu astumist hakkame tegelema Lõuna-Euroopa võlgade katmisega.“ Kahjuks see siiski nii ei ole- probleemide ettenägijaid oli palju, siinkirjutaja nende hulgas. Kurb, et tollases poliitilise eliidi euro-eufoorias ja ühiskondlikus debatis üldisemaltki ei ole ikka veel kombeks teist arvamust piisavalt ära kuulata ja ka tõsiselt võtta. Mõistagi võinuksid realistlikud seisukohad euro suhtes kujuneda juba 2008. aastal, kui ilmnesid suured vead euro kasutuselevõtu projekti alusmüüris ning mitmed majandusanalüütikud ja eurorealistid hoiatasid Eestit euroga liitumise negatiivsete tagajärgede eest.
Kuid parem realism hilja, kui mitte kunagi!
Avaldatud Äripäevas 6. juunil 2013