10. juuni 2012 
Nobelist Paul Krugman on tänapäevase majandusteaduse üks kõige mõjuvõimsam autor. Tema seisukohtadega arvestavad mitte ainult USA president ja administratsioon, vaid ka Euroopa sotsiaaldemokraatlikud valitsused.
Oma kuulsas artiklis „Kas Euroopa on päästetav?“, mis ilmus The New York Timesis ja tõlgituna ka ajakirjas Vikerkaar 2011. aasta alguses, kirjutas Krugman näiteks nii. “See, et paljud ametiisikud peavad Baltimaid edulooks, on Euroopa praeguse seisundi kohta üpris kõnekas. Mul on kiusatus tsiteerida Tacitust. „Nad on rajanud kõrbe ja nimetavad seda rahuks“- või antud juhul kohanemiseks“. Krugman ei pea kokkuhoiumeetmeid (sisemist devalveerimist, väljavindumist) majanduskriisi ületamise parimaks teeks ning selle tõestamiseks esitas Eurostati andmetel koostatud graafiku Eesti viimase viie aasta majanduskasvu kohta, mis meie tippjuhte nii väga ärritaski.
Ideoloogiliselt vastuoluline on Eesti endise sotsiaaldemokraatide juhi kriitika Krugmani kohta, sest viimane esindab selgelt Keynesi majandusteoreetilist koolkonda, mille abil suudeti ületada Suur Depressioon. Võib tekkida isegi küsimus, kas Toomas Hendrik Ilves on hüljanud oma maailmavaate ja muutunud uuesti parempoolseks?
Majandusteaduses on teatavasti kaks domineerivat teoreetilist ja ideoloogilist suunda – vaba ettevõtluse ja majanduse regulatsiooni suunad. Esimene rõhutab turu isereguleerivate mehhanismide, teine aga võimuinstantside rolli majanduse juhtimisel.
Liberaalne vabaturu majandusteooria nn. turufilosoofia selgitab, kuidas nõudluse mõjutamine rikub majanduse isereguleerivat mehhanismi. Majanduse reguleerimist pooldavad teoreetikud püüavad aga tõestada, et vabaturg pole võimeline iseseisvalt ületama perioodiliselt esinevaid majanduskriise, tagama vajalikku tööhõivet ja sotsiaalset õiglust.
Eesti-sugusel väikeriigil pole nende kahe erineva majandusteooria ja poliitika peasuuna valiku küsimustes mõtet eriti kõva häälega kaasa rääkida, sest kumbagi teooriat puhtal kujul Eestis kasutada niikuinii ei saa. Eesti majanduspoliitika peaks suutma kohaneda valitsevate trendidega, olema pragmaatiline.
2007.aastal alanud majanduskriis lõi küll vankuma ameerikas domineerinud neoliberaalse majandusteaduse seisukohad, millest samuti põhjalikult kirjutab Paul Krugman (vt „Kuidas küll majandusteadlased nii puuse panid“ (Vikerkaar, 12/2009). Kuid ka uuskeinsistid ei suutnud ära tunda “majandusmulle”, arvestada turusüsteemi defekte ja hõõrdumisi ning pakkuda toimivaid meetmeid nende vältimiseks. USA-s võtmepositsioonidel olevate uuskeinsistide koostatud majanduse stimuleerimis- ja abimeetmete paketid pole senini andnud piisavalt häid tulemusi, sest need on suurendavad riigivõlga ja valitsuskulusid ohtlikult kõrgele, s.t. aidanud majandust vaid lühiajalisele kasvule, tekitanud uusi “mulle”, suurendades inflatsiooni ning kriisi topeltpõhja ohtu, ohustades selliselt nii dollarit kui ka eurot.
Ilmselt on aeg ümber mõelda ja ületada nii turufundamentalistide kui ka majandusse riiklikult sekkujate dogmad ja vastandumine ning püüda välja töötada uus majandusteooria globaliseeruva majanduse jaoks, kus oleks kohta nii turul kui ka paindlikul riigiülesel reguleerimisel .
Ilvese ja Ligi kriitika on aga omal kohal selles mõttes, et majandusteoreetiliste koolkondade liidritel, suurriikide ideoloogilist võitlust pidavatel isikutel pole kuigi palju aega süüvida ja anda head nõu väikestele rahvusriikidele. Kuid nende peamine mure seondub hoopis euro ja Euroopa Liidu tulevikuga.
Võitlus käib euro päästmise ja euroala kooshoidmise nimel. Kui kukub euro, siis kukuvad ka europoliitika eestseisjad. Viimaste sündmuste taustal Kreekas ja Hispaanias muutub euro päästmine aga üha raskemaks.
Samas on Krugman teravalt kritiseerinud euroala juhtimist. “Eelarvedistsipliin ja võlad pole Euroopa hädade peamised põhjused. Eurokriisi tegelik põhjus ei peitu mitte isegi poliitikute priiskamises, vaid eliidi ülbuses, mis survestas Euroopat ühisrahale üle minema oluliselt varem kui maailmajagu selleks katsetuseks valmis oli”. “Majanduskriisi süvenedes euro positsioon nõrgeneb veelgi, sest niipea ei juhtu, et Euroopa riigid hakkaksid toimina USA osariikide moodi (vt. Paul Krugman, “Kui euro saab saatuslikuks” EPL, 22.02.2010). Seega Krugmani ja Euroopa Liidu juhtide viimased seisukohad sisuliselt ei erinekuigi palju.
Küsimus on vaid selles, kuidas ja kui kiiresti õnnestub luua uut Euroopa poliitilist ja fiskaalliitu ning millised Euroopa rahvad on sellega nõus. Sakslased ja mitmed teised Põhja-Euroopa rahvad eelistavad eurot päästa kasinusmeetmete ja finantsdistsipliini tugevdamisega, samas kui Lõuna-Euroopas domineerib krugmanlik kulutamise, nn majanduse stimuleerimise või isegi võlgade tulevaste põlvkondade kaela veeretamise ideoloogia. Mõistagi püüavad Ilves ja Ligi samastuda selle osa Euroopa eliidiga, kes panustavad euro ja Euroopa Liidu päästmisele kasinusmeetmetega.
Euroopa Ühendriikide loomise uusi ideid hakkavad Euroopa juhid arutama EL Ülemkogu järgmisel istungil juba juunikuu lõpus.