Juuli lõpus esitlesid statistikaameti peadirektor Andres Oopkaup ja peaanalüütik Siim Krusell ERR uudisteportaali otsepildis uut statistika aastaraamatut, mis koondab näitajad Eesti peamiste eluvaldkondade kohta 2012. aastal ja ka võrdlevalt varasemate aastatega. Statistiliste andmete töötlemise ja avalikkusele esitamise abil võib muuhulgas kaasa aidata nii olukorra säilitamisele kui ka muutuste esilekutsumisele, sest usaldusväärsest statistikast lähtuvad enamasti kõigi tasandite poliitikate kujundajad.
Esitatud arve saab kommenteerida mitmeti – tasakaalustatult, positiivselt ja negatiivselt. Mõistagi tõid statistikaameti juhid esile eeskätt 2012. aastal toimunud positiivseid muutusi, mainides siiski ära ka mitmeid tagasiminekuid ja probleeme. Siim Kruselli sõnul pidavat kokkuvõttes Eesti elu minema mõõdukalt paremuse poole. Paraku aga paljud inimesed seda oma igapäevaelu kogemuste põhjal ei taju. Tundub, et statistikute juhid panustasid oma esinemistes rohkem mõnede positiivse muutuste väljatoomisele, kuigi mitmete aastaraamatus sisalduvate osade autorid on esitanud Eesti elu iseloomustamiseks ka selliseid arve, mille pärast on häbi ning mis viitavad oluliste muutuste vajadusele.
Majanduskriisis Euroopa ühe suurima majanduslanguse (SKP langes Eestis 2009. a. üle 14%) järel jõudis Eesti majandus 2012. a. lõpuks kasvada kõigi aegade kõrgeimale nominaalsele SKP tasemele. Samas on Eestis jätkuvalt kõrge inimeste arv, kes vajavad toimetulekuks riigi ja omavalitsuste abi. Nende perede arv, kes väitsid, et nad tulevad majanduslikult oma eluga toime, langes 2012. aastaks alla poole leibkondade koguarvust, võrreldes 60 protsendiga 5 aastat tagasi. Kuigi töötuse määr on kriisi tippajaga (20 %) võrreldes poole võrra vähenenud, on see jäänud jätkuvalt kõrgeks kuni 24-aastaste noorte hulgas (20,9 %). Kolm viiendikku 15 000 noorest tööotsijast on noormehed, kelle keskmine haridustase on suhteliselt madal, kuid ootused palgale kõrged. Mitmed teisedki märgid viitavad ebavõrdsuse ja sotsiaalsete pingete suurenemisele Eesti ühiskonnas.
SKP statistiline nominaalkasv pole taganud elatustaseme reaalkasvu valdava osa Eesti leibkondade jaoks. Kasvust on võitnud peamiselt vaid kõige suuremate sissetulekutega majanduseliit ja väliskapitalile kuuluvad ettevõtted, mis viivad üha suuremas mahus Eestis loodud kasumit maksuvabalt välja. Elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekute erinevus on kasvanud ja jõudnud 5,4 kordseks.
Aastaraamatu kohaselt elas 2011. a. suhtelises vaesuses (keskmise sissetulekuga alla 299 eurot kuus) 17, 5 % Eesti rahvastikust ehk üle 225 000 inimese, kusjuures suhtelise vaesuse määr maakonniti erineb ligemale kolm korda. Suhtelises vaesuses elavate inimeste arv pole vähenenud, sest sissetulekute ebavõrdsuse tase pole viimastel aastatel muutunud.
Eesti rahvaarv kahanes 2012. aastal 8000 inimese võrra ning oli arvestuslikult 1 286 479. Loomulik iive oli negatiivne – sest surmasid registreeriti ligemale 1400 võrra rohkem kui sünde (14056). See oli omakorda tingitud sündide järsust langusest eelmisel aastal, mis jäi 2000 lapse võrra madalamaks 2010. aasta tulemusest. Abielus sündinud laste osatähtsus sündinute hulgas oli 41,6 %, sealhulgas eestlastel vaid 33,6 %. Väljarände tõttu vähenes rahvaarv aastaga 6600 inimese võrra. Mitmete ekspertide hinnangul on läinud Eestist viimase kümne aasta jooksul välismaale elama ja tööle juba rohkem inimesi kui Eesti kaotas inimesi II maailmasõjas. Lahkunud on eelkõige noorem kvalifitseeritud tööjõud ning suureneb oht, et paljud lahkuvad Eestist pöördumatult. Eriti kurjakuulutav on fakt, et 2012.aastal jätkus summaarse sündimuskordaja langus (keskmine sünnitatud laste arv naise kohta jõudis 1,59 -ni rahvaarvu säilitamiseks vajaliku 2,10 -ga võrreldes) ning varasemate aastatega võrreldes vähenes ka väljamakstud peretoetuste kogumaht, sest sündide arvu kahanemine tõi kaasa ka vanamahüvitiste saajate vähenemise.
Seega tõi majanduskriis ja selle ületamine Eestis kaasa uuesti süvenenud demograafilise kriisi, perekonna ja sotsiaalse kapitali kriisi ning ilmselt isegi ideoloogilise kriisi – riigi ja rahva erosiooni. Paljude jaoks pole elu Eestis enam kooskõlas EV Põhiseaduse aluspõhimõtete ja mitmete selle sätetega.
Liberaalne turumajanduse ideoloogia ja majanduspoliitika vigade tõttu majanduskriisi ajal on Eestis kujundanud äriühiskond, kus on väga suured lõhed rikaste ja vaeste vahel ning vähenenud on sotsiaalne õiglus ja sidusus. Individualism ja ühiskondlike väärtuste taandumine mitte ainult ei pingesta ühiskonna toimimist vaid suurendab ka julgeolekuriske. Kui igaüks peab vaid ise vastutama oma heaolu eest, siis ka kodanikud võivad riigist võõranduda, rääkimata mittekodanikest.
Mõned juhtpoliitikud on viimastel aastatel hakanud lubama Eestis Põhjamaade tüüpi riigi kujundamist. Paraku on Põhjamaade tasakaalustatud ja võrdsust soosiv ning suure sotsiaalse kapitaliga ühiskonnamudel kardinaalselt erinev Eesti liberaalelitaarsest majanduskorrast ja õhukese riigi ideoloogiast. Põhjamaade sarnaseks võib saada rahvuslik-korporatiivse ja sotsiaaldemokraatliku majandusmudeli pikaajalise rakendamise kaudu. Praegune võimukoalitsioon on tegelikkuses kategooriliselt eitanud Skandinaaviamaades levinud partnerlusühiskonna, nn. konsesnsuskapitalismi põhimõtteid ning hiilinud mööda solidaarsusest ning sotsiaalsest vastutusest vaesemate ühiskonnaliikmete ja kohalike omavalitsuste ees. Tulevikku suunatud investeeringud lähevad aga üha enam nendesse riikidesse, kus on palju sotsiaalset kapitali. Sotsiaalse kapitali kasvatamine pole aga mõeldav ilma riigi investeeringuteta ja ulatusliku sekkumiseta, sest ainult riik saab tagada inimeste õiguse kvaliteetsele haridusele, arstiabile, sotsiaalabile jms. Ainult riik suudab rahastada rahvuskultuuri ja –teadust, tagada suurte infrastruktuuride toimimist ja rahva turvalisuse tagamist. Kui aga riik oma majanduslikku ja sotsiaalset kapitali ei arenda ning seab rahvusvaheliste organisatsioonide ning (välisriikide) äri- ja ettevõtjate huvid kõrgemale reakodanike huvidest ja vajadustest, siis pole ju kodanikel riiki enam vaja ning sealt hakatakse lahkuma. Eesti riik on loodud aga eeskätt kodanike, mitte rahvusvaheliste organisatsioonide ja erafirmade poolt. Ettevõte, eriti veel välismaalastele kuuluv, ei hakka kaitsma riigi suveräänsust. Kui Eestis ei jätku enam piisava kvalifikatsiooniga tööjõudu, siis kolib ettevõte oma tegevuse lihtsalt mujale, mida kogeme järjest sagedamini. Ülo Pärnitsal on õigus, kui ta väidab, et Eesti valitsuse esmased eesmärgid peaksid olema rahva reaalse heaolu tõstmine palkade ja toetuste kaudu, et suurendada Eesti majanduse konkurentsivõimet, kuid seda mitte kokkuhoiu, vaid efektiivsete investeeringute kaudu. Kõige tasuvamad investeeringud peaksid olema haridus, tervis ja inimeste heaolu, sest need on meie kõige suurem kasvupotentsiaal. Asfalti ja betooni võiks aga vähem investeerida, kuigi seda soosib Euroopa Liit ning selle kaudu saab suhteliselt lihtsalt suurendada SKP kasvu(mulli).
Kokkuvõttes näitas uus statistika aastaraamat, et Eesti vajab uut ühiskonnast mõtlemise laadi ja suurema perspektiivitundega majanduspoliitikat, mis tagaks Eesti riigi, rahva, keele ja kultuuri säilimise ning jätkusuutliku arengu. Statistika saaks sellele paremini kaasa aidata, kaasates rohkem teadlasi ja avalikkust oma unikaalsetes andmebaasides sisalduvate faktide avalikustamisse ja tõlgendamisse.
Maaleht, 8.august 2013