2003.a. 14. septembri rahvahääletus Euroopa Liitu astumiseks koos Põhiseaduse muutmisega oli Eesti jaoks erakordse poliitilise ja õigusliku tähtsusega sündmus. Rahvahääletuse eel toimus vaidlus juristide ja poliitikute vahel põhiseaduse muutmise vajaduse ja selle reeglite üle. Ühelt poolt eelistasid poliitikud enne ELiga ühinemist põhiseaduse sätteid mitte muuta, teiselt poolt aga rõhutasid õigusteadlased vajadust astuda ELi juriidiliselt võimalikult korrektsel teel.
Juristid selgitasid, et Eesti põhiseadus on üks Euroopa kõige suveränistlikumatest põhiseadustest. Eesti põhiseadus eristab sõltumatust ja iseseisvust (§ 1 lõige 1), mis mõlemad on deklareeritud aegumatuks ning võõrandamatuks (§ 1 lõige 2), ning ei sisalda rahvusvahelistele organisatsioonidele pädevuste delegeerimise sätet, kuid keelab põhiseadusega vastuolus olevate välislepingute sõlmimise (§ 123). Õiguslikus mõttes valitses Eestis 2003. aastal olukord, et kui rahvahääletus Eesti ELiga ühinemise küsimuses oleks läbi kukkunud, siis tulnuks Eestil võtta tagasi oma allkirjad liitumislepingust, sest liitumisleping oleks jäänud vastuollu Eesti kehtiva põhiseadusega.
Tollane õiguskantsler Allar Jõks esitas arvamuse põhiseaduse muutmise kohta Riigikogu Euroopa Asjade Komisjonile 2001. a. oktoobris. Justiitsministeeriumi Euroopa Liidu õiguse osakonna juhataja Julia Laffranque’i eestvõttel toimus sel teemal mitu konverentsi ja seminari, kus selgus, et seisukohad põhiseadusmuudatuste suhtes olid vägagi erinevad. Suhteliselt lai konsensus Eesti põhiseaduse muutmiseks saavutati siiski vähemalt neljas järgmises küsimuses:
– Eesti seadusandliku, täitev- ja kohtuvõimu osaline delegeerimine Euroopa Liidu institutsioonidele (§ 1 täiendamine) ;
– Eesti Panga raha emiteerimise õiguse kaotamine Euroopa Rahaliiduga ühinemisel (§ 111 täiendamine);
– Riigikogu osaluse piiritlemine ELi küsimuste siseriiklikul otsustamisel;
– Euroopa Liidu kodanike valimis- ja kandideerimisõiguse sätestamine kohalike omavalitsuste valimistel ning nende muude õiguste tagamine Eestis;
Põhiseaduse § 1 ja Eesti iseseisvuse kaitseks kutsus liikumine „Ei Euroopa Liidule” (LEIEL) 4. mail 2003 kokku ümarlaua, et koordineerida euroskeptiliste organisatsioonide tegevust Eestis. Koosolekut juhtis LEIELi juht Uno Silberg ning seal olid esindatud uurimiskeskus „Vaba Euroopa”, ühendus „Eurodesintegraator” , teabekeskus „Oma Riik” , Eesti Kristlik Rahvapartei, Eesti Iseseisvuspartei, Eesti Vabariiklik Partei ja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei. Samas formaadis toimus veel paar koosolekut, kuid poliitiliste lahkarvamuste ilmnemisel erinevate euroskeptiliste gruppide vahel ning rahaliste vahendite vähesuse tõttu jäi koostöö pinnapealseks ja killustatuks.
Radikaalsemad poliitilised jõud nõudsid resoluutselt Eesti iseseisvuse kaitsmist ELi eest. Nende arvates olid Eesti iseseisvus ja sõltumatus ning kuulumine Euroopa Liitu teineteist välistavad valikud. Enamik eurokriitikutest ka Eestis leidis siiski, et rahvusriigid ja Euroopa Liit võivad teatud küsimustes ka täiendada teineteist, mõistagi juhul, kui võimude koostöö on vabatahtlik ja põhineb partnerlusel.
Mõõdukamad eurovastased ja -realistid (eelkõige uurimiskeskus „Vaba Euroopa“) taotlesid Eestile suuremate poliitiliste ja majandusvabaduste säilitamist, näiteks ELiga koostöö piirdumist kandidaatriigina, liitumise edasilükkamist ja paremat liitumislepingut rohkemate ja pikemate üleminekuperioodidega.
Radikaalsed ja mõõdukad euroskeptikud asusid siiski ühiselt allkirju koguma põhiseaduse § 1 kaitseks ning koos tegutseti ka mitmetel teistel üritustel.
Riigikogu Põhiseaduskomisjon tellis Justiitsministeeriumilt Eesti Põhiseaduse täiendamise eelnõu ja viimane esitas selleks nn põhiseaduse kolmanda akti eelnõu. See oli omamoodi kompromiss tollaste juhtivate poliitikute ja õigusteadlaste vahel, sest nii sai jätta põhiseaduse teksti muutmata, kuid tekitati õiguslik mehhanism Eesti liitumiseks Euroopa Liiduga. Vaatamata sellele, et kolmandat akti kritiseeriti teravalt, otsustas Riigikogu panna selle rahvahääletusele. Näiteks Riigikohtu endine esimees ning Euroopa Inimõiguste kohtu kohtunik Rait Maruste esines kolmanda akti suhtes jõulise arvamusega, et kolmas akt on “põhiseaduse vägistamine ning riigiõiguslik nihilism”, kuna võimu teostamise mehhanismide oluline muutumine Euroopa Liitu astumisel vajab kajastamist põhiseaduses.
Seda seisukohta toetas näiteks ka sotsioloog Juhan Kivirähk ning mõistagi euroskeptikud. Isegi referendumile esitatud küsimus oli ebakorrektselt sõnastatud, rikkudes küsimuse esitamise sotsioloogilisi tavasid. Nimelt tuli referendumil ühe vastusega vastata kahele erinevale küsimusele (liitumine ELiga ja EV Põhiseaduse muutmine). Selliselt esitatud küsimus ei võimaldanud paljudel referendumil teha sobivat valikut.
Põhiseaduse kolmanda akti üks autoreid Julia Laffranque selgitas kolmanda akti eelistamist põhiseaduse teksti muutmisele eelkõige selle suurema legitiimsuse ning hääletajatele psühholoogiliselt suurema vastuvõetavuse argumentidega. Eraldi ELiga ühinemise küsimust (rahvusvahelist lepingut) referendumile panna ei võimaldanud ka EV Põhiseadus ise.
Peamine küsimus oli aga hoopis selles, et tollastel juhtpoliitikutel ja ametnikel polnud kindlust, et kõigi ELiga ühinemiseks vajalike Põhiseaduse sätete muutmiseks saadakse vajalik rahva toetus. Paljude muutuste esitamine referendumile oleks tekitanud eelnõu suhtes rohkem küsimusi ja ilmselt ka suuremat vastuseisu liitumisele Euroopa Liiduga.
Selliselt kaalutledes otsustasid poliitikud ja juristid lõpuks teha kompromissi ja pakkusidki rahvale referendumiks ühe küsimusega nii EL ühinemise kui ka põhiseaduse muutmise.
Peale referendumi küsimuste ja aja otsustamist käivitas valitsus Euroopa Komisjoni ja mõnede liikmesriikide saatkondade toel jõulise „Jah” propaganda ELiga ühinemise poolt. Kampaania juhiks sai tollane tuntud ajakirjanik Hannes Rumm. Euroteavituse tegijad püüdsid jätta küll erapooletu mulje, kuid ELi poolt-argumente esitati palju tugevamalt kui vastuargumente. Valitsus, valitsusse kuulunud erakonnad ning neid toetanud ettevõtted eraldasid kümneid miljoneid kroone „Jah” kampaania läbiviimiseks, sealhulgas Eesti Kaubandus-ja Tööstuskoja ning Eesti Euroopa Liikumise toetamiseks. Viimase tuumiku kujundasid põhiliselt noored euroföderalistid, kellede hulka kuulus ka kurikuulus Anna-Maria Galojan, keda omakorda juhtis varem lühikest aega välisministri ametit pidanud Riivo Sinijärv.
Euroskeptikutel polnud aga ei riigi rahalist toetust, avaliku arvamuse uurijaid ega meediakonsultante. „Ei” kampaaniat tehti väga väikeste organisatsioonide (LEIEL, uurimiskeskus „Vaba Euroopa” ja MTÜ „Oma riik”) ja rahaliste vahenditega (kokku alla miljoni krooni). Veelgi enam, tollane peaminister Siim Kallas pidaski õigeks jätta euroskeptikute „Ei” kampaania üldse ilma rahalise toetuseta, mille peale kutsusid ajakirjanikud isegi üles „teisitimõtlejaid” mitte represseerima. End liberaalseteks demokraatideks pidavatele valitsuserakondadele tuletati meelde, et stabiilse demokraatia toimimiseks on vaja ka kriitilist avalikku debatti ja pluralistlikku vaba meediat.
„Jah” kampaania kasutada oli vähemalt kakskümmend, kuid võib-olla isegi kuni viiskümmend korda rohkem raha kui „Ei” kampaanial. Euroskeptikutele oli Eesti firmadel raske rahalisi toetusi teha, mõned neist said isegi ähvardusi sattuda riigi (näiteks maksuameti) teravdatud tähelepanu alla. „Ei” kampaania resoluutse tõrjumise taga oli Eesti valitseva eliidi ja ELi institutsioonide kartus, et võrdselt toetatud „Jah” ja „Ei” kampaania võib lõpuks väärata „Jah” pooldajate hapra ülekaalu. Kuna raha iseseisvate ürituste korraldamiseks polnud, siis jäi „Ei” kampaania aktiivseks osaks poleemika tekitamine „Jah” kampaania avalikel üritustel.
„Ei” kampaania taotles kaua avalikku debatti peaminister Juhan Partsi ja euroskeptikute vahel, millest esialgne keeldumine ei mõjunud peaministri mainele hästi – ta tembeldati ”eurojäneseks”. Avalikkuse survel kutsus J. Parts euroskeptikud siiski kõigepealt vestlusele Stenbocki majja ja seejärel osales ka ”Maalehe” poolt läbiviidud debatis Grand Hotell Tallinnas, kuigi seda tehti põhiliselt varem kokku lepitud küsimuste ja peaministri euronõuniku Henrik Hololei poolt ettevalmistatud vastuste formaadis.
Enne referendumit läbi viidud arvukad avaliku arvamuse küsitlused näitasid, et „Jah” ja „Ei” hääletajate hulk oli enam-vähem tasakaalus. Mitmed uurijad leidsid, et eestlased ihkavad Euroopat, kuid tajuvad ELi võõrana. Paljud toetasid Euroopasse minekut Venemaa hirmul. Lääne-Euroopast otsiti toetust oma vabaduspüüetele, kuid samas tekitas igasuguse välise diktaadi oht, euronormid ja -bürokraatia vastuseisu, „ühest liidust tulime, teise läheme” mõtlemise sündroomi.
Kõige ulatuslikumalt ja regulaarsemalt uuris Eesti elanike suhtumist Euroopa Liitu sotsioloog oli Andrus Saar. 2000. a. mais ta kahekordistas Saar Polli euroküsitlustega hõlmatud inimeste arvu ja uuris 2023 inimest, tehes eristusi mitte ainult demograafiliste tunnuste, vaid ka maakondade lõikes.
A. Saar järeldas, et Euroopa Liidust informeeritud inimeste osakaal Eestis pidevalt suurenes, kuid ühinemise pooldajate ja vastaste vahekorda see eriti ei muutnud. Meedias edastatava ELi teemalise info suhtes olid elanikud võrdlemisi kriitilised, seda peeti raskesti arusaadavaks ja ebausaldusväärseks. Kui üldine elanike informeeritus Euroopa Liidust paranes, siis informeeritus Eesti ja Euroopa Liidu läbirääkimistest halvenes, sest läbirääkimised toimusid kitsas ringis ning nende tulemusi avalikustati puudulikult.
Arvamuse „Jah” suunas kallutamine osutus isegi suurte rahadega raskeks, sest tegemist oli keerulise nähtusega, mille suhtes must-valgelt ”jah” või ”ei” öelda polnud õige. Suhtumine ELiga ühinemisse kujunes paljude erinevate tegurite raskesti hinnatavas koosmõjus.
Kõige üksmeelsemalt hinnati aastast aastasse ELi positiivset mõju inimeste reisimis-, õppimis- ja töövõimaluste avardumisele, kõrgelt hinnati ka majanduslike võimaluste paranemist (suurem turg, välisinvesteeringute mahu kasv, laenuintresside langus), sotsiaalse kaitse paranemist, aga ka suuremat turvalisust ja väiksemat julgeolekuriski.
Kartuste ja ohtude pingerea tipus olid arvamused, et EL ei arvesta Eesti eripärasid ja surub peale oma arusaama heaolust, vähendab riiklikku iseseisvust ja rahvuslikku identiteeti, kasvatab bürokraatiat ja tõstab hindu. EL ühinemise pooldajaid oli tunduvalt rohkem Tallinnas ja suuremates linnades, vastaseid aga maal ja väikelinnades, eriti Lõuna-Eestis.
Hirm „Ei” ees muutus enne referendumit isegi nii suureks, et mõnedelt teadlastelt telliti nn tõrkestsenaariumid juhuks, kui Eesti peaks rahvahääletusel ütlema ELile „Ei”. Erik Tergi juhtimisel koostatud analüüsi kohaselt oleks mitteliitumisel Eestis langenud majanduskasv, kasvanud laenuintressid, vähenenud välisinvesteeringud, jäänud saamata ELi toetusmiljardid, välispoliitika oleks marginaliseerunud ning Eesti ühiskond lõhestuks veelgi. Need hirmud muutsid ajakirjanike hoiakuid ja selle kaudu aitasid olulisel määral muuta ka referendumi tulemust „Jah“ suunas. Sellel pole enam tähtsust, et paljud tollased mitteliitumise hirmud on saanud Eesti reaalsuseks just nimelt EL tingimustes.
Lisaks oli „Jah” kampaania selgelt eelistatud olukorras juurdepääsul meediakanalitele ja kodanike postkastidele. „Jah” kampaania keskseks infoleheks oli paar kuud enne referendumit kõikjal üle Eesti igasse postkasti toimetatud massitiraažis ajakiri „Eesti otsus” Selles esitasid oma argumente liitumise poolt president Arnold Rüütel, peapiiskop Jaan Kiivit, Eesti Panga president Vahur Kraft, kirjanik Viivi Luik, ettevõtja Jaanus Murakas, välisminister Kristiina Ojuland, suursaadik Jüri Luik ja teised. Ajakiri levitas arvamust, et EL-iga ühinemisel kiireneb Eestis majanduskasv ning palgad ja pensionid tõusevad palju kiiremini kui mitteühinemisel. Tööpuudus pidi aastatel 2005-2010 jääma 9,5 % ja hinnatõus 3,8 % piiresse. EL ühinemisest pidid võitma kõik ning Eesti pidi kiiresti jõudma Euroopa rikkamate riikide hulka. T.H. Ilvese ennustuse kohaselt EL tööjõu vaba liikumise tingimustes pidi Eestist lahkuma vaid 3000-4000 inimest.
Tegelikkuses tabas Eestit sel perioodil suur majanduskriis (2008.a. majanduslangus 20 %) ja kõigi aegade suurim tööpuudus, ületades 15% piiri. Täna kajastavad avaliku arvamuse uuringud ning arvamusruum inimeste kahtlust, et EL-iga ühinemisest on eeskätt võitnud kitsas eliit, erinevused rikaste ja vaeste elanike vahel ja geograafiline kihistumine on ohtlikult suurenenud ning isegi Euroopa Liidu liikmesriikide keskmise elatustaseme saavutamisele pole me viimastel aastatel lähemale jõudnud. Eestist viimase 10 aastaga lahkunud inimeste arv ulatub saja tuhandeni ning on võrreldav isegi sõjakaotustega. Viimase kuua aasta väljarände saldo oli Äripäeva andmetel üle 50 000, kusjuures eelmisel aastal vähenes Eesti rahvaarv ametliku statistika kohaselt 8007 inimese võrra.
„Ei” kampaania keskseks infokandjaks oli samuti ajakiri, milles esitasid argumente liitumise vastu Riigikogu liige Vilja Savisaar, akadeemik Anto Raukas, õigusprofessor Igor Gräzin, jurist Anti Poolamets, isesseivuspartei üks juhte Vello Leito, majandusdoktor Uno Silberg, käesoleva kirjutise autor ja teised, kuid see jõudis hinnanguliselt vaid igasse neljandasse postkasti. Praegu võib kindlalt väita, et euroskeptikute ennustused on olnud mitmes küsimuses palju täpsemad kui eurooptimistidel. Eelkõige puudutab see hindasid, maksusid, tööpuudust, ebavõrdsust, migratsiooni ja kinnisvara liikumist välismaalaste omandusse. Hinnanguliselt pool Eesti SKP-st toodetakse välismaalaste omanduses olevates ettevõtetes. Mitmetes valdades on juba suurem osa maast välismaalaste omanduses. Eestis on toimunud EL tingimustes tööstussttevõtete ja väiketalude massiline likvideerimine.
Kahjuks Eestis puuduvad põhjalikumad uuringud EL-iga liitumismõjude kohta viimase kümne aasta jooksul, sest valitsus pole sellistest uuringutest huvitatud. Lihtne on manipuleerida rahade liikumise bilansiga EL eelarve ja Eesti eelarve vahel ja leida, et saame EL -ist praegu kordades rohkem. Kuid isegi eelarverahade liikumine vajaks põhjalikumat analüüsi, sest väga suur osa nn. Eesti eurorahasid läheb teistesse EL liikmesriikidessse mitmesuguste kaupade ja teenuste kaudu tagasi, rääkimata kaudsetest kuludest, mida saab seostada kapitali ja kasumite Eestist väljaveoga, siseturu kaitse puudumisega, bürokraatia kasvuga, euronõuete täitmise kohustusega jms.
10. septembril 2003. aastal toimus esinduslik avalik debatt ETV otsesaate ekraanil, kus „jah” ütlema kutsusid üles kõik ELiga ühinemist ette valmistanud peaministrid Mart Laar, Siim Kallas ja Juhan Parts, ning vastu hääletamist põhjendasid Igor Gräzin, Martin Helme ja siinkirjutaja.
Rahvahääletus toimus 14. septembril 2003 ning sellest võttis osa 522 422 eestimaalast ehk 63,4% valimisõiguslikest kodanikest. Euroopa Liiduga ühinemise poolt hääletas 369 570 inimest ehk 66,9 % ja vastu 182 852 hääletajat ehk 33,1%. Pole enam mõtet spekuleerida, kas mittehääletajate hulgas oli rohkem potentsiaalseid poolt- või vastuhääletajaid ning milline oleks võinud olla referendumi tulemus kui „Jah“ ja „Ei“ kampaaniad oleks saanud võrdse rahastuse nagu näiteks Rootsis. Täna tuleks vähemalt tunnistada fakti, et Eesti Euroopa Liiduga ühinemise poolt hääletas vähem kui pool Eesti valimisõiguslikest kodanikest.
Kokkuvõttes, arvestades Eesti ja EL suhetes kujunenud õiguslikku ja majanduslikku olukorda, 2003. a. referendumi tingimusi ja tulemusi ning ka madalat osavõttu Euroopa Parlamendi valimistest, võib väita, et Eesti kuulumine Euroopa Liitu on väga madala legitiimsusega. Seega eurodebatis võitjaid polnud, see oli hoop kogu Eesti demokraatiale. Debati käigus muutus tugevamaks juristide positsioon ning euroskeptikute ennustusi võib pidada suhteliselt täpsemateks.
Eesti EL kuulumise legitiimsust saaks tõsta vaid rahva nõusoleku küsimise kaudu praeguste EL ja Eesti suhete ning kõigi kavandatavate olulisemate muutuste (eelarveliit, pangaliit jms) kohta. Õiguskantsler Indrek Teder ja Eesti Riigikohus on juba tuvastanud seoses Eesti liitumisega Euroopa Stabiilsusmehhenismiga EV Põhiseaduse ulatusliku riive. Eesti pädevuste edasist ulatuslikku delegeerimist EL institutsioonidele saab õigusriigis teha võid rahvas uue referendumiga.