Euroopa Parlamendi tänavustel valimistel on sündinud Eesti jaoks pretsedenditu fakt, et kaks tipppoliitikut, endine president Arnold Rüütel ja hiljutine kauaaegne Riigikogu esimees Ene Ergama läksid vaidlema Euroopa Liidu olemuse küsimuses. Mõlemad kutsusid 11 aastat tagasi Eesti rahvast üksmeelselt ühinema Euroopa Liiduga ning hääletama referendumil selle poolt. Nüüd väidab Arnold Rüütel videopöördumises, et praeguseks on endine rahvusriikide ühendus niivõrd muutunud, et võib saada ohuks Eesti omariiklusele, keele, rahvuse ja kultuuri säilimisele läbi aegade. Ene Ergma aga väidab, et Arnold Rüütel eksib, kui arvab, „et Euroopa on tupikteel, võim ja otsused on antud Brüsselisse ning meie omariiklus ja rahvuse säilimine on ohus“. Ene Ergma ütleb isegi: „Julgen Teile kinnitada, et Euroopa Liit on jätkuvalt rahvusriikide liit ja tugev EL ei ohusta meie rahvuslikku iseolemist“.
Püüan selgitada, kellel on rohkem õigus? Kas Euroopa Liit on rohkem rahvusriikide ühendus või juba föderaalriiklik moodustis?
Kahtlemata teavad mõlemad arvamusliidrid, et peale 2004. aastal toimunud EL laienemist on EL aluslepinguid muudetud ning EL institutsioonid on saanud võimu juurde. Ka Euroopa teiste riikide arvamusliidrid ja EL juhid on neid muutusi tõlgendanud erinevalt. Ühed väidavad, et Euroopa Liit ongi juba järk-järgult muutunud föderaalriigiks ning teised arvavad, et EL institutsioonide tugevnemine suurendab ka rahvusriikide suveräänsust.
Õiguslik ja poliitiline olukord muutus peale Lissaboni lepingu ratifitseerimist Riigikogus ja jõustamist 2009. aastal, millega muudeti EL-i lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut. Tollal vastandus Lissaboni lepingule Eestis vaid uurimiskeskus „Vaba Euroopa“, selle ainus esindaja ja vastuhääletaja Riigikogus Igor Gräzin.
Selle otsusega tõlgendas Riigikogu 2003. aasta rahvahääletusel heaks kiidetud Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadust selliselt, et lubas riigivõimu edasist delegeerimist Euroopa Liidule ilma rahvalt selleks uute volituste saamiseta. Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) aluslepingu ratifitseerimisega delegeeris Riigikogu Ene Ergma juhtimisel Eesti võimu Euroopa institutsioonidele rahandus- ja eelarve küsimustes veelgi, kuid tänu õiguskantsler Indrek Tederi kaebusele pani Riigikohus oma otsusega edasisele võimu delegeerimisele teatavad piirid, nõudes kõrgeima võimu kandja – rahva kaasamist võimalike edaspidiste võimu delegeerimise otsuste tegemisse.
Teatavasti Lissaboni leppega muudeti selgemaks EL-i otsustuspädevuste liigid ja valdkonnad. EL-i ainupädevusse, kus õiguslikult siduvaid akte võivad menetleda ja vastu võtta ainult EL-i institutsioonid, said tolliliit, ühine kaubanduspoliitika, konkurentsipoliitika, rahapoliitika (eurotsooni riikide jaoks) ja mere bioloogiliste ressursside kaitse ühise kalanduspoliitika raames. Liidul on liikmesriikidega erineval määral jagatud pädevus enamikus teistes poliitika- valdkondades. Lisaks sai liit uusi õigusi hakata koordineerima ka liikmesriikide tööhõive- ja mõnede sotsiaalpoliitikate elluviimist.
Siinjuures peab arvestama, et EL-i Lissaboni leping on ülimuslik mitte ainult praegu kehtivate seaduste suhtes, vaid potentsiaalselt ka uute seadusaktide suhtes nendes poliitikavaldkondades, millele EL-i pädevusi Lissaboni lepinguga laiendati. Võrreldes varem kehtinud aluslepetega suurendati EL-i pädevusi kokku 68 poliitikavaldkonnas. 49 neist on uued (näiteks energiapoliitika, migratsioonipoliitika, võitlus kliimamuutustega, politseikoostöö, kriminaalasjad, kodanike põhiõigused, isikuandmete kaitse jt). 19 valdkonnas hakatati kasutama kvalifitseeritud enamusega hääletamist. See tähendab, et oluliselt vähenes liikmesriikide vetoõigus valdkondades, kus rahvusriigid said seda kasutada oma iseseisva poliitika kaitsmiseks ja elluviimiseks.
Seega on alust kinnitada, et Lissaboni leping muutis EL-i olulisemalt föderaalriiklikumaks, tsentralistlikumaks ja bürokraatlikumaks. Veelgi enam, Prantsusmaa president Nicolas Szarkozy survel võeti EL-i 2007.a. Ülemkogul Lissaboni lepingu projektist välja fraas, mis kehtestanuks EL-i siseturul vaba ja muunutusteta konkurentsi. Seega saavad Lääne-Euroopa liikmesriigid vajadusel jätkuvalt piirata Ida-Euroopa riikide teenuste, tööjõu ja kaupade vaba liikumist EL-i siseturul, mida ongi juba rakendatud.
Tõsi, EL-i Lissaboni lepingu kohaselt jäävad liikmesriikide peamisteks rahvusriigile omasteks volitusteks riigieelarve koostamine ja maksude kehtestamine. Kuid EL juhid võivad teatud tingimustes (näiteks majanduskriisi ajal) rahvusriikidelt taotleda ka nende õiguste piiramist või isegi ära võtmist. Lissaboni leping avas selleks õigusliku tee nii Euroopa Kohtu õiguste laiendamise kui ka uute rahvusriigiüleste institutsioonide loomise kaudu. Paljude juristide ja poliitikaekspertide arvates sai endine rahvusriikide liit Lissaboni lepinguga uueks rahvusvaheliseks institutsiooniks, millel esmakordselt on iseseisva õigusvõimega autonoomse juriidilise isiku staatus (näiteks esindatus teistes rahvusvahelistes organisatsioonides ja õigus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid liikmesriikide nimel). Hääletusmehhanismi muutused on kasvatavad veelgi suurriikide poolt antavate häälte kaalu. Kui varem oli EL (ministrite) Nõukogus hääletamisel EL-i neljal suurriigil igaühel 8,4 protsenti kogu häälte arvust, siis Lissaboni leppega tõusis Saksamaa ja Prantsusmaa osakaal vastavalt 16,7 ja 12,8 protsendini.
Jagan paljude Euroopa juristide seisukohta, et rahvusriikide valdavalt konföderaalsetel alustel toimivast koostööst sai valdavalt föderaalsetel alustel toimiv ühendus just pärast Lissaboni lepingu jõustumist, mil kvalifitseeritud enamusega otsustamisel sai olema esmakordselt selge ülekaal konsensusega tehtavate otsuste üle.
Praegu on küsimus eelkõige EL uue valitsemissüsteemi kuju – kas rahvusriikide koostöö uue mudeli või föderaalriigi sobiliku mudeli väljaarendamises. Angele Merkel, David Cameron, Siim Kallas jt. on juhtinud korduvalt tähelepanu vajadusele selleks välja töötada uus EL alusleping. Paraku Euroopa Tuleviku Konvendis (2003-2004) ei käsitletud riigiteooriaid ja ei arutatud erinevat tüüpi koostöömudelite ja föderatsioonide häid ja halbu külgi.
Nüüdsetes Euroopa tuleviku debattides saavad keskseteks küsimusteks rahvusriikide ja EL institutsioonide, eliitide ja kodanike vahekorrad otsustamisel, demokraatia ja bürokraatia, turu ja riikliku reguleerimise tasakaalu kujundamine, vabaduste ja konkurentsivõime tagamise meetmed uue Euroopa juhtimismudeli kujundamisel.
Ajalugu teab palju erinevaid võimalusi rahvusriikide koostöö süvendamiseks rohkem või vähem demokraatlikul alusel ja kogemusi föderaalriikide ülesehitamiseks. Eristatakse kolme peamist föderaalriigi tüüpi: duaalföderatsioon (näit. USA), kooperatiivföderatsioon (näit. Saksamaa) ja otsese demokraatiaga föderatsioon (Šveits).
Lissaboni lepinguga rajatud koostöö alus on juba praegu rohkem tsentraliseeritud ja vähem demokraatlik kui paljud teised föderatsioonid tänapäeva maailmas. Näiteks Ameerika Ühendriikides saavad kõik osariigid sõltumata rahvaarvust võrdse esindatuse (kaks kohta) Senatis.
Mitmed EL juhid räägivad küll rahvusliku identiteedi säilimisest ja kaitsest ning mitmekesisusest, kuid mitte enam rahvusriikide iseseisvusest. Identiteet on ka kurdidel, palestiinlastel, tšetšeenidel ja paljudel teistel rahvastel. Samas Šveitsi föderatsiooni kantonid on nagu iseseisvad riigid, kus ilma iga kantoni (ka väikseima) heakskiiduta ei võeta vastu ühtegi tähtsamat üleriigilist otsust.
Seega Arnold Rüütli kartustel on selge juriidiline alus, ta räägib ”aiast”, kuid Ene Ergma tõde piirdub vaid oletavas ”aia augus” , mida väikeriigid püüavad kasutada suurriikide kujunevast haardest pääsemiseks.