Poliitikud ja arvamusliidrid Euroopa riikides on kutsunud korduvalt üles sisukamateks debattideks Euroopa tuleviku ja koostöö mudeli üle. Parafraseerin ühte Hando Runneli luuletust: ”Saada eurooplaseks- ihkasid eestlased ammu. Kuidas küll püüdsid nad selle hääks lihvida sammu, ikka ei tulnud see samm nendel välja, ei nüüd ega ammu, ehki neil südikust jätkus,… ja kehalist rammu- ikka ei saa ega saa nemad selgeks eurooplase sammu”
Eesti eliit ja erakonnad on selgelt alahinnanud valijate valmidust eurodebattideks ning selle asemel, et haakuda debattidega teistes riikides, püütakse käesolevaid Euroopa Parlamendi valimisi kasutada hoopis ettevalmistusteks järgmisteks Riigikogu valimisteks. Pole siis ime, et valimisplakatid on keskendunud erakondade esinumbrite (Ansip versus Savisaar) vastandamisele või primitiivsetele sisutühjadele loosungitele nagu ”Tugev Eesti” või ”Rahu”, mis justkui signaliseerivad, et Euroopa Parlamenti saadikud Eestist saaksid kuidagi teha Eestit tugevaks ja tagada rahu. Ei tea kedagi, kes teaks kuidas Euroopa Parlament saaks neid eesmärke reaalselt tagada?
Valimiskampaania keskseteks küsimusteks Eestis on kujunenud siseriiklikud küsimused nagu hinnad, palgad, maksud, lastetoetused, pensionid, korruptsioon, sekka ka info ja hirm seoses Venemaal ja Ukrainas toimuvaga. Isegi Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik Erkki Bahhovski nentis ERR-ile, et ”sisulistest asjadest räägitakse liiga vähe, kuivõrd paljud kandidaadid ei adu Euroopa-asja”. Lisan, et arutelu algatamiseks Eesti uute eesmärkide üle pole ju vaja pürgida töötama Euroopa Parlamendis.
Välisministeeriumi ametnik Mats Kuuskemaa on õigesti juhtinud tähelepanu ka sellele, et välispoliitikas pole Euroopa Parlamendil suurt kaalu, see on eelkõige liikmesriikide valitsuste teema. Pigem Euroopa Komisjon, selle asepresident paruness Catherine Ashton omab teatavat rolli julgeoleku küsimustes. Kuid eelkõige on see aga ikkagi NATO ja kaitseministrite haldusala.
Mõnel puhul on kandidaate suunanud ”valede” küsimustega nende kampaanias euroteemadest mööda ka ajakirjanud, nagu juhtus Jüri Ratasega tema pikas intervjuus Eesti Ekspressile. Üldiselt siiski on püüdnud suuremad meediaväljaanded (näiteks Postimees, Delfi ja ERR) aidata kaasa sisulise debati kujunemisele, esitades kandidaatidele küsimusi ja pakkudes valijatele kompassi. Kuid Delfi valijakompassi EUvox küsimuste seast oskas toimetaja välja otsida kommenteerimiseks just sellise teema – astmelise tulumaksu, kus Euroopa Parlamendil pole mingisugust otsustuspädevust. Euroopa parlament tegeleb paraku vaid kaudsete maksudega. ETV valimisdebatis arvati isegi, et Euroopa Parlamendi kaudu saab mõjutada pensionide suurust Eestis, kehtestades üleeuroopalise miinimumpensioni. Paraku pole ka pensionipoliitika küsimustes Euroopa Parlamendil mingit rolli. Õnneks saatejuht kahtles selle idee realiseeritavuses ja näitas selliselt, et eurovalimiste teema eeldab ka ajakirjanikelt suurt süvenemist, rääkimata suhtekorraldajatest ja kampaaniajuhtidest.
Suure kivi suhtekorraldajate kapsaaeda viskas üksikkandidaat Indrek Tarand, kes nimetas Ivo Rulli isegi ”PR –Pistoriuseks” ja süüdistas teda viis korda mööda laskmises, kelle ”sulerelv läheb lühikese lõigu jooksul viis korda valel ajal lahti!” (SL Õhtuleht, 21.04.2014). Kas kõik viis lasku ikka läksid Indrekust mööda, selgub valimistulemustest, kuid igal juhul on I. Tarand suutnud ühena vähestest inimlikult ja kompetentselt selgitada valijatele oma senist tööd Euroopa Parlamendis.
Erakondade kampaaniajuhtidelt oleks oodanud aga palgatud reklaamifirmade targemat juhendamist. Reklaamimeistrid ei pea ju teadma, millega EL tegeleb ja millistes küsimustes on selle parlamendil otsustuspädevus. Igal juhul mõjub desinformeeriv valimislubadus ”Minu ülesanne on viia Eesti Euroopa eesistujariigiks aastaks 2018” naeruväärselt, sest Eesti eesistumine Euroopa Liidu (Ministrite) Nõukogus 2018. aasta esimese pooles on otsustatud juba ligemale 10 aastat tagasi ning parlamendi saadikutel pole seal erilist rolli.
Postimehe küsimusele Euroopa tuleviku visioonide kohta vastuste andmisel pole mõned kandidaadid aga ilmselt vaevunud visioonitekste isegi läbi lugema. Piirdutud on valiku tegemisega vaid kõlavate pealkirjade hulgast. Sellepärast ma ei imesta, et üheaegselt tahetakse ”julgelt sammuda tulevikku” või isegi ”hüpata tulevikku” ning samas kaitsta Eesti rahvuslikke huvisid. , adumata, et esimesed valikud viivad Euroopa föderaalriigi (liitriikide) loomiseni, kus rahvuslike huvide kaitsmine saab olema vägagi piiratud või isegi võimatu.
Kuidas siis muuta eurodebatti sisukamaks ja huvitavamaks ?
Ühelt poolt on vaja ilmselt kaasata professionaalid ja eksperdid nagu tehti näiteks tantsusaateid staaridega, teiselt poolt aga intellektuaalid a´la Andrus Kivirähk või Mihkel Mutt, kes suudavad peaaegu ükskõik mis teema kirjutada rahvapäraselt ”seksikaks”. Ning muidugi põhjalik sisuline kodutöö kõigilt osalejatelt, eelkõige kandidaatidelt enestelt.
Loodan, et juba järgmine ETV teledebatt saab olema varasematest oluliselt erinev ja mahlakam, rääkimata erakondade esinumbrite debatist viimasel valimiseelsel nädalal. Selleks on andnud head eeskuju ka Euroopa vaadatuimas uudistesaates EuroNews toimunud võrdlemisi terav ja atraktiivne debatt nelja suurema Euroopa Parlamendi fraktsiooni (rahvapartei, sotsiaaldemokraatide, liberaalide ja roheliste) esindajate vahel. Seda debatti peeti ühtlasi kõigi aegade esimeseks avalikuks debatiks võimalike Euroopa Komisjoni presidendikandidaatide vahel, kus domineerisid endine Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncer, endine Belgia peaminister Guy Verhofstadt ning senine Euroopa Parlamendi esimees Martin Schulz. Selle debati teemad keskendusid eelkõige EL tuleviku ja majandusstrateegia, turu ja riigiüleste regulatsioonide vahekorra küsimustele, kriiside ja monopolide ohjamise meetmetele, usalduse taastamisele pankade suhtes, migratsiooni-, energeetika- ja keskkonnapoliitika teemadele. Debateerijatele esitati ka teravaid euroskeptilisi küsimusi, sest uues Euroopa Parlamendis võivad senisest oluliselt suuremat rolli hakata etendama eurokriitilised ja –skeptilised poliitilised jõud Suurbritanniast (seal ennustatakse neile isegi valimisvõitu), Prantsusmaalt, Hollandist, Taanist, Soomest, Austriast, Ungarist, Tšehhist, Slovakkiast, Poolast ning isegi Saksamaalt, kus konstitutsioonikohus äsja tühistas senise 5 % -lise valimiskünnise. Uues Euroopa Parlamendis pole ilmselt enam võimalik euroskeptikuid ignoreerida nagu see on toimunud senini ka Eestis.
Tahaks loota, et ka Eesti eurokriitikute esindajad (eelkõige Igor Gräzin ja Martin Helme) saavad koha Euroopa Parlamendis.
Ajaloost on teada, et suur pettumus Euroopast tabas eestlasi just kolmekümnendate aastate majanduskriisi ajal. Siis esitas A.H. Tammsaare Noor-Eesti loosungile “Rohkem Euroopat” vastuhüüde “Vähem Euroopat ja rohkem meid endid”. Tammsaare arvas, et Euroopa pole meist kuigi palju huvitatud ei kultuuriliselt ega poliitiliselt. See leidis kinnitust juba Teise Maailmasõja eel kui Saksamaa andis meid Nõukogude Liidu koosseisu ja peale sõda peaaegu kõik Euroopa riigid tunnistasid Eesti okupeerimist.
2003.a. referendumil hääletas EL –iga ühinemise vastu iga kolmas valija. Muuseas, kõik 12 tollast euroskeptikute ennustust EL mõjude kohta Eestile osutusid võrdlemisi õigeks. Tänaseks on küll toetus EL-is olemisele kasvanud, kuid uus pettumus Euroopast ei pruugi olla enam kaugel, võibolla juba uue majanduskriisi saabudes.
Praegu me ei saa hästi hakkama ilma Euroopa turu ja pankadeta ning NATO kaitsekilbita. Kuid toetus EL-ile võib hakata uuesti vähenema kui ühendus ei suuda oma võimustruktuure muuta rohkem demokraatlikumaks, lihtsamaks ja rahvale arusaadavamaks ning majandust konkurentsivõimelisemaks või kui ka Soome ja Rootsi liituvad NATO-ga. EL reformimiseks on vaja konstruktiivseid euroskeptikuid nii Euroopa Parlamenti kui ka uude Riigikogusse, sest nad aitavad juba täna muuta debatte sisukamaks ja Euroopa uuendamise ideid realistlikumaks.