Euroopa tulevik – rahvusriikide tõhusam koostöö või föderatsioon?
Seekordsete Euroopa Parlamendi valimiste üheks olulisemaks teemaks on Euroopa Liidu tuleviku erinevate visioonide vahel valiku kujundamine. Saadikukandidaatide küsitluses on Postimees selle küsimuse seadnud põhjendatult esimesele kohale, sest põhimõttelistest tulevikuvalikutest ja koostöö uuest alusleppest võivad sõltuda ka kõik ülejäänud valikud.
Euroopa riikide koostöömudelite valikuskaala on lai, alates tagasipöördumisest selle aluste ehk ühisturu juurde, seniste saavutuste kinnistamisest kuni erineva integratsioonitasemega föderaalriigi kujundamiseni ning isegi täiesti uudsetel alustel kodanike Euroopa loomiseni. Vaid ühes on kõik diskussioonis osalejad kindlad, et praegune koostöömudel ei rahulda juba 28 liikmesriigini kasvanud riikidekogumit nii koostöö edasise laienemise kui ka koostöö sisulise süvenemise aspektidest. Olukorra lahendamiseks kavandatakse uue aluslepingu koostamist uue koosseisuga Euroopa Parlamendis või vastavas Euroopa Tuleviku Konvendis.
Euroopa ühise välis- ja julgeolekupoliitika nõrkus ning otsustusvõimetus ka Ukraina küsimustes, majanduse suhteline paigalseis ning hambutus majanduskriiside ja tööpuudusega võitluses, sagenevad viljatud EL tippkohtumised ja lõputud poliitilised nääklemised on muutnud Euroopa maailmas järjest vähemtähtsaks nii sõjaliselt kui ka majanduslikult. Sellises olukorras on tekkimas vajadus uuendada riikidevahelise koostöö ideoloogiat ja praktilist mudelit. Eurointegratsiooni mõttelaadis võib põhimõttelise pöörde teha juba vastvalitav uus Euroopa Parlament.
Praegu on Euroopa lõhestunud ka Euroopa tuleviku küsimustes. Võimul oleva Euroopa Komisjoni ja Parlamendi initsiatiivil on püütud hakata uuesti ehitama Euroopa juhtimise riigiüleseid föderaalseid struktuure. Kuid samas paljude riikide juhid ja eriti kodanikeühendused, eelkõige Suurbritannias, Taanis, Rootsis, Hollandis, Prantsusmaal, Iirimaal ja mujal taotlevad EL institutsioonide võimu kärpimist ning demokraatia ja suveräänsuse lisamise vahenditena rahvuslike parlamentide rolli suurendamist EL-i ühiste poliitikate kujundamisel.
On tõsiasi, et Euroopas on julgeoleku tagamisel suurim võimekus Suurbritannia armeel ja samas on britid teiste liikmesriikidega võrreldes kõige vähem huvitatud kuulumisest Euroopa föderatsiooni. Seetõttu on kogu mandri-Euroopa huvitatud sellest, et Suurbritannia ei lahkuks Euroopa Liidust. Briti peaminister on lubanud EL-i jäämise küsimuse panna rahvahääletusele juba 2017.aastal.
Ka Eesti valijate põhimuredeks on kerkinud rahvuslik julgeolek, riigi ja rahvastiku kestmine läbi aegade. EL tugevnemiseks ning Suurbritannia lahkumise vältimiseks liidust on vaja põhjalikke reforme ning ilmselt isegi loobumist „üha tihedama liidu“, ehk föderatsiooni suunas liikumisest. Keskenduda on vaja koostöö edasisele arendamisele, mis väldiks EL võimalikku lagunemist ja paneks uue tõhusa aluse Euroopa riikide konkurentsivõime tõstmisele maailma majanduses. Vigade parandamine eurotsooni loomisel või isegi rahvusvaluutade taaskasutuselevõtmine ei lagundaks EL-i, vaid võib osutuda parimaks mooduseks säilitada EL 500 miljoni tarbijaga turgu. Ühisturu edasiarendamine ja euro toetamise senised meetmed on suurendanud kaduma kippuvat toetust EL-ile, sest vastab erinevate riikide avaliku arvamuse ühisosale, et EL parim osa on Ühine turg ning rohkemaks koostööks pole praegu valmidust ja ka eeldusi.
Majandusprobleemide föderaalsete lahenduste (näiteks pangaliit ja eelarveliit) pooldajad püüavad jaanalinnu kombel vältida föderatsiooni mõistet. Föderalistid teavad, et selle mõiste kasutamine EL-i reformide kontekstis seostub tugevate eelarvamuste ja hirmudega. Enamuses liikmesriikides on sellel sõnal negatiivne tähendus, kuna kardetakse võimu koondumist Brüsselisse, Euroopa Ühendriikide tekkimist, kus rahvusriikidel oleks oluliselt vähem õigusi kui on osariikidel Ameerika Ühendriikides. Lisaks kardetakse rahvuslike eripärade hävimist ja rahvuskultuuride kängumist.
EL-s on küll kõigi liikmesriikide suveräänsus põhimõtteliselt samaväärne, kuid tegelikus praktikas on sageli olnud nii, et mõned suurriigid on suveräänsemad kui teised. Kõik sõltub sellest, milline föderatsiooni mudel valitakse ning kuidas toimub otsustamine. Paraku praegune Saksamaa tüüpi kooperatiivse föderaalriigi ülesehitamine ei ole heaks eelduseks demokraatlikuma ja efektiivsema EL-i kujundamiseks. Ka Ameerika Ühendriikide duaalföderatsiooni mudel ei sobi Euroopale, sest Euroopas puudub föderaalriiki ühendav keel (lingua franca), liikmesriikide sarnane ajalugu ja kultuur. Veelgi enam, rahvusriikide teke Euroopas pigem jätkub ning Euroopa integratsiooni 60 aasta jooksul ei ole tekkinud Euroopa rahvust nagu on ameeriklased USA-s. Pole isegi tugevaid ja tuntuid üleeuroopalisi erakondi ja isikuid, keda valida EL-i juhtima üleeuroopalistel valimistel.
EL edasine föderaliseerimine võib anda soovitule vastupidise tulemuse nagu rahaliidu moodustamine ei toonud kaasa majandusprobleemide lahendamist Lõuna- Euroopas, vaid pigem uusi probleeme. Eelarveliit tooks ilmselt kaasa laenude kollektiviseerimine ja rahade uue ümberjagamise, mis vähendaks veelgi mõnede riikide valitsuste vastutust ja soovi viia läbi vajalikke struktuurseid majandusreforme. Selline liit hakkab paratamatult lagunema. Teistes rahvusvahelistes organisatsioonides tähendaks Euroopa riikide muutumine üheks föderaalriigiks Euroopa mõjuvõimu edasist kiiret langust maailmas, sest praeguse 28 tooli asemel saaks olema üks nn. “ühtne tool” , sh. ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmete hulgas, kus praegu on viiest vetoõigusega häälest kaks Lääne-Euroopa riikide käes. Võiks isegi väita , et Euroopa föderalistide loosungit „rohkem Euroopat“ tuleks pidada ohtlikuks katseks parandatakse parandamatut ja jahtida soovimatut, sest praeguseks kujunenud Euroopa koostöömudelit ja aluslepinguid pole võimalik muuta föderaalriigi aluseks. Ajaloost on teada, et kõik varasemad katsed üleeuroopalise föderatsioone loomiseks suurriikide juhtimisel on luhtunud või lõppenud föderatsiooni lagunemisega.
Koostööd Euroopas on aga jätkuvalt vaja.
Eesti ja enamuse teiste EL liikmesriikide huvides on vaja arendada sellist koostööd, mille käigus riigid loovutavad küll teatud osa suveräänsust ühistele institutsioonidele, kuid säilitavad kontrolli EL poliitiliste protsesside ja olulisemate rahvuslike huvide üle selliselt, et otsustavad liitumise või lahkumise ühe või teise ühise poliitikavaldkonnaga vabatahtlikult.
See, milline valik teha Euroopa tuleviku mudeli osas sõltub paljuski sellest, mida mõistetakse suveräänsuse ja demokraatia all. Edasiminek EL ühisturu arendamise ja muu saavutatu kinnistamisega ei eelda põhiseaduslikke muutusi. Valik föderaalse suuna kasuks eeldaks aga enamuse liikmesriikide põhiseaduste olulist muutmist, millele viitab ka Eesti Riigikohtu otsus Euroopa Stabiilsusmehhanismiga liitumise küsimuse kohta. Riigikohtu otsus viitas ka sellele, et teatud ulatuses võivad EL-i institutsioonid ja normid kaitsta väikeriikide huve, kuid sellel kaitsel on teatud piir, kus rahvusriigi otsustusvõimest ja suveräänsusest ei jää enam midagi järgi.
Siim Kallas käis välja idee, et Eesti võiks oma eelseisva eesistumise ajaks 2018. a. I pooles välja töötada EL uue aluslepingu projekti. Seda on mõttekas teha koos Saksamaa, Suurbritannia, Skandinaaviamaade, Iirimaa, Hollandi ja mõnede sarnaste vaadetega riikidega. a Kavandatava Tallinna Harta aluseks võiksid olla 2003. a. Euroopa Tuleviku Konvendis vähe tähelepanu pälvinud briti teadlaste poolt pakutud uut tüüpi riikidevahelise koostöö kokkuleppe projekt ja David Cameron´i 2013. a. Euroopa kõne.
Tallinna Harta koostajad võiksid lähtuda arusaamast, et rahvusriigid saavad oma demokraatliku legitiimsuse rahvalt rahvusparlamentide kaudu. EL legitiimsusdefitsiidi ületamiseks tuleks kehtestada kord, et ettepanekud EL seadusandluse kujundamiseks ja Ühenduse institutsioonide juhtide valimiseks peavad tulema rahvusparlamentidelt. Euroopa Parlamendi teeks legitiimseks kui see koosneks suures osas rahvusparlamentide liikmetest.
Uue aluslepingu kohaselt ühendus ei kujunda ühiseid poliitikaid, mille tsentraliseerimisinitsiatiiv ei tule liikmesriikidelt endilt. Liikmesriigid ise valivad valdkonnad, kus hakatakse koostööd süvendada. Euroopas tekib rida funktsionaalseid ühendusi, mis võivad toimida nendesse kuuluvate riikide soovil kas supranatsionaalsete ühendustena või riikidevahelise koostöö mudeli alusel toimivatena. Ühiselt tegutsevate tuumikriikide koostöösse võivad teised riigid ühineda a la carte põhimõttel.
Kujutan ette tuleviku Euroopat mitte kui võimukate riigijuhtide või parlamendi liikmete foorumit, vaid kui demokraatlikku „šveitslaste perekonda”, kus iga liige teeb vabatahtlikult koostööd on huvidele ja võimetele vastavalt, kus tagatud on rahvaalgatused ja rahvusparlamentide demokraatlik kontrolli koostöö üle, kus kehtib õiglus, tagatud on kõigi rahvaste vabadus kui vabatahtliku koostöö alus, rahvuslike erinevuste, sealhulgas põlisrahvaste ja mitmekesisuse kaitse, kus pole võrdsematest võrdsemaid ning tagatud on selgete koostööreeglite kujundamine ja järgimine, liikmesriikide vastutus ja ühisreeglite rikkujate õiglane karistamine.
Avaldatud Postimees, 09.05.2014