Ilmunud väljaandes “Diplomaatia”, nr.3 (151) märts 2016, lk. 7-9.
Briti eelseisev referendum EL-i jäämise küsimuses on kogu Euroopale oluline mõistagi mitmel põhjusel. Osalise vastuse annab juba inglise demokraatia, rahvusriigi, poliitika ja majanduse ajalugu. Tähtis on meenutada, et 1215. a. koostatud „The Magna Carta“ oli esimene teadaolev leping (hakkas kehtima 1297), mis reguleeris võimukandja ja indiviidi suhteid, kehtestades, et isegi kuningas pole seadustest kõrgemal. Euroopa rahvusriikide ajalugu ei tea riiki või rahvast, mis poleks kaitsnud oma autonoomsust ja püüdnud suurendada oma suveräänsust. Kuid Suurbritannia on kindlasti üks nendest Euroopa riikidest, kus üksikisiku suveräänsus on kujunenud riigi suveräänsuse tuumaks. Seda mõistetakse sageli isegi selliselt, et kui riik pole suveräänne, siis selle kodanikud on orjad. Üksikisikute, ettevõtete ja riigi üle võimu kehtestamist rahvusvaheliste organisatsioonide poolt tõlgendavad konservatiivid kui suveräänsuse piiramist, mis teatud juhtudel võib osutuda küll vajalikuks, kuid milleks volitusi tuleb küsida inimestelt või vähemalt nende valitud esindajatelt. Euroopa Liitu aga pea paljud britid piisavalt demokraatlikuks organisatsiooniks, sest selle riigiülese seadusandliku initsiatiivi õigust omab vaid Euroopa Komisjon, mille liikmeid pole rahva poolt valitud.
Esimene referendum EL-i jäämise küsimuses toimus Suurbritannias 1975. a. Selle korraldas tollane leiboristide liider ja peaminister Harold Wilson vastukaaluks eelmise, konservatiivide valitsuse otsusele liituda Euroopa Majandusühendusega, mis sai teoks 1973. a. Tol ajal oli valdav osa konservatiivide toetajaid positiivselt meelestatud Euroopa koostöö suhtes ning leiboristid olid lõhestatud, mille tulemuseks oli Suurbritannia jätkamine ühenduses. Nüüd on olukord paljuski vastupidine. Valdav osa leiboriste ja šoti rahvuslasi on EL-i jäämise poolt, konservatiivid aga on lõhestunud ning lahkumist taotleb parteina üksnes viimastel valimistel toetust kasvatanud Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP). Paljud avaliku arvamuse uuringud näitavad, et kokkuvõttes on kümmekonna aasta keskmisena EL-i jäämise pooldajaid ja vastaseid enam-vähem võrdselt ning seda kinnitavad ka viimatised küsitlused (1).
Eelmistel Suurbritannia parlamendivalimistel sai kindla võidu David Cameroni juhitav konservatiivne partei, mis täidab 650-kohalises parlamendi esindajatekojas 331 kohta ehk omab absoluutset enamust. Valimisvõidu üks nurgakivisid oli lubadus uuel valitsemisajal viia läbi uus referendum Suurbritannia Euroopa Liitu jäämise küsimuses. Sellega tõi Cameron Euroopa Liidu teema uuesti Briti sisepoliitilisse debatti ning ühtlasi survestas Euroopa Liidu institutsioone ja liikmesriike arvestama briti huvidega senisest suuremal määral, sest ükski liikmesriik ega EL-i juhtorgan ei soovi Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust. David Cameron pürib oma kuulsa eelkäija Margaret Thatcheri järglaseks vähemalt selles mõttes, et ka tema soovib muuta mitte ainult Euroopa Liitu suhteid Suurbritanniaga, vaid kogu Euroopa Liidu toimimist.
Margaret Thatcher teatavasti kutsus Euroopat üles suurendama kaubandus- ja majandusvabadusi ning vähendama üleeuroopalisi bürokraatlikke majandusregulatsioone, loobus paljuski Suurbritannia osalemisest EL-i ühtses põllumajanduspoliitikas ning oli vastu Euroopa integratsiooni süvendamisele eelkõige kaitse- ja välispoliitikas.
Ka tööpartei kauaaegne liider ja peaminister Tony Blair püüdis mitmeti Euroopat muuta. Ta toetas eelkõige Euroopa integratsiooni laiendamist uutele liikmesriikidele, EL-i konkurentsivõime tõstmist ja eelarve struktuuri muutmist, põllumajanduspoliitikale eraldatava raha olulist vähendamist ning isegi Suurbritanniale tagasimaksete lõpetamist, mille omal ajal Thatcher võitles välja kui kompensatsiooni briti farmerite vähesele osalemisele EL-i ühtses põllumajandus- ja maaelu poliitikas. Ta tegi ettepaneku Euroopa Parlamendi teise koja moodustamiseks rahvusparlamentide baasil, mis pidi suurendama rahvusriikide valitud esindajate rolli Euroopa juhtimises. Kuid kõik tema ettepanekud põrkusid vähemalt prantslaste kindlale vastuseisule. Tony Blair lubas brittidele referendumit EL-i Põhiseaduse Lepingu küsimuses. Kuid seda polnudki enam mõtet korraldada, sest leping kukkus läbi juba referendumitel Prantsusmaal ja Hollandis 2005.a.
David Cameroni ülesanne pole nüüd kergem, et mitte öelda – tema missioon on peaaegu võimatu. Ühelt poolt on ta lubanud panna rahvahääletusele küsimuse Suurbritannia jäämisest Euroopa Liitu, kuid teiselt poolt muuta Euroopa Liitu ja selle suhteid Suurbritanniaga määral, mis võimaldaks brittidel hääletada EL-i jäämise poolt. Briti peaminister on sõnastanud oma ettepanekuid ja põhjendanud neid teiste EL-i liikmesriikide ja EL institutsioonide juhtidele juba mitu aastat.
Ettepanekute aluseks on tema nn Euroopa kõne 2013. a jaanuaris, milles ta põhjendas EL-i uue koostöömudeli kujundamise vajadust, mis tagaks EL-i senisest demokraatlikuma juhtimise ja suurema legitiimsuse ning Euroopa majanduse konkurentsivõime tõusu turumajanduslike reformide abil. Kõnele heideti ette konkreetsete ettepanekute vähesust.
Eelmise aasta 15. novembri kirjaga esitas Ühendkuningriikide valitsus Euroopa Nõukogule kuus peamist ettepanekut, mida oli eelnevalt väga põhjalikult kaalutud, et leida liikmesriikidelt neile võimalikult laialdast tuge.
Kõigepealt sooviti muuta EL-i migratsioonipoliitikat selliselt, et lõppeks ebaseaduslik „heaoluturism“ rikkamatesse liikmesriikidesse, väheneksid pagulastele antavad esmased toetused ja pikeneks immigrantidele kehtestatud aeg juurdepääsuks riikide sotsiaalsete tagatiste süsteemidele.
Teiseks taotleti vähendada EL-i seadusandluse mahtu ja anda mõnede valdkondade üle otsustamine tagasi rahvusriikide parlamentidele. Pakuti seadusloome osalist tagasitoomist mitte ainult Londonisse ja teistesse EL-i pealinnadesse, vaid šotlaste survel ka Londonist Edinburghi ehk rahvale lähemale lähimuspõhimõttel.
Kolmandaks sooviti anda tugev tõuge ühtse turu edasiarendamiseks uutes valdkondades nagu mitmed teenused, digitehnoloogia ja energeetika.
Neljandaks taheti täiendavaid erandeid EL-i seadusandluse suhtes, ehk loobuda osalemisest üha tihedama liidu loomisel ning mõnede poliitikate rakendamisel, mis kahjustavad Suurbritanniat.
Viiendaks sooviti anda rahvusparlamentidele suuremaid õigusi EL-i õigusaktide blokeerimiseks, juhul kui need on vastuolus rahvusriikide huvidega.
Kuues soov sisaldas taotlust, et eurotsooni liikmesriigid ja Euroopa Keskpank ei võtaks vastu otsuseid, mis otseselt kahjustavad eurotsooni mittekuuluvate EL-i riikide majanduse ja rahanduse huve, eelkõige Londoni panganduskeskust.
David Cameron tutvustas neid ettepanekuid ja soovis saada toetust kõigepealt Saksamaal ja Ungaris, seejärel Poolas, Slovakkias ja teistes riikides, kus võimul on talle lähedaste vaadetega poliitikud. Nende ettepanekute põhjal koostas EL (Ministrite) Nõukogu president Donald Tusk 2. veebruariks EL-i Ülemkogu 18. ja 19. veebruari 2016 istungi 16-leheküljelise neljaosalise otsuse projekti. Seda dokumenti hakkasid juba 5. veebruaril Brüsselis arutama kõigi liikmesriikide suursaadikud ja valitsuste nõunikud. Kõige elavamat arutamist ja rohkeid eriarvamusi põhjustas migratsioonipiduri ettepanek, mille kohaselt lõpetatakse järkjärgult seitsme aasta jooksul neljaks aastaks ka EL-i riikidest Suurbritanniasse saabunud migrantidele mitmesuguste sotsiaalsete toetuste maksmine. D. Cameron pakkus migratsioonikriisi ületamiseks kogu Euroopale põhimõtet, et õigust sotsiaalsetele tagatistele saavad tulevikus omada vaid eelnevalt sotsiaalfondidesse panustanud migrandid. Sotsiaaltoetuste maksmise piiramise vastu tõid mitmed Ida-Euroopa riigid diskrimineerimise argumendi, kuid vastuargumendiks seadsid Lääne-Euroopa riigid iga EL liikmesriigi õiguse ise kujundada oma tööturgu ja eelarvet, sest sotsiaalsed tagatised lähtuvad niikuinii iga liikmesriigi riigieelarvest, mitte aga EL-i eelarvest.
18.-19. veebruarini Brüsselis toimunud EL-i Ülemkogus, mida juhtisid hollandlased, arutati lisaks Ühendkuningriigi ettepanekutele ka EL-i uut migratsioonipoliitikat. Kuivõrd mõlemad küsimused olid eelnevalt piisavalt põhjalikult ette valmistatud ning hollandlased olid nendes küsimustes brittide mõttekaaslased, siis uusi teemasid Ülemkogul enam ei tõstatatud ning otsused võeti eelnevalt saavutatud kompromissidele tuginedes isegi üllatavalt üksmeelselt ja kiiresti vastu, vaatamata sellele, et Ülemkogul kavandatud briti hommikusöögi asemel sai kokkuleppe saavutamist tähistama briti õhtusöök, kus D. Cameron kõneles BBC vahendusel otse kogu maailmale oma edusammudest.
Ülemkogu otsused ei tähenda mitte ainult brittide soovidele järeleandmist, vaid teevad lõpu ka Angela Merkeli avatud uste migratsioonipoliitikale, mille suhtes on viimasel ajal tekkinud suur vastuseis isegi Saksamaal endas. Brittide ja sakslaste seisukohtade lähenemine võib lõpuks anda tõuke kiiremaks ja efektiivseks edasiminekuks paljudes Euroopa Liidu jaoks üliolulistes valdkondades.
Kuid EL-i ja Suurbritannia kokkulepe Ülemkogus ei too kaasa mitte ainult brittide eristaatuse süvenemise EL-s, vaid ka mitmekiiruselise Euroopa koostöö mudeli olulise laienemise. Sellest on andnud märku nii 9. veebruaril Roomas toimunud mitteformaalne Euroopa Ühenduste 6 asutajariigi (Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Belgia, Hollandi ja Luksemburgi) välisministrite kohtumine, kus kinnitati jätkuvat soovi liikuda edasi tihedama riikidevahelise integratsiooni suunas, kui ka sellele järgnenud Visegradi riikide Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari peaministrite koosolek, kes kutsusid ka teisi EL-i Ida-Euroopa riike koostööle sarnaste huvide kaitseks, eriti migratsioonipoliitikas.
Nüüd on David Cameron vähemalt mõneks ajaks tõusnud Angela Merkeli kõrvale kui oluline Euroopa poliitika mõjutaja. Briti peaministri jõuliste väljaütlemiste ja kainelt arvestatud edu taga on ilmsed faktid, et Suurbritanniast on kujunenud Euroopa kõige tugevama ja moodsama armeega ning Saksamaa järel teise majandusvõimuga riik Euroopas. Seal on suudetud arendada kõrgtehnoloogilist tööstust, konkurentsivõimelist teenindussektorit (eriti pangandust), ning maailma ühte suurimat loomemajandust. Suurbritannia on suhteliselt edukalt ületanud viimase globaalse majanduskriisi ning rahvastik on viimastel aastakümnetel kasvanud kiiremini kui üheski teises Euroopa suurriigis.
David Cameroni positsioone mandri-Euroopa mõjutamisel ja muutmisel on aga nõrgestanud sisepoliitiline olukord Suurbritannias, eelkõige Šotimaal. Valitsev Šotimaa Rahvuspartei taotleb hoopis sõltumatust Londonist ning samas jäämist Euroopa Liitu, lubades panna küsimuse Šotimaa jäämisest Suurbritannia koosseisu uuesti rahvahääletusele, kui briti valijate enamus otsustaks EL-ist lahkumise poolt. Kindlasti ei soovi konservatiivide valitsus minna ajalukku Suurbritannia lõhestajana.
Mõistagi on mandri-Euroopa ja eriti Balti riikide julgeoleku huvides, et Suurbritannia jääks Euroopa Liitu, kuigi Euroopa julgeoleku tagab ikka eelkõige NATO. On väidetud, et Eesti peaks toetama Šotimaad nende püüdlustes hoida Ühendkuningriik Euroopa Liidus (2). Raske on ette kujutada, milles see toetus võiks seisneda. Usun pigem, et Eesti võiks aktiivselt toetada Suurbritannia ettepanekuid EL-i juhtimise reformimisel ja majanduse moderniseerimisel. Eesti huvides võiks olla hoopis David Cameroni toetamine, et tal õnnestuks kujuneda veelgi mõjukamaks Euroopa liidriks ja ta suudaks paremini veenda briti valijaid hääletama referendumil EL-i jäämise poolt. Šotimaa püüdlustel hoida Suurbritanniat EL-is on ilmselt siiski suhteliselt väike mõju võrreldes sellega, mida saavad selleks teha sakslased, prantslased ja Euroopa Komisjon, ehk siis eelkõige Angela Merkel, Francois Hollande ja Jean-Claude Junker.
Kahjuks on paljud Euroopa ja ka Eesti poliitikud, ametnikud ja ajakirjanikud korduvalt avaldanud arvamusi, et britid pidurdavad Euroopa koostöö süvenemist ning seavad ohtu kogu Euroopa koostöö projekti edukuse. Pigem annab see suhtumine märku sallimatusest demokraatlike valitsemispõhimõtete ja avatud turumajanduse suhtes. Kujunenud olukorda võiks hoopis käsitleda kui Euroopa Liidu uut võimalust ja lootust. David Cameroni valitsus võitis keerukates majanduskriisi oludes valijate kindla enamuse toetuse. Suurbritannia võiks kujuneda Euroopa julgeoleku tugevdamise ja koos Saksamaaga ka majanduse ümberkorraldamise lipulaevaks. Mitte juhuslikult ei hakanud Balti meres hiljuti patrullima just sõjalaevad Suurbritanniast, mis on ühtlasi USA peamine partner NATO-s. Euroopa Liidu poliitikas võiks aga kujuneda uus Berliini-Londoni telg.
Rootsi endine peaminister Carl Bildt ennustas teleintervjuus CNN-ile, et David Cameroni selge võit valimistel ei jäta mõju avaldamata kogu Euroopa arengutele. Selle esimeseks ilminguks võib pidada Taanis toimunud referendumit 3. detsembril 2015, mil taanlased ütlesid veelkord „Ei“ ühinemisele EL-i õigus- ja sisepoliitikaga ehk selles valdkonnas EL integratsiooni süvenemisele. EL-i institutsioonide ja ka mitmete teiste liikmesriikide juhid on hakanud tõsiselt mõtlema sellele, kuidas vähendada Brüsseli sekkumist rahvusriikide majandus-, eelarve- ja teistesse poliitikatesse ning samas vältida EL-i lagunemist, mille Suurbritannia võimalik lahkumine võib kahtlemata tekitada. Siin peitub ka põhjus, miks EL-i liikmesriikide juhid olid lõpuks nõus praktiliselt kõigi David Cameroni ettepanekutega, sest uskusid, et vaid uute sildade ehitamine loob eeldused Suurbritannia jäämiseks ühendusse ja väldib lahkumisest tekkida võivat doominoefekti.
Mitte juhuslikult pidas EL-i Komisjoni president J.-C. Junker oma tööleasumise programmkõnes üheks oma kõige tähtsamaks ülesandeks Suurbritannia hoidmist EL-is ning osales Donald Tuski kõrval kõigis olulisemates Ülemkogus kokkuleppe saavutamise episoodides. Junker mõistab suurepäraselt ka seda, et paljude EL-i riikide majandused vajavad põhjalikke reforme ning ilma Suurbritannia toeta need ei käivitu.
Ülemkogu otsused peab veel heaks kiitma ka Euroopa Parlament. Kuid erilisi takistusi sealt ilmselt ei tule, sest David Cameron on sel eesmärgil juba kohtunud parlamendi presidendi Martin Schulzi ja teiste mõjukate poliitikutega. Lahtiseks võib jääda vaid küsimus, kas Briti erikohtlemine ja David Cameroni pakutud reformid leiavad kunagi kajastamist ka EL-i alusdokumentides, et neil oleks suuremat õiguslikku jõudu või neist saavad vaid ajutised probleemide ületamise meetmed.
Brexit-referendum. Mis saab edasi?
EL-i Ülemkogu otsuseid ja lubadusi valijatele on vaja hakata ellu viima. David Cameron püüab mitte aega kaotada, kavandades rahvahääletuse korraldada lubatust isegi varem ning juhtida ise Suurbritannia „In“ ehk „Sisse“ (EL-i jäämise) kampaaniat. Vahetult peale ajaloolist Ülemkogu nn Brexiti vältimise kokkulepet 19. veebruaril kutsus Cameron oma valitsuse järgmisel päeval erakorraliseks koosolekuks kokku, et arutada edasisi samme. Kui The Guardiani andmetel kavandati veel paar kuud tagasi, et Briti Parlament võtab vastu seaduseelnõu referendumi korraldamiseks 2016. a juunis ning määrab referendumi ajaks hiljemalt septembri 2016, siis nüüd tahab valitsus referendumi korraldamist juba 23. juunil, suvisel pööripäeval 2016. Ilmselt kardetakse ohtu, et mida kaugemale jääb referendum edukast Ülemkogust ja mida rohkem hakkavad ilmnema probleemid kokkuleppe elluviimisel või migratsiooni- ja majanduskriisi taaspuhkemisel Euroopas, seda keerulisem on „In„ pooldajatel referendumit võita.
Paljud analüütikud arvavad, et David Cameroni raskemad lahingud oma oponentide ja valijatega seisavad alles ees. Tuleb arvestada, et „Out“ („Välja“) kampaania on praegu ilmselt tugevam, kui eelmise referendumi ajal, sest seda toetab isegi suur osa briti valitsusliikmetest (kuus ministrit), eriti aga äriringkondadest ja meediast. Näiteks „Business for Britain“ hästi organiseerunud survegrupp on juba avaldanud mahuka ja põhjaliku raamatu „Muutus või lahkumine: Kuidas Suurbritannia suurendab mõjujõudu ja rikastub väljaspool mittereformitud Euroopa Liitu“. Suurbritannia Iseseisvuspartei on kutsunud ellu uue parteideülese euroskeptikute virtuaalse koostöövõrgustiku „Leave.EU“, kasutades loosungit „Love Europe, leave the EU“ („Armastad Euroopat, lahku Euroopa Liidust“).
Margaret Thatcheri kaua aega patroneeritud The Bruges mõttegrupi regulaarsetel konverentsidel arutatakse mitte ainult Suurbritannia EL-ist lahkumist, vaid analüüsitakse ka selle konkreetseid rahalisi kasusid ja kahjusid, koostatakse tõsimeeli nimekirju EL-i seadusandlikest aktidest, mida on vaja peale lahkumist tühistada ning kavandatakse valitsusse reformiministri ametikohta uue, EL-ist sõltumatu seadusandluse väljatöötamiseks, sealhulgas näiteks kahepoolse vabakaubanduslepingu sõlmimiseks USA-ga, mille suhtes mitmed teised EL liikmed on kriitilised.
Korduvalt olen kogenud Londonis ja mujal Inglismaal toimunud üritustel, et paljud Suurbritannia poliitikud ja ka valijad on ootamatult omakasupüüdlikud ja pragmaatilised. Neid eriti ei huvita jutt Euroopa ühistest väärtustest ja solidaarsusest. Nad ei usu EL-i ja teiste riikide juhtide juttu, et Suurbritannia lahkumisest kaotavad kõik. Vastupidi, paljud britid isegi arvavad, et sõbralik lahutus oleks kõigi huvides. Mandri-Euroopa saaks lahti tõrksast pidurist koostöö süvendamisel ning saareriik tagasi oma ihaldatud suveräänsuse ja vabamad käed majanduses. Ilmselt enamuse briti euroskeptikute jaoks küsis D. Cameron EL liikmesriikidelt ja Brüsselilt siiski liiga vähe ning sai vaid kosmeetilisi parandusi EL toimimises, mida ei saa nimetada reformiks.
Valijate meelsuse kujundamisel enne referendumit võib määravaks saada mõni konkreetne analüüs, mis näitab, millist kasu või kahju saab iga hääletaja sellest, kui Suurbritannia saab endale täieliku õiguse ise otsustada riigis kehtiva seadusandluse üle, ei pea enam maksma suurt EL-i liikmemaksu, kuid kaotab suure osa Euroopa turust ja investeeringutest. Siinkohal ei hakka ma käsitlema Suurbritannia EL-i kuulumise tulude ja kulude praegust bilanssi ning EL-ist võimaliku lahkumise mõju, sest need oleksid eraldi artikli teemaks.
Mitte vähem tähtsaks ei saa pidada ühe või teise poole kampaaniat või isegi selle mõnda õnnestunud või ka ebaõnnestunud elementi, sest referendumite ajalugu EL-i küsimustes on näidanud, et tulemused pole enamasti ennustatavad. Sageli on juhtunud, et rahvas hääletab võimul oleva erakonna või selle juhi kampaaniale vastupidiselt. Suvisel pööripäeval võib ka paljudel briti valijad tekkida kiusatus David Cameroni toetamisest ära pöörata.
Kui rahvahääletuse tulemusena jääb Suurbritannia siiski EL-i liikmesriigiks, võib suureneda tema osatähtsus EL-i poliitikate kujundamisel. Suurbritanniast võib saada riik, mis kujuneb eestkõnelejaks Euroopa riikide konkurentsivõime tõstmisel, protektsionismi ja bürokraatia vähendamisel ning koostöö arendamisel Ameerika Ühendriikidega. Suurbritannia hakkab jätkuvalt taotlema EL-i Komisjoni, Parlamendi ja Kohtu mõjuvõimu vähendamist, jättes need alles vaid valdkondades, kus koostöö on tõepoolest kõigi partnerite arvates vajalik või kasulik.
Kui aga valijate enamus peab David Cameron poolt Brüsselis kokku lepitud eristaatust ikka ebapiisavaks ning „In“-kampaania jääb nõrgaks, siis pole välistatud referendumi negatiivne tulemus, David Cameroni erruminek ning läbirääkimiste alustamine Suurbritannia lahkumiseks EL-ist. See võib kesta aastaid. Lisaks veel vastavad ratifitseerimistoimingud. Ka Brexiti poliitiline ja majanduslik tähendus oleks kahtlemata eraldi põhjalikumat käsitlemist vääriv suur teema, kuid kindlasti tooks see kaasa Suurbritannia kaubavahetuse vähenemise EL liikmesriikide ja eriti Iirimaaga, liikumis- ja tööpiirangud EL-i kodanike suhtes ning tagasilööke mitmetele majandusharudele nii saareriikides kui ka Euroopa mandril. Samas tihendaks Suurbritannia veelgi koostööd USA, Kanada, Austraalia, Hiina, India ja teiste ülemeremaadega. Viimastel aastatel ongi juba USA otseinvesteeringud Suurbritannia majandusse olnud suuremad, kui kõikidesse teistesse EL-i liikmesriikidesse kokku. Briti valijate otsus EL-ist lahkumiseks tekitaks kahtlemata probleeme ka rahuprotsessile Põhja-Iirimaal ning soodustaks Suurbritannia lagunemist.
Suurbritanniast võib saada Väike-Inglismaa ja Šotimaa. Euroopa Liit kaotaks aga oma tähtsust maailma majanduses ja poliitikas veelgi ning võib aja jooksul teiseneda ida-lääne või põhja-lõuna suunalisteks regionaalseteks ühendusteks.
Kuna Eestist saab EL-i eesistujariik 2018. a esimesel poolel ning seniste kavade järgi koostöös Suurbritannia ja Bulgaariaga, siis võiks ka Eesti hakata tõsisemalt mõtlema uuele visioonile Euroopa tulevikust (eeldusel, et Suurbritannia jääb kindlalt EL-i liikmeks) ning koostada pärast referendumit koos brittidega vastavad ettepanekud, mida 2018. a saaks esitada Tallinna Hartana, nagu Siim Kallas ja Reformierakond on pakkunud.
Kasutatud kirjandus:
- Britain and Europe. Special Report. The Economist, October 17th 2015
- Mõttus, Heidi. Šotimaa Briti euroreferendumi keerises. Diplomaatia, september 2015.
- https://euobserver.com/institutional/political jaanuari- ja veebruarikuu uudised