Avaldatud Delfi arvamusrubriigis 19.03.2016
Ivar Raig
Eelseisev referendum Ühendkuningriigi Euroopa Liitu jäämise küsimuses on juba kaasa toonud muutusi kogu Euroopale, sealhulgas mõistagi ka Eestile. Kuid suurem osa muutusi seisab alles ees sõltuvalt referendumi tulemustest, mida ette ennustada on väga raske. Kogu maailma järgib suure huviga Suurbritannia ja Euroopa Liidu suhete muutusi ning vastavate ametlike rahvaküsitluste (YouGov) tulemusi. Avalikku arvamust EL-i jäämise küsimuses on selles riigis süstemaatiliselt uuritud juba alates 1975. aastast, mil britid korraldasid esimese referendumi selle küsimusega . Tollase referendumi initsiaatoriks oli leiboristide liider ja peaminister Harold Wilson vastukaaluks eelmise, konservatiivide valitsuse otsusele liituda 1973. a. Euroopa Majandusühendusega. Siis oli valdav osa konservatiivide toetajaid positiivselt meelestatud Euroopa koostöö suhtes ning leiboristid olid lõhestatud ning referendum andis tulemuseks: 67,2% poolt ja 32,8 % vastu Suurbritannia jätkamisele ühenduses.
Nüüd on olukord paljuski teistsugune. Valdav osa leiboriste ja šoti rahvuslasi on EL-i jäämise poolt, konservatiivid aga on lõhestunud. Lahkumist taotleb parteina üksnes viimastel valimistel toetust kasvatanud Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP). YouGov pikaajalised esinduslikud avaliku arvamuse uuringud (küsitletute arv 3500 täiskasvanud kodanikku) näitavad, et kokkuvõttes on neljakümne aasta keskmisena EL-i jäämise pooldajaid ja vastaseid enam-vähem võrdselt, kuigi ühe või teise poole toetajate osatähtsus on aeg-ajalt suurenenud või vähenenud kuni 25% ulatuses. Kuid mitte kunagi pole brittide seas toetus EL suhtes olnud kõrgem kui 70% ning madalam kui 30% . Toetus on muutunud paljude erinevate tegurite mõjul, millede hulgas domineerivateks võib pidada olukorda majanduses ja valitseva partei populaarsust riigis.
Eelseisva 23. juuni referendumit silma pidades pakuvad huvi eeskätt viimaste küsitluste tulemused. Kui veel 2016. aasta alguses enne EL ja Ühendkuningriigi erisuhteid sätestanud lepingu sõlmimist 19. veebruaril olid EL-ist lahkumise pooldajad selges ülekaalus, siis hilisemad uuringud on näidanud EL jäämise pooldajate väikest kasvu. Näiteks vahetult pärast lepingu sõlmimist (21.-22. veebruarini) läbi viidud küsitlus näitas, et EL-i jäämise pooldajaid ja vastaseid on enam-vähem võrdselt, vastavalt 37% ja 38%, kusjuures kõige rohkem kindlaid lahkumise poolt hääletaid on briti iseseisvuspartei (UKIP) toetajate hulgas (94%) ning kõige rohkem kahtlejaid konservatiivse võimupartei valijate seas (23 %). Viimased märtsikuu küsitlused näitasid, et valitsuse jõuline esimese kahe nädala kampaania tõstis EL-i jäämise pooldajate osatähtsuse 40 %-i ning langetas lahkumist toetajate osa 37%-i. Referendumil oma otsuses kõhklejate osa langes 18%-i ning ülejäänud 5% ei kavatse osaleda referendumil. Edasise kampaania käigus hakatakse ilmselt püüdma eelkõige neid briti kodanikke, kes pole veel otsustanud poolt valida.
Peaminister David Cameronil õnnestus EL liikmesriikide ja institutsioonidega kokku leppida Ühendkuningriigile eristaatuse andmine, mis võimaldab pidurdada immigratsiooni, vähendada pagulastele antavaid toetusi ja pikendada immigrantidele kehtestatud aega juurdepääsuks riigi sotsiaalsete tagatiste süsteemidele, peatada seadusandliku võimu edasine koondumine EL institutsioonide kätte ning tuua see osaliselt tagasi briti parlamentidele, loobuda osalemisest üha tihedama liidu kujundamisel poliitikavaldkondades, mis kahjustavad Suurbritanniat nagu näiteks EL ühtne rahanduspoliitika.
Suurbritannia uus eristaatus EL-s jõustub aga vaid tingimusel kui referendum toetab liitu jäämist. Sellepärast otsustas peaminister juhtida ise „In“ ehk „Sisse“ (EL-i jäämise) kampaaniat. Raskemad lahingud oma oponentide ja valijatega seisavad ilmselt alles ees, sest „Out“ („Välja“) kampaania on praegu oluliselt tugevam, kui eelmise referendumi ajal. Seda toetavad isegi paljud briti valitsusliikmetest (kuus ministrit) ja Londoni populaarne linnapea Boris Johnson, mitmed mõjukad äriringkonnad ja meediakanalid. Kampaaniad, mille rahastamiseks on erakondadele küll pandud ametlikud piirid (proportsionaalselt viimaste parlamendivalimiste tulemustega) tõotavad tulla vägagi rikkalikud (maksumusega enam kui 30 miljonit eurot) ja emotsionaalsed, täis erisuunalisi hirmutamisi ja tulevikustsenaariume Ühendkuningriikide lahkumise puhuks Euroopa Liidust.
Näiteks Margaret Thatcheri kaua aega patroneeritud The Bruges mõttegrupi regulaarsetel konverentsidel arutatakse nii Suurbritannia EL-ist lahkumise mehhanismi üle kui ka analüüsitakse selle konkreetseid rahalisi kasusid ja kahjusid, koostatakse tõsimeeli nimekirju EL-i seadusandlikest aktidest, mida on vaja peale lahkumist tühistada ning kavandatakse valitsusse reformiministri ametikohta uue, EL-ist sõltumatu seadusandluse väljatöötamiseks.
Enamuse briti euroskeptikute jaoks küsis D. Cameron EL-i liikmesriikidelt ja Brüsselilt liiga vähe ning sai vaid kosmeetilisi kohendusi EL-i toimimises ja poliitikates, mida ei saa nimetada vajalikuks reformiks. See võis olla ka viimaseks põhjuseks, miks David Cameroni vana hea semu ja õpingukaaslane Boris Johnson liitus valitsusjuhi kritiseerijatega EL küsimustes just peale kokkulepet. Panuste pretsedenditut suurust iseloomustab ka see, et kõmuajaleht „The Sun“ püüdis oma hiljutisel esiküljel seostada „Out“ kampaaniaga isegi traditsiooniliselt sõltumatut kuningannat.
Valijate meelsuse kujundamisel enne referendumit võib määravaks saada mõni konkreetne analüüs, mis näitab, millist kasu või kahju saab iga hääletaja sellest, kui Suurbritannia saab endale rohkem õigusi ise otsustada riigis kehtiva seadusandluse üle, ei pea enam maksma suurt EL-i liikmemaksu, kuid kaotab suure osa Euroopa turust ja investeeringutest. Mitte vähem tähtsaks ei saa pidada ühe või teise poole eelseisvat kampaaniat või isegi selle mõnda õnnestunud või ka ebaõnnestunud uut elementi, sest referendumite ajalugu EL-i küsimustes on näidanud, et tulemused pole enamasti ennustatavad. Sageli on juhtunud, et enamus hääletab võimul oleva erakonna või selle juhi kampaaniale vastupidiselt. Suvisel pööripäeval võib väga paljudel brittidel tekkida kiusatus pöörduda ära juba piisavalt kaua võimul oleva David Cameroni toetamisest. Viimasel on aga võita lisaks võimule jäämisele Ühendkuningriikides ka mõjuvõimu suurenemine kogu Euroopas.
Igal juhul saab briti poliitiline teater olema lähikuudel väga huvitav, et seda pidevalt jälgida ka Eestis.