Avaldatud Postimees, 27.aprill 2016
Ivar Raig, majandusdoktor, Eesti Põhiseaduse Assamblee liige
Eesti Vabariigi presidendi valimise kampaania on alanud, vaatamata sellele, et presidendi valimise seaduse kohaselt pole veel ühtegi ametlikku kandidaati esitatud. Meedias on välja pakutud juba piisavalt palju nimesid, reformierakonnal näib tõsiseltvõetavaid kandidaate olevat isegi vähemalt kolm. Valimiste praegusel eeletapil toimub kandidaatide sõelumine EV Põhiseaduse esimese paragrahvi vaimus, mille kohaselt kõrgeima riigivõimu kandjaks Eestis on rahvas. Avaliku arvamuse uurijad ja meedia on püüdnud välja selgitada ja tutvustada paljusid võimalikke kandidaate. Siim Kallas lülitus sellesse protsessi omaalgatuslikult ning kutsus kõiki teisi kandidaate väitlusele. Teda toetavad kolomnistid Maarja Vaino (vt. (vt. Postimees, 19. aprill) ja Ahto Lobjakas (Postimees, 20. aprill), kuid lahendusi ei paku kumbki. Need üleskutsed võivadki jääda hüüdjaks hääleks kõrbes, sest seaduse kohaselt esitatakse presidendi ametlikud kandidaadid vähemalt 21 Riigikogu liikme poolt vaid neli päeva enne valimisi Riigikogus. Selliselt on kujunenud olukord, et rahvas, meedia ja üks kandidaat soovivad debatte ja arutada erinevate presidendikandidaatide visioone Eesti riigi lähituleviku teemadel, kuid kõik erakonnad on üksmeelselt koondunud presidendi valimiste seaduse kaitva kibi taha. Ükski kandidaat (sealhulgas Siim Kallas) ei saa praegu olla kindel, et teda üldse esitatakse.
Presidendikandidaatide põhjalikke väitlusi, riigi arengu tulevikuvisioone ning lõpuks uut tegusat presidenti on aga Eestil väga vaja. Lahenduse annaks presidendi valimiste seaduse kiire muutmine selliselt, et presidendikandidaadid oleksid enne valimisi piisavalt vara selged ja avalikeks debattideks jääks vähemalt kolm kuud aega. Selle seaduseelnõu võiks algatada kas istuv president, valitsus, mõni erakond, Riigikogu liige või isegi rahvaalgatuse korras kodanikkond. Miks seda pole senini tehtud? Kas kas ei soovita avalikke debatte või ei usuta enam üldse presidendi institutsiooni?
Põhiseadusega on rahvas kuulutatud kõrgeima riigivõimu kandjaks Eestis. Kuid riigipea valimine on delegeeritud eelkõige Riigikogu liikmetele. Viimastel Riigikogu valimistel riigipea valimist eriti ei arutatud. Järelikult peaksid Riigikogu liikmed kujunenud olukorras avaliku arvamusega senisest rohkem arvestama. Presidendivalimisi ei tohiks erakonnad kasutada valitsuskoalitsiooni, endi ja päevapoliitika huvides. Seda on mõistagi väga raske saavutada. Mäletatavasti isegi Põhiseaduse Assamblee ei suutnud presidendivalimiste korra sätestamisel seda vältida. Valimiste kord võib kujuneda tänavu ja ka edaspidi aga määrava tähtsusega teguriks uue presidendi valmistel. Sellepärast on vaja mõelda ka selle muutmisele.
Teatavasti esitati Põhiseaduse assambleele põhiseaduse erinevates projektides kaks põhilist presidendi valimise teed: kaudne ja otsene. Menetlema hakati aga juba kolme sõnastust: presidendi valib Riigikogu; presidendi valib valijameeste kogu, mis koosneb Riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste esindajatest; presidendi valib rahvas.
60-liikmelise assamblee enamus valis konkureerival hääletamisel kopromissvariandi kahest esimesest ülalnimetatud presidendi valimise teest. Presidendi otsevalimise variandi vastu kasutati peamiselt argumenti, et see poleks kooskõlas tema rolliga riigi juhtimisel. Kardeti, et otsemandaat annab presidendile liiga palju võimu. Assamblee enamus toetas suhteliselt nõrga EV presidendi kujundamist (kümnepallisüsteemis ligi kolm palli). Sellest hoolimata kirjutati Põhiseadusse 20 erinevat presidendi ülesannet riigi juhtimisel. Presidendi valimist valijameeste poolt toetas ka politoloog Rein Taagepera, üks vähestest assamblee liikmetest, kes oli teaduslikult uurinud erinevaid presidendivalimiste süsteeme. Kuid Taagepera soovitas omavalitsuste esindajate asemel maakondade esindajaid, rõhutades, et nende arv ei peaks ületama riigikogu liikmete arvu valijameeste hulgas.
Paraku ei suutnud assamblee kinni pidada suhteliselt selgetest printsiipidest ja teiste riikide kogemustest presidendivalimiste süsteemi kujundamisel ning eelkõige päevapoliitilistel motiividel kujundati Eestis presidendi valimise kord, mis erines nii esialgu pakutust kui ka teiste riikide kogemustest.
Presidendivalimiste nn segasüsteemi üks peamine puudus seisneb selles, et valimiste tulemused on raskesti prognoositavad ning ei pruugi lõpptulemusena rahuldada ei Riigikogu ega rahva enamust. Kui Riigikogus ei saavuta ükski kandidaat kahekolmandikulist enamust, siis võib asjade käik valijameeste kogus muutuda etteaimamatuks, vaid momendi emotsioonist lähtuvaks. Sõltub ju valijameeste kogu suurus kohalike omavalitsuste arvust ja suurusest (mis haldusreformi käigus võib oluliselt muutuda) ning tegemist on ühekordse, paljuski juhuslikult kokku sattunud inimeste koguga, mille vastutus valimiste lõpptulemuse eest on vägagi piiratud. Mitte asjata ei nimetata presidendi valimist valijameeste kogus “valimisteks põllul”. Sellised ebamäärased isikuvalimised on iseloomulikud noortele demokraatiatele. Eesti Olümpiakomitee presidendi valimise reeglid olid palju selgemad ning spordiringkonnad suutsid läbi viia jälgitava valimiskampaania koos paljude debattidega. Eesti siirdumisel küpse demokraatiaga riikide hulka peaks vastavalt muutuma ka põhiseaduses presidendi valimiste kord.
Olen veendunud, et valijate teadlikkus ja poliitiline küpsus on viimase 25 aastaga nii palju kasvanud, et neid usaldada riigipea otsevalimistel.
Kehtiva EV Põhiseaduse järgi on Eesti presidendil tunduvalt rohkem õigusi kui Euroopa kuningriikides ja mitmetes teistes parlamentaarse demokraatiaga riikides. Nii esindab president Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises, teostab reaalset võimu ka seadusandluse vallas näiteks edasilükkava vetoõigusega Riigikogu seadusloome suhtes. Ta võib algatada põhiseaduse muutmist, määrab peaministrikandidaadi, nimetab ametisse ja vabastab ametist valitsuse liikmed ning paljud teised kõrgeimad riigiametnikud jne.
Kuid eelkõige on vaja Eestil presidenti kui riigi ja rahva vaimset liidrit, autoriteeti, kes suudab vajadusel vaenupooli lepitada ning ka täitevvõimu nõustada, kui see peaks kas välissuhtlemises või ka siseriiklikult hätta jääma. See eeldab, et president oleks väga hästi kursis kogu riigi poliitika ja ka poliitikutega, õiguse ja õigusloomega, erinevate kodanikegruppide vajaduste ja meelsusega.
EV president võiks olla tõeline riigimees selle sõna parimas tähenduses, kes suudab pidevalt uuenevas rahvusvahelises olukorras arendada riiki, mis tagaks eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Sellepärast loodan, et Siim Kallase poolt piisavalt varakult algatatud EV presidendi valimise kampaania käigus leiavad käsitlemist mitte niivõrd täitevvõimu teostamise päevaprobleemid, vaid eelkõige riigiehituse ja kogu ühiskonna uuendamise (riigi- ja haldusreformi, sealhulgas põhiseaduse täiendamise), rahvusideoloogia ja rahvuskultuuri (sealhulgas maakultuuri) edasiarendamise ning ka rahvusvahelise koostöö, eelkõige Euroopa Liidu ja ÜRO reformimise teemad.
Ühe või teise presidendikandidaadi toetusprotsendid ja edu võiksid sõltuda sellest, milliseid muutusi nad visionäärina ja arvamusliidrina Eesti elu paremaks muutmiseks välja pakuvad. Uute edasiviivate ideede puudus, kestvad vastuolud valitsuskoalitsioonis ning valitsuse ja Tallinna linnavalitsuse vahel ning otsustamatus paljudes küsimustes on viinud Eesti riigi stagnatsiooni. Seisakut võiks aidata ületada ka uus president, kes ei karda vajadusel mobiliseerida otsustajaid uuenduste elluviimiseks. Uue presidendi valimistega võiks paljudel inimestel tekkida uus lootus, et algatatakse sisulisi muutusi poliitika edasiseks demokratiseerimiseks ja elatustaseme taas kiiremale kasvule viimiseks. Tulevane president peaks suutma senistest paremini lepitada erinevate erakondade juhte ja ministreid ühistööle Eesti hüvanguks. Koos õiguskantsleri ja kohtusüüsteemiga võiks President suurendada õiglust ühiskonnas. Kui on rohkem õiglust, siis on tagatud ka vabadused ja vastupidi – ebaõiglases riigis pole tagatud ka isikuvabadused. Riigipea ei tohi eliidi, äri- ja ettevõtjate huve seada kõrgemale kodanike huvidest, sest Eesti riigi lõid selle kodanikud ja elanikud, mitte erakonnad ja erafirmad. Ainult nii võib riigipeast saada tunnustatud president.
Jääb küsimus, kas Eestis leidub sellist isikut, kes suudab Eesti taas äratada kasvule ja arengule. Ühinen Maarja Vaino kevadunistustega ideaalsest presidendist, rõhutades eriti seda, et täieline president peaks esindama riigis „tasakaalustavat vaimset küpsust“, ta peab olema empaatiavõimeline diplomaat nii välis- kui ka sisesuhetes. Uus president peaks suutma koondada enda ümber tunnustatud teadlasi ja kogenud eksperte, edumeelseid ettevõtjaid ja noori poliitikuid, et kindlustada Eesti riigi jätkusuutlikkust ja uuenemist. Uue presidendi meeskonnast võib sõltuda, kas lisaks ettevõtlusvabadustele saavad Eestis tagatud ka tõelised isikuvabadused, kus aktiivsed kodanikud on ka sisuliselt kaasatud riigiasjade otsustamisse.
Eesti tulevase presidendi eestvõttel võiks Eesti oma EL eesistumise ajal 2018.a. isegi kogu Euroopa jaoks välja pakkuda uut poliitikat, miks mitte isegi uut paremini toimivat kapitalismi mudelit, et kiiremini ületada vanas Euroopas kestvat majandus- ja finantskriisi ning kasvavat rändesurvet.