Ülo Kaevatsist kui rahvusriigi taastamise ideoloogist ning uue rahvusliku ideoloogia vajadusest eestluse jätkusuutlikuks arendamiseks
Ivar Raig, Ph.D.econ.
Kõne konverentsil „EESTI RAHVUSE KESTMISEST”
Tallinnas, Kohtu 6, 19. novembril 2016
Austatud President, austatud Tallinna Teadlaste Maja juhid ja liikmed, kõik kuulajad!
Minu kõne koosneb kahest osast.
Esimeses osas räägin Ülo Kaevatsi rollist Eesti taasiseseisvumise ideoloogia väljatöötamisel.
Teises osas esitan arvamuse Eesti rahvusliku ideoloogia tänapäeva seisust ja selle edasiarendamise vajadusest sellisena, nagu seda oleks tõenäoliselt toetanud ka Ülo Kaevats, sest meie vaated paljudes Eesti arengu küsimustes on osutunud sageli sarnasteks.
1.
Ülo Kaevatsit võib pidada paljuski Eesti taasiseseisvumise ideoloogia väljatöötajaks. Ta valiti Rahvarinde asutaval kongressil 2. oktoobril 1988. a. selle rahvavolikogu liikmeks ja hiljem eestseisuse liikmeks ning programmitoimkonna esimeheks. Ülo ise kirjutas ühes oma vähestest mälestusartiklitest, peamises taasisesesisvumisaega meenutavas ja üldistavas kirjutises ”Kui Eesti oli maailmas suur” enda tegevuse kohta nii: ,,Vastutasin niisiis Laulva revolutsiooni ühe keskse poliitilise jõu – Rahvarinde – programmdokumentide koostamise ja mitmesuguste kirjalike poliitiliste seisukohavõttude operatiivse esitamise ning osalt ka nende rahvusvahelise levitamise eest. Et neid kirjutada ja/või nende kirjutamist juhtida, osalesin ma loomulikult paljudes parimaid mõtlejaid kaasanud aruteludes, värskelt sündinud demokraatlike mõttekodade töös”.(1) Sageli pidi väliselt alati rahulik Ülo olema ka vaenuliku ja konflikte provotseeriva venekeelse publiku ees.
Ülo hindas väga kõrgelt loominguliste liitude juhatuste ühispleenumit 1. ja 2. aprillil 1988 Toompea lossis, mis oli loovharitlaste vabadusliikumisse panustamise kollektiivne kõrgpunkt – ”sõnastati vabadusliikumise kesksed ideed: nõuti režiimi kuritegude avalikustamist, inimeste poliitiliste õiguste laiendamist, eestlaste rahvuslike õiguste austamist, vanameelse juhtkonna tagasiastumist, majanduslikku ja kultuurilist isesesivust, suhtlemise võimalusi vaba maailmaga jms”. (2)
Ülo Kaevatsi teeneks võib pidada loomeliitude ühispleenumil tõstatatud ülesannete ja nõudmiste pööramist selliseks poliitiliseks võitlusprogrammiks, mida oli võimalik ka reaalselt ellu viia. Ülo targal, tasakaalukal ja rahulikul juhtimisel koostati Rahvarinde alusdokument (Harta) ja esimene programm. Nende dokumentide alusel kujunes Eestimaa Rahvarindest Nõukogude Liidu esimene mittekommunistlik ametlikult registreeritud opositsiooniline poliitiline liikumine, millel oli ka valimistel kandidaatide ülesseadmise õigus. Ü. Kaevats kirjutas: ”Rahvarinne vastandas end selgelt EKP ja Moskva nomenklatuurile, KGB-le, sõjaväele ja talle vasturinnaks kujunenud impeeriumimeelsele Interliikumisele. Rahvarinde hartas fikseeritud kõiki liitlasi kaasava, ent liikumise sõltumatuse põhimõte omandas vana poliitilise süsteemi poliitilises lammutamises määratu jõu.” […] ”Rahvarindel ei ole ühegi organisatsiooni ega asutusega alluvusvahekorda.” Selline tollasesse konteksti diplomaatiliselt sobitatud ja rahva toetuse jõuga kindlustatud vägivallatu laastamistöö tähendas tegelikkuses EKP kartelli lõhenemist ja lõpu algust”.(3) Eestimaa Rahvarinde eeskujul ja koostöös tekkisid rahvaliikumised kõigepealt naabermaades Lätis ja Leedus ning pisut hiljem pea kõikides endise NSVL-i liiduvabariikides.
Ülo Kaevats oli hästi kursis ka riigiõigusega, Eesti isesesisvuse taastamise kahe teega – de jure ja de facto. Kaevats kirjutas nende vaidluste kohta kokkuvõtteks selliselt: ”Niisiis ”de facto” isesesisvuse taastamise tee oli küll taktikaliselt üks samm tagasi puhtal ”de jure” teel, ent üheksa sammu edasi impeeriumi lammutamise maailmaajaloolisel strateegiateel.” (4) See Ülo ilusti sõnastatud tark mõte väärib aplausi. Seega oli Ülo Kaevats nii ideoloog, strateeg kui ka kohalike võimalustega kainelt arvestanud poliitik-taktik.
Ülo Kaevatsi ülalnimetatud olulist kirjutist võib pidada ka tema poliitiliseks testamendiks. Ta ütleb: ”Teadusfilosoofina ma tean, et iseseisvuse taastamise käsitlemine räigelt antikommunistlikus paradigmas, antihistoristlikult, teleoloogiliselt ja rahvusromantiliselt suudab tabada vaid murdosa mitmekihilisest tõest. Vaadanud seda, kuidas eksistentsiaalse murdeperioodi sündmusi ja arenguloogikat esindavad nt Mart Laar ja Lauri Vahtre, siis nende kunagise õppejõuna olen ma moraalselt lausa kohustatud kordama, et väheviljaka politiseeritud eelhäälestuse baasilt ei saa ausat ja professionaalselt kvaliteetset ajalookäsitlust.” (5) Ta vaidleb Mart Laariga, kes on väitnud, et rahvuslus on alati olnud vähemuse projekt (Arter, 23. veebruar 2013): ”Kui aga rahvuslust mõista avara ja avatud identiteediprotsessina, siis Balti tee [kett – I.R.] oli kindlasti siinsete põlisrahvaste absoluutse enamuse vägagi rahvuslik projekt.” (6) Tagasihoidliku ning oma rolli mitte rõhutava tegijana on Ülo siiski tunnistanud, et ”olen veerand sajandit üleva uhkusega kandnud tunnet, et mu elus on olnud see erakordne õnn olla Balti rahvaste vabadusvõitluse läbi aegade suurima aktsiooni-idee sünni ja teokstegemise vahetus läheduses! Koguni selle masinavärgi sees” […] ”Rahvarinde eestseisus jagas mulle austusväärsed ülesanded – pidada miitingukõne ja olla inimketi viimane lüli Eestimaa lõunapiiril ning ühendada käed Tautas Fronte juhi Dainis Ivansiga”. (7)
Ülo Kaevatsi lähemad kaasvõitlejad Rein Ruutsoo, Mati Hint, Rein Veidemann ja Edgar Savisaar hindavad teda eelkõige kui tasakaalukat ja juurdlevat teadusfilosoofi ning selle kõrval kui kauaaegset Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja asetäitjat ning taasiseseisvunud Eesti esimese valitsuse riigisekretäri.
Rein Veidemann iseloomustab Ülot kui rahvaliikumise mastimändi, sügava õiglustundega mõtlejat, õpetlast ja riigimeest. Ta oskas ühiskondlikes protsessides näha nii alternatiive kui ka kompromisse. ”Aga tema tõeline anne oli ideede õige ja täpne sõnastamine.” (8)
Rein Ruutsoo kirjutab Ülost kui Eesti patrioodist, selle kõige kaasaegsemas, demokraatlikumas tähenduses, kelle viidatud oluline kirjatöö on ”üdini aus ja läbi oma elu eestimeelse inimese karje, palve, et ei sünniks uut, nüüd juba vaba Eestit kahjustavat ebaõiglust ” […] Teda pani ”peaaegu pisarateni ahastama demagoogia, mis liigitas Eesti iseseisvuse eest võidelnud liikumised rahvuslikeks ja rahvalikeks. R. Ruutsoo rõhutab, et Ülo väljendas korduvalt korduvalt ka soovi ja unistust, et võmalikult kiiresti ja tõsiselt asutaks Rahvarinde ajaloo uurimisele, sest ausaid suuri narratiive ei ole vaja vaid rahvarindelastele, vaid ka eesti rahva kestlikkuse toeks. (9)
Mati Hint meenutab Ülot kui lähedast reisi- ja lavatsikaaslast Pariisis, kui Rahvarinde delegatsioon võttis osa dramaatilisest Euroopa Julgeoleku ja Koostöö tippkohtumisest 1990. aastal. (10)
Rahvarinde juht Edgar Savisaar pole oma paksus Eesti lähiajaloo raamatus millegipärast, ilmselt erinevatel vastandlikel põhjustel, väärilist tähelepanu Ülo Kaevatsile pööranud. Ta on siiski möönnud, et Rahvarinde juhtorganites olid paljud ”vabad haritlased, loovinimesed nagu Teet Kallas, Enn Põldroos või Heinz Valk, või teadlased nagu Peet Kask, Rein Veidemann, Kostel Gerndorf, Ülo Kaevats, Marju Lauristin ja Mati Hint. Nende isikuomadused olid aidanud neil Nõukogude ajal säilitada vaimse iseseisvuse. Neid ei saanud või oli raske tavalises mõttes allutada formaalsele distsipliinile, kõnelemata mingitest Hispaania õukonna mängudest. Eelmised ühised aastad võitluses tõe ja õiguse eest olid õpetanud neid just keerutamata ja kavaldamata tegutsema, ausus ja usaldus olid need ressursid, mis olid toonud neid poliitikasse. Usaldusvõrgustik oli olnud Rahvarinde peamine vaimne jõud ja ühendav side”. (11) Ilmselt E. Savisaarele ei meeldinud ka see, et Ü. Kaevats valis oma edasisteks koostööpartneriteks Mõõdukate valimisliidu ja Eesti Sotsiaaldemokraatliku erakonna, loobudes Rahvarinde baasil 1991. a. loodud Keskerakonna toetamisest.
Lisan, et minu koostöö Üloga on olnud igati viljakas, usaldusväärne ning teineteist toetav nii Rahvarinde volikogus, Mõõdukate valimisliidu programmi, Mart Laari esimese valitsuskoalitsiooni lepingu ja paljude poliitikate väljatöötamisel ning elluviimisel (eelkõige omandiõiguste taastamise, erastamise, omandi-, maa- ja põllumajandusreformi küsimustes), aga ka TTÜ humanitaar- ja sotsiaalteaduste instituudis (Ülo oli filosoofia õppetooli juhataja ja rektor Andres Keevalliku nõunik) ning ülikooli esindamisel Eesti ülikoolide ja Balti tehnikaülikoolide spartakiaadidel, kus Ülo mängis lauatennist.
2.
Tänaseks on Eesti riik ja rahvas andnud suure osa oma suveräänsusest ära rahvusvahelistele organistasioonidele, saanud isegi kõige rohkem rahvusvahelistesse organisatsioonidesse kuuluvaks riigiks Põhja-Euroopas, seda lootuses, et see tagab riigi kaitse ja rahva suurema heaolu. Kuid suveräänsuste loovutamine rahvusvahelistele organisatsioonidele on toonud kaasa üha rohkem ka soovimatuid tagajärgi, mis on seadnud kahtluse alla riigi ja rahva jätkusuutliku arengu pikemas perspektiivis. Sellepärast on aeg kriitiliselt üle vaadata paljud senised integratsioonisaavutused ning pöörduda uuesti tagasi iseseisva rahvusriigi idee ja aadete poole.
Kultuure, ideoloogiaid ja poliitilisi voolusid võib klassifitseerida teatavasti mitmeti; sellel põhjalikumalt peatumata väidan, et rahvuslik ideoloogia on üks nendest, mis eristub või kohati isegi vastandub liberaalsele, kristlikule, globalistlikule, sotsialistlikule, kommunistlikule või mistahes teisele ideoloogiale. Kuid ka rahvuslik ideoloogia vajab edasiarendamist, tema esindajad peavad olema võimelised seda kaitsma kõigi teiste ideoloogiate esindajate kriitika ja rünnakute eest.
See tähendab, et ka rahvuslased Eestis peavad end pidevalt arendama, märkama muutusi Euroopas ja maailmas. Ükski rahvusriik ei saa maailma globaliseerumise tingimustes sulguda, kuid ta ei pea olema ka täiesti avatud kõikvõimalike moodsate tormituulte ja mõjutuste suhtes. On vaja aru saada, et mitmed eluvaldkonnad, eriti kaubandus, tarbimine ja rahandus muutuvad järjest ühetaolisemaks, kuid sellest hoolimata rahvused jäävad ning ka rahvusriikide teke on jätkunud. ÜRO-s pole kunagi varem olnud nii palju liikmesriike, kui on praegu – 193 – ning ka vanas Euroopas on rahvusriike rohkem, kui kunagi varem, kusjuures kasv jätkub. Ma pean silmas arenguid Suurbritannias, Hispaanias, endise Jugoslaavia territooriumil ja isegi Belgias. Sellepärast peame ka meie, eestlased, arendama rahvuslikku ideoloogiat, rahvuspoliitikat, rahvuskultuuri ja rahvusriiki ning seisma vastu mistahes katsetele seda ideoloogiliselt ja tegelikus praktilises elus nõrgestada või allutada isegi mõne kujuneva föderaalriigi õigusele. Ning siin pole palju ruumi järeleandmistele ja multikultuursetele kompromissidele, sest Eesti rahva kiire kahanemine ja vananemine, paljude (eeskätt noorte) väljaränne, ettevõtjate tugevnev immigratsioonisurve ning inglise keele muutumine üldkasutatavaks viivad praeguste tendentside jätkudes olukorrani, kus Tallinna ülikooli demograafide ja keeleteadlaste ennustuste kohaselt juba vähem kui saja aasta pärast Tallinnas enam eesti keelt ei räägita, seda kõneldakse vast veel vaid Lõuna-Eestis ja saartel. Sellepärast peame rahvuse püsimise meetmeid välja töötama praegu, sest varsti võib olla juba hilja. Vägivallatus rahvusluses pole midagi taunimisväärset, see on iga rahvusriigi poliitika loomulik osa, eestlaste puhul aga isegi ellujäämise küsimus.
Eelnevalt vaatlesin, kuidas Ülo Kaevats oli üks Eesti taasiseseisvumise peaideolooge. Kuid kes on Eesti kaasegse rahvusriigi arendamise ideoloogid? On mõtlemapanev, et juba 25 taasiseseisvusaasta jooksul pole õnnestunud välja töötada uut Eesti rahvuslikku ideoloogiat ning seetõttu otsime ikka ja jälle tuge Jakob Hurdast, Oskar Looritsast, Kaarel Liidakust, Karl Robert Jakobsonist ja Anton Hansen Tammsaarest, kelle mõtted ja kirjutised mõjutasid väga palju Eesti agraarühiskonna maailmavaadet, väärtusi, tõekspidamisi, hoiakuid ja kombeid ning poliitikaid. Tol ajal olid Eesti rahvusliku ideoloogia aluseks maaküsimused, millest sõltus paljuski nii julgeolek kui ka majanduslik toimetulek. Kuid juba siis kirjutas Kaarel Liidak: „Loomulik, et kultuurita ei saa olla selget, põhjendatud rahvuslikku ideoloogiat” […] ”Meie endine n.ö. defensiivne rahvuslik ideoloogia, mis oli kujunenud eesti rahva kaitseks võõraste – baltisakslaste, härraskiriku, venestumise, saksluse, kommunismi – vastu, olles saavutanud välisegi võidu, jäi iga aastaga tühjemaks, kahvatumaks, – anakronismiks” […] ”Meie nõrkus on muus, – usu puuduses endasse, kultuuri traditsioonide ja rahvusliku ideoloogia puuduses” […], „mis seoks ja hingestaks kõik meie tegevuse” […] „võimsaks vooluks, – omapäraks, loovaks, eesti rahva teadlikku osa ühendavaks ja edasiviivaks. Selle asemel otsime ideoloogiat, ideid võõrsilt” […] „Rahvuslikku ideoloogiat ei saa leiutada, see tuleb avastada. Ainult nii on see elujõuline, permanentne ja viib rahvast edasi”. (12). Seega ka K. Liidak pidas vajalikuks rahvusliku ideoloogia pidevat kaasajastamist ning arendamist.
II Rahvusliku kasvatuse kongressi avakõnes 1935. aasta 2. jaanuaril ütles Riigivanem Konstantin Päts, et peab seda kongressi riikluse seisukohast üheks tähtsamaks. Ta soovis, „et see kongress tõsiselt nende küsimuste juures peatuks, et kaaluda abinõusid, mis tuleks riigivalitsusel, mis tuleks seltskonnal, mis tuleks õpetatud jõududel ette võtta selleks, et meie suudaksime oma maad kasvava rahvaga elustada. Ma olen kindel, et kõik reaalsed ettepanekud sellel alal tõsist tähelepanu leiavad iga Valitsuse juures Eestis”.(13)
III Rahvusliku kasvatuse kongressi avakõnes 1996.a. 12. aprillil ütles President Lennart Meri: „Vabariigi Presidendina olen neist ohu märkidest informeeritud. Muuseas on ka minu Akadeemiline Nõukogu kuulanud ja arutanud Eestis praegu valitsevat demograafilist olukorda, on arutanud rahva vaimse ja füüsilise tervise problemaatikat, haldusproblemaatikat, maamajanduse rasket olukorda ja muud, mis otseselt seotud eesti rahva kestmajäämisega siin väga tuulises maailma nurgas. Me oleme kuulnud ja kuuleme täna-homme jälle murettekitavaid arve, tõdeme väga ebameeldivate tendentside süvenemist.” (14) Need sõnad on tänagi aktuaalsed ja tuttavad, sest kõik järgmised EV Presidendid on öelnud midagi sarnast, kuid neid probleeme pole Eesti tegelikkuses suudetud juba aastakümneid rahuldavalt lahendada, pigem on lisandunud uusi põletavaid probleeme ja ebameeldivaid tendentse, nagu on neid kirjeldatud viimastes Eesti Inimarengu aruannetes.
Eestluse elujõu kongressi tervituskõnes 1. juulil 1999 ütles Riigikogu esimees Toomas Savi: „Rahvad, kes klammerduvad minevikku, ei suuda jääda ellu tulevikus. Kuid tulevikku tuleb liikuda vaadates üle õla selja taha. Ehk teisisõnu, säilitades selle vana, mis teeb meid ainukordseteks teiste rahvaste hulgas.” […] „eesti rahva kestmine omal maal on iga eestlase ja iga eesti sõbra elutöö ja kohustus. Kas seda on vaja korrata ja veelkord korrata? Mulle tundub, et jah.”(15)
Enne ja pärast eestluse elujõu kongressi tegeles rahvuslikku ideoloogia avastamise ning vastavate mõtete ja kirjutiste koondamisega Aare Kasemets, kes pani ühiskondlikus korras kokku mahuka ja sisuka alusmaterjali Oskar Looritsa ja Kaarel Liidaku elutöö jätkajatele: „Selle maa põlisrahva kultuur ja rahvuslik ideoloogia XXI sajandil: 12 poliitikat ja 24 koostöö valdkonda. Ideepank edasiloomiseks.” (16) Paraku pole selle ideepanga kasutamise ja edasiarendamisega kuigi palju tegeletud. Põhjusi võib tuua palju, eelkõige ilmselt siiski poliitilise tahte ja raha puudus vastavate projektide ja ürituste korraldamiseks. Mäletatavasti oli juba Oskar Loorits omal ajal väitnud, et Eesti rahva Achilleuse kannaks ei ole mitte õnnetu konjunktuur ega neetud olud, millest on ikka üle saadud, vaid meie endi poliitiline juhtkond, keda kahjuks pole suudetud iseseisva rahva aule väärikaks kujundada. Seda kinnitavad paraku nii hiljutised vabariigi presidendi valimised, korruptsioon praamitehingutes, Tallinna linnavalitsuses, elamislubade ja tööviisadega kaubelnud küüniliste ärimeeste jõudmine kõrgetele positsioonidele IRL-is, inetu võimuvõitlus erakondades jne.
Ma kahjuks ei oska öelda (loodan, et keegi siinviibijatest siiki oskab), keda Eesti tänastest juhtidest saaks oma kirjaliku vaimse pärandi poolest võrrelda ülalnimetatud eestluse ideede vaimsete juhtidega. Isegi rahvusliku kasvatuse kongressi ja eestluse elujõu kongressi kandvamate ettekannete tegijad ei võta enam osa riigi tegevjuhtimisest. Sisukaid aatemehi ja -naisi on Eesti põhiseaduslike institutsioonide juhtide hulgas varasemast oluliselt vähem.
Sellest ei piisa, kui riigijuhid ja haritlased pidupäevadel tuletavad meelde rahvusliku ideoloogia kunagiste suurkujude seisukohti ja räägivad vajadusest piiritleda rahvuse jätkusuutliku arengu olulisemad valdkonnad – julgeolek, rahvastiku juurdekasv, eesti keele kaitse ja arendamine, pärimuskultuuri säilitamine jms. Rohkem on vaja praktilisi tegusid ja rahvusriigi arendamise poliitikaid, mis oleksid integreeritud kõikidesse teistesse ühiskonna arendamise poliitikatesse.
Mitmetes viimase aja raamatutes ja artiklites võib leida siiski uue infoühiskonna avatud rahvusliku ideoloogia kandvaid elemente või läbimõeldud ettepanekuid eestluse elujõu jätkusuutlikuks arendamiseks. Tänasel konverentsil esitasid oma ideoloogilisi seisukohti rahvuse paratamatusest ajaloolane Lauri Vahtre ja rahvusriigi kohast tänapäeva maailmas Mart Nutt. Viimast võib pidada Eesti kodakondsus- ja migratsioonipoliitika üheks peamiseks ideoloogiks. Kohal on ka meie keelepoliitika alustala Mati Hint. Rahvusliku ideoloogia kujundamisse on oma kirjutistega kahtlemata panustanud luuletaja Hando Runnel, kirjanikud Andrus Kivirähk ja Mats Traat, rahvastikuteadlane Ene Tiit, arst Jaak Uibu, folklorist Ingrid Rüütel, majandusteadlane Jaan Leetsar, politoloog Rein Taagepera, jurist Lauri Mälksoo, koduloolane ja seltsitegelane Valter Haamer ja paljud teised.
Kuid kaasaegset terviklikku pilti eestluse elujõust ja jätkusuutliku arengu tagamise süsteemsetest meetmetest Eestis riigi, omavalitsuste ja kodanikeühenduste tasanditel meil ikkagi pole. Sellepärast kutsungi kõiki rahvuslasi, eelkõige aga poliitikuid, sotsiaalteadlasi, Tallinna Teadlaste Maja liikmeid ja Eesti Rahva Muuseumi töötajaid, kelle jaoks võiks see olla oluliseks osaks nende põhitööst, välja töötama uut kaasaegset eestluse arendamise ideoloogiat ja selle elluviimise rakenduskava.
Kõik Eesti riiklikud põhiseaduslikud istitutsioonid ja nende kümned allasutused (eelkõige aga Riigikogu ja valitsus), rahvuslikud õppe- ja teadusasutused (Eesti Teaduste Akadeemia, Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool jt.), raamatukogud (eelkõige Eesti Rahvusraamatukogu), muuseumid (eelkõige Eesti Rahva Muuseum), avalik-õiguslikud ja erafondid (Eesti Rahvuskultuuri Fond, Eesti Kultuurkapital, Aadu Luukase Fond, Eesti Rahvusliku Arengu Fond jt.) ja mittetulunduslikud kodanikeühendused (Tallinna Teadlaste Maja, Eesti Klubi jt.) võiksid võtta konkreetsemaid eesmärke ja ülesandeid rahvusriigi arendamisel, teha rohkem koostööd ja korraldada suurüritusi (ning mitte ainult vabariigi 100. aastapäeva eel, vaid edaspidi iga-aastaselt), nagu näiteks Eestluse Tuleviku Konvent või Eestluse Elujõu Kongress vms., eesmärgiga arutada uut avatud rahvuslikku ideoloogiat, laiendada rahvuslike liikumiste kandepinda Eestis ja püüda saavutada nende suurem, läbiv positiivne kaal erinevate rakenduslike poliitikate kujundamisel Eestis.
Uus rahvuslik ideoloogia peab olema midagi sellist, mis äratab, köidab ja erutab inimesi ning kutsub neid kokku uusi ideid arutama, arendama seltsi- ja ühistegevust rohujuuretasandil, midagi sellist, nagu viimati olid IME programm ja IME-foorumid.
Rahvusliku ideoloogia rakenduskava peaks sisaldama meetmeid loomuliku iibe tõusuks, rahvusliku kapitali kasvuks ja rahvustunde suurendamiseks, aga ka rahvusliku taristu arendamiseks, sealhulgas Rail Balticu trassivaliku otsustamiseks. Riik peaks toetama mitmesuguste seltside ja ühistute asutamist, ettevõtete tagasiostmist Eesti riigi ja kodanike omandusse, kodanikele tasuta riigi maa, metsa ja kinnisvara eraldamist teatud tingimustel jms.
Lõpetuseks, kui me ikka tahame iseendaks jäävat rahvusriiki, kehtiva põhiseaduse alusel toimivat kaasaegset Eesti riiki, siis peame võimalikult täpselt ka teadma vastust EV Põhiseaduse Preambulis sisalduvale küsimusele, kuidas, milliste süstemaatiliste meetmetega saavutada seda, „mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Lisaks on vaja tõmmata piirid, punased jooned ette nendele sammudele, mis võivad meid lahustada, viia iseseisvuse ja sõltumatuse kaotamiseni või isegi rahvusriigi pöördumatu hävimiseni.
Viidatud kirjandus:
1. Ülo Kaevats. Kui Eesti oli maailmas suur. Meie vabaduse mitu nägu. Lähiajaloost, selle uurimisest ja kajastamisest. Koostanud ja toimetanud Lehte Hainsalu ja Rein Järlik. MTÜ 20.augusti Klubi.Tartu, 2013, lk.232.
2. sealsamas, lk. 235.
3. sealsamas, lk. 238-239.
4. sealsamas, lk. 239.
5. sealsamas, lk. 245.
6. sealsamas.
7. Ülo Kaevats. Meenutus Balti keti masinavärgi seest. Postimees, 23.august, 2014.
8. Rein Veidemann. Järelhüüe: Rahvarinde ideoloogi lahkumine. Postimees, 31. jaanuar 2015.
9. Rein Ruutsoo. Meenutades Ülo Kaevatsit (1947-2015). Olid alles ajad. Taasisesesisvunud Eesti Vabariik 25. Rahvarinde Muuseumi Toimetised 2. Tallinn, 2016, lk. 312-317.
10. Mati Hint. Rahvarinde reis Pariisi tippnõupidamisele novembris 1990. Olid alles ajad. Taasisesesisvunud Eesti Vabariik 25. Rahvarinde Muuseumi Toimetised 2. Tallinn, 2016, lk. 129.
11. Edgar Savisaar. Peaminister. Eesti lähiajalugu 1990-1992. Tartu, 2004, lk.338
12. Kaarel Liidak. Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena. Ettekanne ÜS Liivika 25. aastapäeva aktusel 22.aprillil 1934 Tartus. Kogumikus: Kaarel Liidak -110 Maarahva elujõud III. Tartu, Elmatar, 1999, lk.208-210.
13. Eesti rahva tulevik. II Rahvusliku kasvatuse kongressi kõned ja läbirääkimised. Peatoimetaja H. Madissoon. Tartu, „Tuleviku” kirjastus, 1935, lk.4.
14. Kolmas Rahvusliku kasvatuse kongress. XXI sajandi rahvuslik Eesti. Ettekannete ja sõnavõttude kogumik. Tallinn, 1997, lk. 22-23.
15. Eestluse elujõu kongress 1.-2.juulil 1999.aastal Tallinnas Rahvusraamatukogus.Ettekannete ja sõnavõttude kogumik. Toimetaja Mati Pungas. Tallinn, 2000, lk.6.
16. Aare Kasemets* et al*. Selle maa põlisrahva kultuur ja rahvuslik ideoloogia XXI sajandil: 12 poliitikat ja 24 koostöö valdkonda. Ideepank edasiloomiseks. Maavald/Eesti 2000, 44 lk.vt.:
http://haldjas.folklore.ee/ideepank.htm.