Artikkel ilmus Aripäeva kolumnis 6. detsembril 2016
Brexit, Scoxit ja väikeriikide koostöö.
Maailma ja Euroopa poliitikas, julgeolekus ja majanduses on toimumas märkimisväärsed muutused. Need hakkavad varem või hiljem mõjutama ka Eestit. Sellepärast teen president Kersti Kaljulaidile, uuele peaministrile ja tema valitsuse liikmetele ettepaneku algatada Euroopa ja seejärel kogu Maailma Väikeriikide Koostööfoorum, et vajadusel üheskoos taskaalustada mõnede suurriikide huve Euroopas ja maailmas ning tagada rahvusriikide kaitse nii, nagu sellest unistas president Lennart Meri.
Selle idee aktuaalsust ja vajalikkust kinnitas hiljutine Šoti rahvusvahelise arengukoostöö ja Euroopa ministri Alasdair Allen´i visiit Eestisse ja Põhjamaadesse, mille käigus ta selgitas ning otsis toetust Šoti valitsuse taotlustele muutuda veelgi sõltumatumaks Suurbritanniast. Küsimus Šotimaa jäämisest Suurbritannia koosseisu kavatsetakse uuesti panna rahvahääletusele, juhul kui Brexiti läbirääkimised toovad kaasa Suurbritannia lahkumise EL-i ühisturult.
Taanis 3. detsembril 2015. a toimunud referendumil ütlesid taanlased veelkord „Ei“ ühinemisele EL-i õigus- ja sisepoliitikaga ehk integratsiooni süvenemisele Euroopa Liidus. Ka Hollandi, Rootsi, Soome, Tšehhi, Kreeka, Ungari ja Slovakkia juhid mõtlevad tõsiselt, kuidas seista vastu Brüsseli põhjendamatule sekkumisele rahvusriikide majandus-, migratsiooni-, sotsiaal- ja teistesse poliitikatesse ning pehmendada Suurbritannia EL-ist lahkumise negatiivseid mõjusid.
Raske on praegu veel ette kujutada, kuidas Eesti saaks Brexiti läbirääkimistel šotlasi aidata, kuid usun, et Eesti EL-i eesistumise ajal järgmisel aastal saaks arendada väikeriikide koostööd nii Suurbritanniale lahkumistingimuste kujundamisel, pagulaskriisi reguleerimisel kui ka paljudes teisteski küsimustes. Väikeriikide koostöö arendamine on tähtis ka seetõttu, et mitmed suurriigid, eelkõige Prantsusmaa, on huvitatud Suurbritannia kiirest lahkumisest, sest see avaks neile tee föderaalse Euroopa või isegi Euroopa Ühendriikide ülesehitamiseks. Suurbritannia on olnud teatavasti senini EL-i koostöö edasise süvendamise peamisi vastustajaid ning rahvusriikidele teatud otsustamisõiguste tagasiandmise taotlejaid.
Mitte juhuslikult ei määranud Euroopa Komisjoni president J.-C. Junker oma head sõpra, Prantsusmaa endist välis- ja põllumajandusministrit ning EL Komisjoni liiget siseturu, teenuste ning regionaalpoliitika küsimustes Michel Barnier`i Suurbritanniaga alustatavate lahkumisläbirääkimiste juhiks, lubades talle eraldada piiramatult vahendeid uute suhete kujundamiseks EL ja suure saareriigi vahel. Läbirääkimiste keerukust mõistes ei kiirusta Suurbritannia lahkumisavalduse esitamisega EL-i Lissaboni alusleppe paragrahv 50 alusel ja vastavate läbirääkimiste alustamisega, sest positsioonid vajavad väljatöötamist ja kooskõlastamist mitte ainult Šoti, vaid ka Põhja-Iirimaa ja Wales´i võimudega.
Briti peaministri Theresa May jõuliste väljaütlemiste taga on faktid, et Suurbritannia on Euroopa kõige tugevama armeega ja Saksamaa järel teise majandusvõimuga riik Euroopas, mis on suutnud arendada kõrgtehnoloogilist tööstust, konkurentsivõimelist teenindussektorit (eriti pangandust) ning maailma ühte suurimat loomemajandust. Suurbritannia majandus ja rahvastik on viimastel aastakümnetel tänu edukatele poliitikatele kasvanud kiiremini, kui üheski teises Euroopa suurriigis.
Kuid T. May ja tema pealäbirääkija, nn Brexit ministri David Davise positsioone läbirääkimistel teiste EL-i liikmesriikide ja Brüsseliga nõrgestab sisepoliitiline olukord Suurbritannias, eelkõige Šotimaal. Briti konservatiivide valitsus ilmselt ei taha minna ajalukku Ühendkuningriigi lagundajana ning pingsalt otsitakse sellist Brexitit, mis välistaks Scoxiti – nagu Šotimaa võimalikku lahkulöömist nimetatakse.
Teiseks nõrgestab valitsust Suurbritannia Ülemkohtu hiljutine otsus, mille kohaselt valitsusel pole õigust esitada EL-ist lahkumisavaldust enne, kui selle on heaks kiitnud kahekojaline parlament. Rahvasaadikute enamus aga teatavasti Suurbritannia lahkumist ei pruugi toetada või teeb seda väga tingimuslikult, mis hakkaks venitama nii lahkumisläbirääkimiste algust kui ka kulgu või seaks isegi kogu protsessi ning rahvahääletuse tulemuse kahtluse alla.
Briti parlament ja avalikkus tahaksid juba tutvuda läbirääkimiste positsioonidega, kuid valitsus püüab seisukohad hoida enda teada, viidates kartusele nõrgestada läbirääkimiste positsioone. Läbirääkimiste põhiseisukohad esitatakse parlamendiaruteluks ilmselt vahetult enne märtsi lõppu, kui lubati esitada ka avaldus liidust lahkumiseks. Senini on alust arvata, et valitsus esitab ettepanekud nn kõvaks EL-i st lahkumiseks. Kuid Šotimaa, Eesti ja ilmselt veel paljude teiste Euroopa väikeriikide huvides oleks pehme Brexit, mis ei kahjustaks EL ja Suurbritannia koostööd vähemalt julgeoleku ja kaitse ning ka siseturu küsimustes sellises ulatuses nagu seda teevad seda Norra, Šveits, Island ja Lihtenštein (EFTA riigid).
Kokkuvõtteks kutsun Eesti uusi juhte, teadlasi, äriliidreid ja kogu eliiti analüüsima ja mõtestama, miks paljud väikeriigid Euroopas (eelkõige EFTA liikmesriigid) ja ka mujal (Singapur, Bahrein jt.) on kõige turvalisemad ja kõrgeima elatustasemega maailmas ning kuidas ka Eesti võiks nende edukamate riikide hulka jõuda. Selles võib aga juba praegu kindel olla, et väikeriikide laialdase koostöö ning vastastikuste kogemuste üldistamise kaudu jõuame kiiremini Eestile senisest sobilikuma haldus- ja majandusreformi ning riigi- ja majandusmudelini.