Arvamus avaldatud: Postimees, 17. jaanuar, 2018, lk. 14
Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval tuleb meil vaadata mitte ainult 100 aasta taha, vaid ka 50-100 aastat ette. Nagu kirjutab Toomas Kiho (Postimees 4. jaanuar, 2018) on saja-aastase Eesti riigi Eestina määratlemise esimene teema rahvastik. Selleks kohustab meie põhiseaduse preambula, kus on fikseeritud püsiva iseloomuga ülesanded, mida Eesti riik on kohustatud igavesti täitma. Preambuli lõpus on sõnastatud imperatiivselt: ”Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimise läbi aegade”. Põhiseaduse preambul pole põhiseaduse kaunistus, nagu nii mõnedki selle kohta on arvanud, vaid selle regulatiivne ja kogu põhiseadust integreeriv tuumik, Eesti riigi loomise ja eksisteerimise juhtmõte. Eesti riik saab kesta senikaua, kuni kestab selle põlisrahvas.
Eesti rahvaarvu ja selle struktuuri muutumine puudutab meist igaüht. Sündimus on ühekorraga nii avalik teema kui ka eraasi. Avalik seetõttu, et kui ei sünni küllalt oma lapsi, siis tekivad probleemid tööturul, pensioni- ja tervisekindlustusfondidesse raha laekumisel jne. Sündimust kui eraasja saab riik iibekeskkonna kaudu mõjutada vaid kaudselt. Rahvastikuprobleemi alatähtsustamist kaua aega võimul olnud poliitiliste jõudude ja isikute poolt tuleks pidada aga taunitavaks hoolimatuseks eesti rahva ja riigi kaugema tuleviku suhtes.
Rõõmustav, et praegune Riigikogu ja EV Valitsus on suutnud rahvastikukriisi sügavust rohkem teadvustada ja hakanud aktiivsemalt otsima abinõusid kriisi ületamiseks. Riigikogus eelmisel aastal loodud rahvastikukriisi komisjon on seadnud oma peaülesandeks analüüsida rahvastikuprobleeme ja vabariigi aastapäevaks välja töötada uus rahvastikupoliitika. Seda tegevust on püütud isegi nimetada kingituseks vabariigile tema juubeliaastal. Tegelikult on see pigem ühe võla likvideerimine tegemata tööde nimekirjas Eesti riigi arendamisel. Põhiseadust pole vaja ümber sõnastada. Küsimus on hoopis selles, kuidas põhiseaduslike kohustuste täitmine tagada reaalses elus. Kuidas põhiseadust ellu viia Eesti praeguses riigikorralduses ja ka tulevikus.
Professor Raul Eamets ja ettevõtja Kristjan Järvan esitasid veenva kalkulatsiooni (vt. Postimees, Arvamus, kultuur. 13. jaanuar, 2018) selle kohta, et riik ja ettevõtjad on ületähtsustanud tööl käimist ja alahinnanud lastega kodus veedetud aega. “Majandusliku jätkusuutlikkuse mõttes peaks meie riigi jaoks kõige olulisem olema see, et meil sünniks rohkem lapsi”…, sest laste kasvatamine on riigile suurem potentsiaalse tulu allikas kui praegu väheviljaka töö tegemine. Pakutud kalkulaator näitas isegi, et minu neli last maksavad tõenäoliselt 96% kogu minu pere panusest valitsussektori eelarvesse. Õigus on ka Martti Aavikul, et sündivust saab tõsta. Seda on tõestanud ka mitmete arenenud riikide (näiteks Iirimaa ja Prantsusmaa) kogemus, kus on õnnestunud luua riiklike abinõude süsteem, mis tagab rahvastiku lihtsa või isegi laiendatud taaste.
Riigi üheks olulisemaks esmaseks põhiseaduslikuks kohustuseks tuleks pidada rahvastiku vähenemise peatamist ja seejärel stabiilse kasvu tagamist. Kui rahvaarv on paljudel viimastel aastatel langenud, siis tuleb mõistagi kõigepealt teha kindlaks põhjused ja tegurid, millest selline olukord on põhjustatud, sõnastada probleemid ja kavandada lahendusteed, s.o. käivitada mitmekülgselt põhjendatud sündimust jõuliselt toetav rahvastikupoliitika. Kavandatavate meetmete läbimõelduse ja efektiivsuse Eestis tagab aga vaid poliitikute, rahvastiku- ja ühiskonnateadlaste ning ametnike kestev koostöö. Meil on kasutada usaldusväärsed rahvastiku loenduse ja rände andmed rahvastiku struktuurist ja ka regionaalsest paiknemisest Eestis, meil on kompetentsete rahvastikuteadlaste uurimused ja ettepanekud. Need andmebaasid tuleb ühendada kvaliteetseks otsustusinfoks ja töötada välja reaalselt toimiv rahvastikupoliitika meetmete süsteem. Nende meetmete tulemused peavad olema ka reaalselt mõõdetavad, st. peab kujunema ka vastutus rahvastikupoliitika meetmete elluviimise eest nii nagu seda on tehtud juba aastakümneid näiteks mõnede Euroopa Liidu poolt kehtestatud poliitikate elluviimist iseloomustavate meetmete ja näitajate suhtes. Kui me suudame ellu viia teiste poolt kehtestatud poliitikaid, siis peaksime seda suutma ka enda ellujäämise huvidest lähtuvate poliitikate suhtes.
Ainult ja otseselt seaduste mõjul Eesti pered ja noored naised arusaadavalt rohkem lapsi sünnitama ei hakka. Kuid riik saab luua keskkonna ja tingimused, mis on eelduseks sünnitamise otsuse langetamisele, iibe ja rahvastiku kasvule. Kui senini on Eestis keskendutud majandusele ja ettevõtlusele soodsa keskkonna loomisele, siis nüüd tuleks seada esimeseks prioriteediks laste sünnitamiseks ja kasvatamiseks senisest soodsama keskkonna loomine.
Põhiseaduse preambulis sõnastatud kohustuste elluviimiseks on vaja kõigepealt rahvastikupoliitika seadust. Riigikogu rahvastikupoliitika komisjon võiks algatada sellise iibekeskkonda kujundava seaduse, mida hakkaksid ellu rakendama kõik Eesti riigi avalikud põhiseaduslikud institutsioonid ning mis oleks teatud mõttes, mõistlikul määral ja valdkondades ülimuslik kõigi vald- või ametkondlike poliitikate suhtes ning mida väärtuspõhiselt toetaksid ka kodanikud.
Mõistagi ei peaks see seadus sisaldama vaid üldiseid termineid nagu „väärtustada, arendada, parandada, tõhustada, toetada“ jne. Need terminid on kümnetes Eesti riigi arengukavades, mida nende ebamäärasuse tõttu reeglina ei saa täita ja/või täitmist mõõta. Rahvastikupoliitika seadus peaks olema ülihästi läbimõeldud dokument, sest kaalul on liiga palju.
Kuid teisealt, ka kiirustamine ja pealiskaudsus nii olulisel teemal on kurjast. Tingimata tuleb kaasata rahvusvaheliselt tunnustatud demograafide ning teiste Eesti sotsiaalteadlaste kogu mõttepanus sel teemal. Uue seaduse ja rahvastikupoliitika meetmete väljatöötamisse tuleb kaasata ühelt poolt kõigi ministeeriumide, ametite ja teiste rahvastiku teemaga tegelevate asutuste spetsialiste. Seda vajalikku seniste teadmiste ja erinevate arvamuste sünteesi pole suutelised kokku panema lühikese aja jooksul isegi kõige võimekamad riigiametnikud. Seda tööd peaks aga nendega koostöös samas tegema sõltumatutest ekspertidest koostatud töörühm, kuhu kuuluvad mitte ainult rahvastikuteadlased, vaid ka majandus-, õigus-, sotsiaal-, meditsiiniteadlaste esindajad, kes suudavad rahvastikuprotsesse integreerida kogu Eesti ühiskonna pikaajalise strateegia arengukavadesse.
Ja kuigi ühisdeklaratsioonide aeg näib olevat möödumas, siis siin ei oleks vast ülearune ka vastava kokkuleppe sõlmimine pikaajalise rahvastikupoliitika kohta, mille allkirjastavad kõigi erakondade, põhiseaduslike institutsioonide, tööandjate ja töövõtjate esindajad.
Mitmes EV valitsuses on olnud rahvastikuminister, kuid portfellita ministri tegevus pole olnud kuigi viljakas. Valdkonna kaalukuse tõttu on vajalik, et rahvastikuseaduse ja -poliitika elluviimist hakkaks koordineerima peaministri otsealluvuses töötav Rahvastikupoliitika Büroo. Sarnaselt nagu oli peaministri kantseleis Euroopa Integratsiooni Büroo, mille ülesandeks oli Eesti ettevalmistamine liitumiseks Euroopa Liiduga. Rahvastikupoliitika büroo juures peaks tegutsema Kõrgemate Ametnike Nõukogu, kuhu kuuluksid kõigi põhiseaduslike institutsioonide kõrged ametnikud, sealhulgas ministeeriumide kantslerid, aga ka avalike ülikoolide prorektorid. Kõrgemate Ametnike Nõukogu liikmete tihedat koostöö toimub töögruppides, mis omakorda konsulteerivad teadlaste ja valitsusväliste organisatsioonidega. Eraldi töögrupid kuluks ära näiteks uute perepoliitika meetmete väljatöötamiseks, regionaalsete maksuerisuste kehtestamiseks, rände ja tööturu reguleerimiseks, uue eakuse mõtestamiseks, rahvatervise parandamiseks, kodakondsus- ja lõimumisprobleemide lahendamiseks jne. Kui need asjad saavad korralikult tehtud, siis võib 20-40 aasta pärast tõsta eesmärgiloosingi “Eesti kõige lasterikkamaks riigiks Euroopas” kõrvale kui täidetu.