Eesti Päevakeht, 12. oktoobril, 2018
TEEME EESTI ÕNNELIKUMAKS!
Inimkonna ajalugu on olnud õnne otsimise ajalugu. Sellest on kirjutatud lõputult surematuid raamatuid ja laule, peetud kõnesid ning kujundatud elavaid müüte ja väärtusi. Mis teeb õnnelikuks? Armastus teise inimese, looduse, kodumaa jne vastu. Kuid õnne on püütud ja küllap ka leitud võimust ja tarbimisest, asjadest , rahast jms. Riikide tasemel on uuemal ajal seatud eesmärgiks majanduskasv. Ometi saab see olla vaid vahend või vahe-eesmärk selleks, et tunda ennast hästi, õnnelikuna, et inimesed saaksid olla rahul oma riigiga.
ÜRO Peaassamblee võttis 19. juulil 2011 vastu resolutsiooni soovitusega hakata kõikides riikides regulaarselt mõõtma õnnelikkust. Tollane ÜRO peasekretär Ban Ki-moon ütles: „Püüd olla õnnelik on inimese pürgimuste tuumaks.“
Õnnelikkuse indeksist on saamas riikide edukuse uus rahvusvaheline integraalne näitaja. Harvard Business Review pühendas oma 2012.aasta esimese numbri õnnele, selle uurimisele ja mõõtmisele. Leiti, et riigi kodanike õnnelikkus on kõige üldisem parameeter, millega saab võrdlevalt hinnata kogukondade ja riikide edukust.
ÜRO suuremate riikide õnnelikkuse 2018.a. edetabelis (2015-2017.a. andmetel) asus Eesti alles 63. kohal 156 riigi hulgas. Eestis on kasvanud küll paljude inimeste heaolu ja rikkus, kuid rahulolu ja õnnetunne on jäänud heaolu kasvust väga kaugele maha. Järelikult on senised valitsejad jätnud midagi olulist tegemata või teinud seda väga valesti.
Võrreldes varasemate aastate (2010-2012) näitajatega on Eesti siiski tõusutrendis. Võib palju diskuteerida ja kahelda niisuguste mõõtmiste tõsiseltvõetavuses. Kuid õnnelikkuse edetabelis kuulub esikoht Soomele ja neile järgnevad ka teised meile eeskujuks olevad Põhjamaad – Norra, Taani ja Island, mistõttu tasub neid mõõtmisi meilgi põhjalikumalt uurida. Ida- Euroopa riikidest asub kõrgeimal 21. kohal Tšehhi Vabariik. Slovakkia on 39. ja Poola 42. real. Leedu on 50. ja Sloveenia 51. kohal. Isegi Läti (53. koht) ja Venemaa (59) jäävad meie ette. Meist vähem õnnelikumad on aga näiteks Ungari, Kreeka, Horvaatia, Türgi, Portugali, Hiina ja Hongkongi elanikud. Mõned riigid (nt Araabia Ühendemiraadid (20. koht), Ecuador (48) ja veel mitmed on asja sedavõrd tõsiselt võtnud, et valitsustes on ametisse nimetatud õnnelikkuse ministrid. Võib ju arvata, et ega siis üks minister ei saa inimesi õnnelikumaks teha. Otseselt ehk mitte, kuid õnne ministri ülesanne on analüüsida erinevate poliitikate ja seaduste rakendamise mõju, püüdes suunata valitsuse kui terviku otsuste kaudu riigi arengut inimeste õnnelikkuse suurenemisele.
ÜRO poolt soovitatud õnneindeksisse kuuluvad lisaks majandusnäitajatele ka sotsiaalse toe tunnetamine ja heategevus, vabadus teha valikuid ilma välise sunnita, korruptsiooni tajumine, tervena elatud aastad jne. Uuringutega on tuvastatud ka teisi tegureid, mis mõjutavad inimeste õnnelikkust. Näiteks lastega inimesed on keskmiselt oluliselt õnnelikumad, veekogude ääres elavad inimesed on keskmiselt 10% õnnelikumad kui mujal elavad jne. Õnnelikkuse suurendamine annaks teiste sõnadega võimaluse kaudselt kaasa aidata isegi Eestis demograafilise olukorra parandamisele.
Oleme seisukohal, et lisaks majanduskeskkonna ja kommunikatsioonide toimimise parendamisele, tuleb Eesti riigil uuenduslikult tegeleda ka asustuse ja elamiskeskkonna planeerimise ja rajamisega. Ka targa regionaalpoliitikaga saab teha palju inimesi Eestis õnnelikumaks, mobiliseerida elanikke oma riiki austama ja vajadusel ka kaitsma.
Paremate tulemuste saamiseks riigi valitsemisel on vaja muuta mõtlemist ja seada uued eesmärgid. Ka hinnangu andmisel põhiseaduslike institutsioonide tegevusele tuleks kasutada rohkem näitajaid, mis peegeldavad kodanike rahulolu ja õnnelikkust.
Eesti valitsusel peaks olema konkreetse tegevuskava, kuidas pääseda nigelast 63. kohast ÜRO õnnelikkuse edetabelis ning seada uueks eesmärgiks mitte jõuda viie rikkama, vaid 20 kõige õnnelikuma riigi sekka maailmas või Euroopas. Tegevuskava, mis materiaalse heaolu asemel seab uueks sihiks elanike reaalse rahulolu, peaks sisaldama kõigepealt õnnelikkuse näitajate üleriigilise ja regionaalsete andmebaaside sisseseadmist Statistikaametis ja uute arengueesmärkide seadmist kõikide põhiseaduslike institutsioonide ja kohalike omavalitsuste, eelkõige aga poliitiliste erakondade poolt.
Soome ja teiste Põhjamaadega on meil veel raske heaalus ja õnnelikkuses võistelda, kuid Tšehhi tasemele jõudmine võiks küll olla meie realistlik eesmärk. Mõni uus poliitiline ühendus võiks Eesti õnnelikumaks tegemise võtta oma eesmärkide ja valimislubaduste hulka. Inimesed ei usu enam kartellierakondasid, mis jutlustavad vaid maksudest, palkadest ja läbi majanduse rikkaks saamisest. Valijad tahaksid, et riiki saaksid jälle juhtima ka tunnustatud spetsialistid ja kohalikke kogukondi esindavad poliitikud, kelledel on elu edasi viivaid konkreetseid ideid ning suudavad ka vastutada oma tegude eest.
Oleme veendunud, et Eesti vajab uusi juhte, poliitikute uut põlvkonda ja uut pikaajalist visiooni Eesti riigi institutsioonide, majanduse ja sotsiaalelu arendamiseks. Riigi valitsejad peavad mõistma, et teenivad selle rahvast, mitte vastupidi. Kuid ka rahvas peab mõistma, et kui soovitakse muutusi, siis tuleb sellesse ka ise aktiivselt panustada.
Suhtelise paigalseisu ja teatava pessimismi ületamiseks on nüüd vaja midagi sarnast taasiseseisvumisaegsele rahvuslikule ärkamisele, mis tooks taas kaasa kogu riigi poliitilise süsteemi, eeskätte aga valimissüsteemi, uuenemise ja entusiastliku koostöö riigi edasisel ülesehitamisel.
Loodame, et järgmise aasta kevadel hääletatakse Eestis mitte peenhäälestuse, vaid selliste oluliste uuenduste ja muutuste poolt, mis aiatavad Eestit edasi mitte ainult majanduslike näitajate edetabelistes vaid teevad eestimaalased ka õnnelikumaks ja oma riigiga rahulolevamaks. Senine majanduskeskne poliitika peaks muutuma rohkem inimesekeskseks ning eliidikeskne poliitika kodanikukeskseks.
Eesti saab olema rohkem õnnelik kui uus põlvkond poliitikuid ja võimalikult lai kodanikkond üheskoos aitavad riiki ja kohalikke omavalitsusi pidevalt uuendada!