Avaldatud Postimees, 14. november 2018
Suveräänsuse teema on jälle päevakorras. 16. novembril tähistatakse Rahvusraamatukogus rahvusvahelise konverentsiga Eesti NSV Ülemnõukogu erakorralise istungjärgu poolt 16. novembril 1988. aastal vastu võetud Eesti suveräänsusdeklaratsiooni 30. aastapäeva. Sellel deklaratsioonil on oluline ajalooline tähendus nii Eesti, Nõukogude Liidu kui ka kogu Euroopa ja maailma jaoks. Ülemnõukogu deklareeris: „Eesti NSV suveräniteet tähendab, et talle kuulub tema kõrgemate võimu-, valitsemis-, ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil.“ Selle otsusega mitte ainult ei peatatud Moskva kavatsused hakata Eestis fosforiiti kaevandama, vaid tekitati säde, millest tõusis kogu nõukogude korda põletanud leek ning algas Eesti suveräänsuse taastamine de facto. See otsus pani aluse Eesti, Läti ja Leedu taasühinemisele Lääne-Euroopa ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Suveräänsuse sisu muutumise ja põhiseaduse muutmise küsimused on rahvusriikide, Eesti riigireformi ja Euroopa Liidu tuleviku teemad. Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja mitmed Euroopa Parlamendi saadikud püüavad kujundada Euroopa suveräniteeti. Samas mitmed väikeriigid tugevdavad rahvusriigi õiguslikke aluseid. Näiteks Iisrael seadustas, et on rahvusriik, Iisraeli territoorium kuulutati juutide ajalooliseks koduks ja Jeruusalemm selle pealinnaks. Suveräänsuse tunnustamist taotlevad katalaanid, kurdid, palestiinlased jt. Eelseisvate Riigikogu valimiste eel taotlevad riigireformijad eesotsas Jüri Raidlaga mitme riigijuhtimist käsitleva põhiseaduse paragrahvi muutmist. Täpsustamata suveräänsuse sisu kutsub Mart Helma Ungari, Poola, Itaalia, Austria ja Suurbritannia eeskujul likvideerima Eesti suveräänsuspuuet (vt Postmees, 31 oktoober 2018).
Et vastata küsimusele, kuidas on muutunud Eesti suveräänsus, tuleb kõigepealt piiritleda suveräänsuse mõiste ja tutvuda selle erinevate tõlgendustega. Seejärel tuleb leida suveräänsuse peamised komponendid ja püüda neid ajateljel mõõta.
Suveräänsuse mõiste võttis kasutusele prantsuse jurist Jean Bodin 1576. aastal ilmunud teoses „Les six livres de la République“, milles ta defineeris suveräänsust kui riigi piiramatut ja igavest võimu. Laialdasemalt võeti termin kasutusele koos püsivate ja stabiilsete riikide kujunemisega Euroopas 17. sajandi keskpaigas kui sõlmiti Vestfaali leping (1648), mille kohaselt riigid (võimukandjad) on iseseisvad ja sõltumatud ehk suveräänsed ning ei sekku teiste riikide siseasjadesse. Lisaks riigile võib suveräänsust omada ka rahvas, hõim (sugukond), asutus või ettevõte ning ka isik (persoon). Ühe või teise juriidilise või füüsilise isiku suveräänsus võib olla riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide poolt reguleeritud vägagi erineval moel.
ÜRO liikmesriigid austavad rahvusvahelistes suhetes üksteise suveräänsust ja sellest tulenevaid õigusi, näiteks vajadusel mõista kohut ka teise riigi kodanike üle. Suveräänsus on alati suhteline ning pole kunagi absoluutne. Stanfordi ülikooli professor Stephan D. Krasner on kirjeldanud suveräänsuse tänapäevast toimimist kui „organiseeritud silmakirjalikkust“. Kuid see ei tähenda veel, et suveräänsus on jäänud ajale jalgu. Riikide suveräänsus sellepärast vajabki alalist kaitsmist, toonitab Krasner, et seda pidevalt rikutakse.
Eesti Vabariigis 1992. aastal heaks kiidetud Põhiseaduse §1 tõttu peetakse Eestit üheks kõige tugevamat suveräänsust taotlevaks riigiks Euroopas. See oli tollaste Põhiseaduse Assamblee liikmete vaieldamatu tahe. Kuid sellega ei piirata otseselt võimalust riikluse, julgeoleku ja majanduse huvides teatud määral oma suveräänsust jagada teiste riikidega. Kõik riigid on paljudes küsimustes delegeerinud oma suveräänsust rahvusvahelistele organisatsioonidele või teistele riikidele. Küsimus on suveräänsuste vahetamise bilansis. Tuleb püüda mitte ära anda rohkem iseotsustamise õigust kui saab vastu osalust kaasotsustamises. Reaalses elus tahavad kõik riigid, ettevõtted ja isikud olla rohkem suveräänsed, kuid ajas (näiteks sõja, valitsus-, poliitika-, majandus- või keskkonnakriisi tingimustes) võib see kiiresti väheneda.
Siiski ei saa nõustuda nendega, kes väidavad, et globaliseeruvas maailmas, kus riikidevaheline vastastikune sõltuvus ja seotus on kasvanud ning piirid hägustunud, suveräänsus iganeb. Globaliseerumine poliitikas ja majanduses, tehnoloogilised uuendused ja internet on küll muutnud maailma n-ö väiksemaks, ühiskondi juhitakse varasemast erinevate vahenditega, kuid riikide ja rahvaste enesemääramise tahe on jäänud põhimõtteliselt samaks.
Riikide suveräänsuse võib jagada sise- ja välissuveräänsuseks. Sisesuveräänsust iseloomustavad riigi sümbolid, valitsemisinstitutsioonid (riigipea, valitsus, parlament, kohus, põhiseadus jms), rahasüsteem, territoriaalne terviklikkus ning püsielanikkonna olemasolu. Välissuveräänsuse tunnusteks on välispoliitiline sõltumatus, riigi kaitsevõime, diplomaatilised suhted teiste riikidega ja liikmelisus rahvusvahelistes organisatsioonides. Nende tunnuste abil saab eristada suveräänsuse jagamatuid ja jagatavaid tunnuseid, de jure ja de facto süveräänsust. Maailma kõige suveräänsemateks riikideks peetakse Šveitsi ja USA-d. Eesti suveräänsusnäitajad saaksid kõrgemaks, kui meil oleksid tunnustatud piirileping Venemaaga, oma toimiv rahasüsteem ning suurem arv diplomaatilisi esindusi kolmandates riikides.
2009.a. jõustunud Lissaboni lepinguga kehtestati Euroopa Liidu poliitika-, õigus- ja majanduskeskkonnas muutused, mis hakkasid süvendama Euroopa liikumist föderaalriigistumise suunas ning muutsid olulisel määral kõikide EL liikmesriikide suveräänsust. 49 uut poliitikavaldkonda viidi EL institutsioonide ainupädevusse, mis tähendab seda, et nendes valdkondades on EL õigus ülimuslik liikmesriikide põhiseaduste ja seaduste suhtes. Seda ka EL tulevaste seaduste suhtes. Võrreldes varem kehtinud alusleppega suurendati EL pädevusi kokku 68 poliitikavaldkonnas ning 19 valdkonnas hakati kasutama kvalifitseeritud enamusega hääletamist, millega oluliselt vähenes liikmesriikide vetoõigus oma suveräänsuse kaitsmiseks. Lisaks laienesid Euroopa Kohtu õigused EL õiguse tõlgendamisel ja loodi uusi riigiüleseid institutsioone. EL on üha laialdasemalt saanud tunnustust kui uus iseseisva õigusvõimega juriidiline isik. Varasemalt EL ei omanud liikmesriikidest eraldi juriidilist staatust ning teistes rahvusvahelistes organisatsioonides oli tal vaid vaatleja staatus. Praegu kuulub näiteks G-20 koosseisu EL ja 19 riiki, sealhulgas 4 EL liikmesriiki. Ka teistes rahvusvahelistes organisatsioonides on EL järk-järgult muutunud juriidiliselt oma liikmesriikidest eraldiseisvaks, nii nagu Saksamaa keskvalitsus liidumaadest või USA keskvõim osariikidest.
Uus EL liikmesriikide suveräänsusastme muutumine toimus veel seoses majandus- ja võlakriisi ületamisega Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) moodustamise kaudu.
Eesti Riigikohtu 12. juuli 2012. a. otsuses ESM asutamislepinguga ühinemise kohta on kirjas, et Üldkogu hinnangul ei ole 2003. a. rahvahääletusel heaks kiidetud Põhiseaduse täiendamise seaduse volituseks legitimeerida Euroopa Liidu lõimumisprotsessi ega piiramatult delegeerida Eesti pädevust Euroopa Liidule ilma küsimuse panemist rahvahääletusele.
Seega varem või hiljem, kas meie sisemistest või välistest poliitilistest protsessidest tingituna, tuleb hakata muutma Eesti Põhiseadust. Mida varem me sellega alustame, seda parem meie endi riigi õigussüsteemi legitiimsusele ja rahva õiguskuulekusele.
Eesti Põhiseaduse tekst peaks olema rahvale arusaadav ja otseselt loetav. Praegu tuleb aga Põhiseaduse toimimist lugeda koos EL aluslepingu, liitumislepingu, ESM asutamislepingu ja viimase juurde käiva Riigikohtu otsusega.
Mitmed Eesti Põhiseaduse paragrahvid on muutunud isegi sisuliselt kehtetuks. Näiteks paragrahv 111 ütleb: „Eesti raha emissiooni ainuõigus on Eesti Pangal.“ Kuid Eesti raha kui suveräänsuse kunagist tunnust enam reaalselt ei eksisteeri, rääkimata raha emiteerimise ainuõigusest. Isegi Riigikogu on kaotanud suurema osa oma õigusloome suveräänsusest. EL õigusaktide osatähtsus, mis on vastu võetud EL institutsioonide poolt Brüsselis, Strasbourgis või Luxembourgis ulatub juba enam kui 85 protsendini Eestis rakendatavatest õigusaktidest.
Seega peale taasiseseisvumist Eestis toimunud olulised poliitilised ja majanduslikud sündmused on oluliselt muutnud meie suveräänsust, eelkõige on seda vahetatud nn Euroopa Liidu suveräänsuse vastu.
Uues kujunenud olukorras on vaja moodustada Eesti Põhiseaduse autoritest ja juristidest töörühm ettepanekute väljatöötamiseks Eesti Põhiseaduse muutmiseks või täiendamiseks lähtudes Eesti Põhiseaduse aluspõhimõtetest ja Eesti huvidest globaliseeruvas maailmas.