Postimees, 17. juunil 2021.
Eesti Vabariigi presidendi valimise kampaania on alanud, vaatamata sellele, et presidendi valimise seaduse kohaselt pole veel ühtegi ametlikku kandidaati esitatud. Meedias on välja pakutud ja ka praagitud mitmeid kandidaate ja vaagitud nende võimalusi valituks saada. Valimiste praegusel eeletapil toimub kandidaatide sõelumine EV Põhiseaduse esimese paragrahvi vaimus, mille kohaselt kõrgeima riigivõimu kandjaks Eestis on rahvas. Avaliku arvamuse uurijad ja meedia on püüdnud välja selgitada ja tutvustada tõenäolisemaid kandidaate. Lisaks erakondade kandidaatidele, kelledest suur osa on tänaseks taandunud, on vaatluse all ka Tarmo Soomere, kes lülitus sellesse protsessi omaalgatuslikult, olles valmis pidama debatte teiste kandidaatidega . Kuid presidendi valimisseaduse kohaselt esitatakse presidendi ametlikud kandidaadid vähemalt 21 Riigikogu liikme poolt vaid neli päeva enne valimisi Riigikogus. Selliselt on kujunenud olukord, et rahvas, meedia ja üks kandidaat soovivad debatte ja arutada erinevate presidendikandidaatide visioone Eesti riigi lähituleviku teemadel, kuid kõik erakonnad on üksmeelselt koondunud presidendi valimiste seaduse kilbi taha ning hoiduvad avalikest debattidest.
Presidendikandidaatide põhjalikke väitlusi, riigi arengu tulevikuvisioone ning lõpuks uut tegusat presidenti on aga Eestil väga vaja. Lahenduse võinuks anda presidendi valimiste seaduse kiire muutmine selliselt, et presidendikandidaadid oleksid enne valimisi piisavalt vara selged ja avalikeks debattideks jääks vähemalt kolm kuud aega. Selle seaduseelnõu võinuks algatada kas istuv president, valitsus, mõni erakond, Riigikogu liige või isegi rahvaalgatuse korras kodanikkond. Kuid kahjuks pole seda senini tehtud!
Põhiseadusega on rahvas kuulutatud kõrgeima riigivõimu kandjaks Eestis. Kuid riigipea valimine on delegeeritud eelkõige Riigikogu liikmetele. Presidendivalimisi ei tohiks aga erakonnad kasutada valitsuskoalitsiooni, endi ja päevapoliitika huvides. Seda on mõistagi väga raske saavutada. Mäletatavasti isegi Põhiseaduse Assamblee ei suutnud presidendivalimiste korra sätestamisel seda vältida. Valimiste kord võib kujuneda tänavu ja ka edaspidi aga määrava tähtsusega teguriks uue presidendi valmistel. Sellepärast on vaja mõelda selle muutmisele.
Põhiseaduse assambleele esitati kaks põhilist presidendi valimise teed: kaudne ja otsene. Menetlema hakati aga juba kolme sõnastust: presidendi valib Riigikogu; presidendi valib valijameeste kogu, mis koosneb Riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste esindajatest; presidendi valib rahvas.
60-liikmelise assamblee enamus valis konkureerival hääletamisel kopromissivariandi kahest esimesest ülalnimetatud presidendi valimise teest. Presidendi otsevalimise variandi vastu kasutati peamiselt argumenti, et see poleks kooskõlas tema rolliga riigi juhtimisel. Kardeti, et otsemandaat annab presidendile liiga palju võimu. Assamblee enamus toetas suhteliselt nõrga EV presidendi kujundamist (kümnepallisüsteemis ligi kolm palli). Sellest hoolimata kirjutati Põhiseadusse 20 erinevat presidendi ülesannet riigi juhtimisel. Presidendi valimist valijameeste poolt toetas ka politoloog Rein Taagepera, üks vähestest assamblee liikmetest, kes oli teaduslikult uurinud erinevaid presidendivalimiste süsteeme. Kuid Taagepera soovitas, et omavalitsuste esindajate arv ei peaks valijameeste kogus ületama riigikogu liikmete arvu, kuid sellega ei arvestatud.
Presidendivalimiste nn segasüsteemi üks peamine puudus seisneb selles, et valimiste tulemused on raskesti prognoositavad ning ei pruugi lõpptulemusena rahuldada ei Riigikogu ega rahva enamust. Kui Riigikogus ei saavuta ükski kandidaat kahekolmandikulist enamust, siis võib asjade käik valijameeste kogus muutuda etteaimamatuks, vaid momendi emotsioonist lähtuvaks, mis eelmistel valimistel ilmekalt juhtuski. Tegemist on ühekordse, paljuski juhuslikult kokku sattunud inimeste koguga, mille vastutus valimiste lõpptulemuse eest on vägagi piiratud. Mitte asjata ei nimetatud presidendi valimist valijameeste kogus “valimisteks põllul”. Sellised ebamäärased isikuvalimised on iseloomulikud noortele demokraatiatele. Eesti siirdumisel küpse demokraatiaga riikide hulka peaks vastavalt muutuma ka põhiseaduses presidendi valimiste kord. Tänu haldusreformile on tänaseks valijameeste arv muutunud väiksemaks ja Riigikogu liikmete ja kohalike omavalitsuste valijameeste suhe võrdsemaks (101 riigikogu liiget ja 107 KOV esindajat). President tuleks seal valida aga mitte kooseisu enamuse vaid hääletanute enamusega, et vältida mittehääletamist ja patiseisu.
Olen veendunud, et valijate teadlikkus ja poliitiline küpsus on viimase 30 aastaga Eestis nii palju kasvanud, et usaldada rahvast riigipea otsevalimistel. Kehtiva EV Põhiseaduse järgi on Eesti presidendil tunduvalt rohkem õigusi kui mitmetes teistes Euroopa parlamentaarse demokraatiaga riikides, kus presidenti valib rahvas. President teostab reaalset võimu seadusandluse vallas näiteks edasilükkava vetoõigusega Riigikogu seadusloome suhtes. Ta võib algatada põhiseaduse muutmist, määrab peaministrikandidaadi, nimetab ametisse ja vabastab ametist valitsuse liikmed ning paljud teised kõrgeimad riigiametnikud jne.
Kuid eelkõige on vaja Eestil presidenti kui riigi ja rahva vaimset liidrit, moraalset autoriteeti, kes suudab vajadusel vaenupooli lepitada ning ka täitevvõimu nõustada, kui see peaks kas välissuhetes või ka siseriiklikult hätta jääma. See eeldab, et president oleks väga hästi kursis kogu riigi poliitika ja ka poliitikutega, õiguse ja õigusloomega, erinevate kodanike ja huvigruppide vajaduste ja meelsusega.
EV president võiks olla tõeline riigimees selle sõna parimas tähenduses, kes suudab pidevalt uuenevas rahvusvahelises olukorras arendada riiki erakondade üleselt. Sellepärast loodan, et Sakus 16. juunil tehtud ettepanek esitada Tarmo Soomere EV presidendi kandidaadiks algatab debati riigiehituse ja kogu ühiskonna uuendamise (riigireformi, sealhulgas põhiseaduse täiendamise), rahvusideoloogia ja rahvuskultuuri edasiarendamise ning ka rahvusvahelise koostöö, eelkõige Euroopa Liidu, NATO ja ÜRO reformimise teemadel.
Ühe või teise presidendikandidaadi toetusprotsendid ja edu võiksid sõltuda sellest, milliseid muutusi nad visionäärina ja arvamusliidrina Eesti elu paremaks muutmiseks välja pakuvad. Uute edasiviivate ideede puudus, kestvad vastuolud valitsuskoalitsioonis ning otsustamatus paljudes küsimustes on viinud Eesti riigi stagnatsiooni. Seisakut võiks aidata ületada ka uus president, kes ei karda vajadusel mobiliseerida otsustajaid uuenduste elluviimiseks. Uue presidendi valimistega võiks rahval tekkida uus lootus, et algatatakse sisulisi muutusi poliitika edasiseks demokratiseerimiseks ja elatustaseme taas kiiremale kasvule viimiseks. Tulevane president peaks suutma senistest paremini lepitada erinevate erakondade juhte ja ministreid ühistööle Eesti hüvanguks. Koos õiguskantsleri ja kohtusüsteemiga peaks EV President aitama suurendada õiglust ühiskonnas. Kui on rohkem õiglust, siis on tagatud ka vabadused ja vastupidi – ebaõiglases riigis pole tagatud ka isikuvabadused. Riigipea ei tohi eliidi, äri- ja ettevõtjate huve seada kõrgemale kodanike huvidest, sest Eesti riigi lõid selle kodanikud ja elanikud, mitte erakonnad ja erafirmad. Ainult nii võib riigipeast saada tunnustatud ja armastatud president.
Jääb küsimus, kas Eestis leidub sellist isikut, kes suudab Eesti taas äratada arengule. Täieline Eesti Vabariigi president peaks esindama riigis „tasakaalustavat vaimset küpsust“, ta peab olema empaatiavõimeline diplomaat nii välis- kui ka sisesuhetes. suutma koondada enda ümber tunnustatud teadlasi ja kogenud eksperte, edumeelseid ettevõtjaid ja usaldusväärseid poliitikuid, et kindlustada Eesti riigi jätkusuutlikkust ja teadmuspõhist uuenemist. Uue presidendi meeskonnast võib sõltuda, kas lisaks vabadustele saab Eestis olema ka õiglus ja regionaalne tasakaalustatus, kus aktiivsed kodanikud on ka sisuliselt kaasatud riigiasjade otsustamisse.