Ilmus Valimisliit Roheline Saku Vald ajakirjas september/oktoober 2021
Kõigepealt mõistest. Igapäevaselt räägitakse poliitilisest kultuurist enamasti hinnanguliselt kui poliitilise käitumise normist, millele mittevastavat käitumist nimetatakse poliitiliseks kultuurituseks. Eesti puhul peetakse poliitiliseks kultuurituseks näiteks oponentidega mittearvestamist, teerullimeetodil vastaste maha hääletamist, vastastikku poliitilist poriloopimist, poliitikute ebaväärikat käitumist, võimu kuritarvitamist, korruptsiooni jms.
Klassikalise määratluse järgi on poliitiline kultuur suhtumiste, uskumuste ja tunnetuste kogum, mis loob poliitiliste protsesside mõtestamiseks teatud korrastatuse, annab neile mõtte ning varustab inimesed baasarusaamade ja reeglitega, mis suunavad nende poliitilist käitumist. Enamasti seostatakse poliitilist kultuuri selliste lühimõistete nagu demokraatia, osalus, ühiskondlik sidusus, poliitilise süsteemi asjakohasus ja tõhusus. Rahvusvahelises võrdluses hinnatakse Eesti poliitilist kultuuri küllalt eriilmeliseks. See eristub paljuski nii Põhjamaade (põhineb sotsiaalsel õiglusel ja kodanike kaasatusel) kui ka Ameerika Ühendriikide (põhineb militaarsusel, majanduslikul edukusel ja usundil) poliitilisest kultuurist, kuid on säilitanud veel mitmeid posttotalitaarsetele riikidele iseloomulikke jooni (kodanike madal osalus ja usaldamatus poliitiliste institutsioonide (eriti erakondade) vastu.
Kõiki poliitilise kultuuri tunnuseid on võimalik teataval määral mõõta või vähemalt iseloomustada. Näiteks on olemas parlamentaarne ja presidentaalne demokraatia ning autoritaarse valitsemise vormid, rääkimata erinevatest sõna- ja isikuvabaduste tagamise reeglitest või kodanike kaasamise vormidest erinevates riikides ja omavalitsustes.
Miks on vaja rääkida ja teadvustada poliitilist kultuuri igas Eesti omavalitsuses ja praegu? Aga sellepärast, et Eesti riigivõim teostub eelkõige kohalike omavalitsuste kaudu ja ees on valimised, mis peaksid Eesti omavalitsuste tegevused viima uuele arengutasemele. Siinkohal tuletan meelde ja tsiteerin president Lennart Meri, kes omavalitsuste üleriigilisel nõupäeval 1994. aastal ütles nii: „Sõjaeelses Eesti Vabariigis toimis riigivõim kohalike omavalitsuste kaudu. See peaks olema meie eesmärgiks ka praegu. Viimasel ajal kipub aga süvenema tendents haldusriigi ja võimu tsentraliseerimise poole. Selline suundumus töötab meie põhiseaduse vaimule vastu. Nõrgad omavalitsused ei suuda teostada oma rolli riigivõimu teostajana kohtadel. Omavalitsus on ju see kapillaar, see juussoon, kus toimub hapnikuvahetus või närvilõpp, mis teatab ajju, kas organism külmetab või higistab, tunneb nälga või janu. Kui see side ei toimi, jääb riik inimesele võõraks, sest inimene ei samasta ennast riigiga…“ Sellist olukorda nimetatakse võõrandumiseks ja võõrdumiseks. See on kerge tulema kui inimestega ei arvestata, nendega ei otsita lahendusi ja kompromisse, eriti kohalikes omavalitsustes.
Eduka vallavalitsemise oluliseks eelduseks on võimalikult paljude otsuste vastuvõtmine konsensuse alusel. Konsensuse saavutamiseks on mõistagi vaja debatte, teinekord isegi paljusid tunde, päevi või isegi nädalaid kestvaid debatte, mille käigus leitakse kompromissid, mis rahuldavad kõiki osapooli. On vaja sellist otsuste vastuvõtmise süsteemi, mis annaks kõigile osapooltele hea tunde, et kõik vallavolikogu liikmed ja vallavalitsuse töötajad on ühes paadis. Paadis, kus pole vaid üksikud eessõudjad, vaid hästi motiveeritud koostööd tegev seltskond, mis leiab alati kompromissi ja tasakaalu, vajadusel koos sõltumatute ekspertidega. Kõrge poliitilise kultuuri juurde kuulub arusaam, et partneritele olulisi küsimusi ei panda ilma debatita hääletamisele, et asjaosalised väljendavad oma seisukohti ja erimeelsusi selgelt, ausalt ja argumenteeritult ning nendele erimeelsustele antakse alati ka argumenteeritud vastused. Mitte nii, et ühed räägivad aiast, teised aga aia august.
Kultuurset poliitikat iseloomustab avatus ja kaasatus. Isegi kõige jäigemast seisukohast osapooled pisut taganevad edasise koostöö huvides. Kõikide volikogusse valitud valimisnimekirjade esindajad peaksid kuuluma nii vallavalitsuse kui ka volikogu eestseisuse koosseisu. Kuid see ei tähenda opositsiooni puudumist. Vastupidi, valla jätkusuutliku ja kvaliteetse valitsemise juurde võiks kuuluda aktiivne arendus- või varivalitsus.
Varivalitsused toimivad edukalt Suurbritannias, Austraalias, Uus-Meremaal, Šveitsis ja mitmete teiste riikide parlamentaarse juhtimise praktikas. Arendus-või varivalitsuse liikmeteks võiksid olla opositsiooni saadikud, kes on võimelised esitama ja arendama võimukoalitsiooni suhtes alternatiivseid poliitikaid, kontrollima täitevvõimu tegevust ning valmistuvad selliselt õppides võimalusel täitevvõimu üle võtma. Opositsiooni juht peaks olema varivalitsuse vallavanema kandidaat, kes peaks suutma võimul oleva vallavanemaga pidada debatti kõikides olulisemates valla arengut puudutavates küsimustes. Arenguvalitsuse teised liikmed peaksid aga olema vallavalitsuse teenistuste juhtide oponendid ja töövarjud.
Nii nagu majanduses on konkurents tarbija jaoks edasiviivaks jõuks, aitab ka konstruktiivne poliitiline konkurents saavutada valla juhtimisel valijate jaoks paremaid tulemusi. Kuid ka poliitilise konkurentsi jaoks on vaja reegleid, neid aga juba uues valla põhimääruses.
Ivar Raig, Saku vallavolikogu opositsiooni juht