Austatud TA president, akadeemikud, Riigikogu liikmed, Tallinna linnapea, Mihhail Bronsteini lähedased, kõik leinajad!
Tahan täna meenutata vaid kahte olulist tahku lahkunu elus, mis hästi iseloomustavad tema rolli Eesti jaoks.
Esiteks; ta oli väga mõjukas ja julge oraator, uute majandusideede toetaja ja õpetaja. Ta oli mitte ainult Tartu Ülikooli poliitilise ökonoomia kateedri kauaaegne juht, paljude noorte majandusteadlaste sh. Siim Kallase ja ka minu teaduslik juhendaja, vaid Eestis nõukogude aja lõpus oluliste plaanimajanduselt turumajandusele ülemineku majanduseksperimentide ideoloog ja toetaja. Temaga koos viisime näiteks Isemajandava Eesti (IME) ideed Vilniusse agraarökonomistide konverentsile. See konverents pani aluse isemajandamise programmi väljatöötamisele Leedus ja Kazimira Prunskiene saamisele peaministriks.
Teiseks: veelgi suurem oli tema roll Eesti iseseisvuse taastamisel ja sellele tunnustuse saamisel. Moskvas Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressil ja Ülemnõukogu Rahvuste Kojas aitas ta targa argumentatsiooniga läbi suruda otsuse Leedu, Läti ja Eesti isemajandamisele üleviimise kohta. Ühes oma viimases artiklis akadeemik meenutab: “1991. aasta jaanuaris toimusid provotseeritud verised sündmused Vilniuses ja Riias. Sel ajal tuli meil, väikesel grupil rahvasaadikuil Eestist, pidada Moskvas mitteametlikke läbirääkimisi mõjukate vene deputaatidega hoidmaks ära veelgi suuremat verist kriisi. Tekkis idee Eesti ja Vene liidrite kohtumiseks. Boris Jeltsini Tallinnasse tulekut 1991. aasta jaanuaris on Eesti jaoks võimatu üle hinnata. 1991. aasta 12. jaanuaril kohtumisel Arnold Rüütliga kirjutati alla Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel leping riikidevahelistele suhete alustest, millel oli tähtsus vabariikide strateegiliste huvide jaoks. Faktiliselt tunnustas see riikidevaheline dokument esimesena vastastikku täielikku suveräänsust, sealhulgas riikliku iseseisvuse välja kuulutamist. Lepingu artikkel 1 kõlab: „Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik ning Eesti Vabariik tunnustavad teineteist suveräänsete riikidena ja rahvusvahelise õiguse subjektidena, tunnustades ühtlasi mõlema õigust realiseerida oma riiklikku suveräänsust nende endi poolt valitud mistahes vormis“.
Meie ajaloolased ja poliitikud peaksid arvestama vaieldamatu tõsiasjaga, et Venemaa tunnustas esimesema Eesti võõrandamatut õigust riiklikule iseseisvusele de facto juba 1991. aasta 12. jaanuaril ja B. Jeltsin kinnitas seda peale Eesti Ülemnõukogu 20. augusti otsuse ettelugemist Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu erakorralisel istungil 21. augustil, andes korralduse vormistada välisministeeriumil ka de jure dokument, ehk varem kui seda tegi Island 22. augustil 1991.
24. augustil B. Jeltsini poolt allkirjastatud ukaasis kutsutakse NSVL presidenti ja maailma riike üles tunnustama Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust.
Tunnen sügavalt kaasa lahkunu lähedastele suurepärase pereisa, särava esineja ja teadlase ning targa poliitiku lahkumise puhul!