Ilmus ajalehes Postimees, 6. jaanuar 2022
Ivar Raig, majandusdoktor , Saku vallavolikogu liige
Need küsimused on aktuaalsed kohalikele valimistele järgnenud ajal, omavalitsuste uuenenud volikogudes ja valitsustes. Eesti riiki ja omavalitsusi iseloomustab demokraatlik elitarism, kus ühiskonda juhivad valitud poliitikud professionaalsete ametnike ja ärieliidiga koostöös, kus kodanikele on valitsemisel jäetud endiselt suhteliselt väga väike roll.
Nüüd on seatud eesmärgiks riigireform, mille üheks eesmärgiks on kodanike oluliselt laialdasem kaasamine riigi ja ka omavalitsute juhtimisse. Kodanike laialdasema kaasamise idee on fikseeritud paljude, sealhulgas ka Saku vallas, võimu teostavate koalitsioonivalitsuste lepetes.
Tundub, et suur osa Eesti elanikest on muutusteks valmis, algamas on uus kodanike aktiviseerumise periood ning taotletakse mitte üksnes riigireformi, vaid ka uut kohaliku omavalitsuse korralduse seadust, muutusi metsa ja teiste loodusvarade kaitsel, energeetika jätkusuutlikkuse tagamisel, kaasava eelarve mahu suurendamist, asjaajamise lihtsustamist jms. Kohalikel omavalitsustel peaksid olema suuremad kohustused ja eelarved, sealhulgas ka õigused maksude kehtestamisel ja kogumisel. Omavalitsuste arendamiseks on vaja uusi ideid ja värsket mõttelaadi kõigis peamistes eluvaldkondades, eriti aga nendes küsimustes, mis puudutavad teravaid demograafia-, sotsiaal- ja regionaalküsimusi ning kaasaegset ettevõtlust.
Siit tekivad küsimused, milledele Eestis kavandatav riigi- ja kohalike omavalitsuste reform peab vastama. Esiteks mida tähendab tänapäeva kontekstis iseseisvus ja sõltumatus ehk suveräänsus? Millised on piirid suveräänsuse jagamisel ja vahetamisel riigi ja omavalitsute vahel? Teiseks kuidas tagada paremini rahva kui kõrgeima võimu kandja võim ka valimistevahelisel ajal, kodanike suurem kaasatus riigi ja omavalitsuste igapäevases valitsemises? Kolmandaks, kas reformide läbiviimiseks on vaja põhiseaduse muutmist või täiendamist?
Eesti on liitunud enam kui 400 riikidevahelise organisatsiooniga, milledele on antud meie suveräänsust või on toimunud suveräänsuste vahetamine. Enamikel meie linnadel ja valdadel on mitmeid sõprusomavalitsusi Soomes, Rootsis, Taanis ja paljudes teistes Euroopa riikides, näiteks Sakul isegi Jaapanis. Kuid kodanike osalus rahvusvahelistes kodanike ühendustes on veel tagasihoidlik. Sellepärast peaks riigi- ja omavalitsusreform sisaldama ka meetmeid kodanike aktiivsuse tõstmiseks ja suuremaks osalemiseks rahvusvahelises suhtlemises.
Eelkõige Põhjamaades on demokraatia arenemine toonud kaasa kohalike omavalitsuste eelarvete osatähtsuse ja kodanike ühenduste rolli väga olulise suurenemise riikide juhtimisel võrreldes keskvalitsuste ülesannetega. Et ka Eestis eliidi juhitud ühiskonnast kujuneks rohkem kodanikuühiskond ning kodanikest saaks tõhusam riigi partner iseseisvuse arendamisel ja säilitamisel, peaks muutma valimisseadust selliselt, et saadikutel tekiks suurem vastutus oma kohalike valijate ees. Ühiskonnakorraldusega tegelevate kodanikuühenduste rahastamine tuleks aga viia vähemalt (eliit)erakondade rahastamise tasemele. Näiteks Taanis eraldatakse riigieelarvest kodanikuühendustele kaks protsenti riigi SKP mahust.
Kohalike omavalitsuste iseseisvuse ja vastutuse suurendamiseks on vaja tagada lojaalsete ja aktiivsete kodanike osakaalu kasv rahvastikus, vähemusrahvuste ja mittekodanike parem integreeritus omavalitsuste ellu. Kujunenud olukorras on kohatu rääkida omavalitsusest, „mis teeb pigem vähem, aga paremini“. On vaja omavalitsusi, mis teevad rohkem ja paremini. See ei pea olema ei „paksem“ ega „õhem“, vaid läbimõtlevam, kvaliteetsem ja tõhusam omavalitsus.
Et nii läheks, tuleb üha enam panustada haridusse ja ametnike kvalifikatsiooni, tagada valdava osa elanike pidev täiendõpe, elukestva õppesüsteemi kujundamine ka omavalitsustes. Kodanikud võiksid end ise aidata aktiivsemalt näiteks oma füüsilise ja vaimse tervise ning perede tugevdamisel, energiaühistute loomisel, eakate hooldamisel jms. Kodanikud saavad teineteist aidates tagada noortele peredele ja eelkõige naistele suuremat sotsiaalset turvalisust, paindlikku ja piisavat tööd omavalitsuses.
Eestiski räägitakse üheaegselt nii vajadusest koostöö (ka rahvusvahelise) tihendamiseks kui ka püüdest seejuures jääda iseendaks, mille igiomasteks tunnusteks on lisaks keelele ja kultuurile ka väärtused, kohalikud traditsioonid, kombed ja tavad. Kui me ikka tahame iseendaks jäävat rahvusriiki, siis peame võimalikult täpselt vastama ka küsimustele, mis seda iseendaks jäämist globaliseeruvas maailmas ja kiiresti muutuvates tingimustes määratleb ja mis tagab Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade? Selle Postimehe päiseski olema loosungi ja põhiseaduse preambuli sätte täitmiseks sisuga oleks vaja avada ajalehe veergudel põhjalikum diskussioon.
Mõistagi vajab kogu riigi- ja omavalitsuste reform praeguse võimueliidi poliitilist tahet ja valmidust võimu kodanikuühendustega rohkem jagada. Kodanike suunamine uuesti presidendi „jääkeldrisse“ ei peaks korduma. Siin ei saa mööda uute institutsioonide loomisest ja vanade moderniseerimisest. Eesti vajaks uusi mõttekodasid, ühiskonna uuendamisega alaliselt tegutsevat Kodanike Foorumit (näiteks Eesti Haridusfoorumi eeskujul).Kohalike omavalitsuste volikogude juures võiks tegutseda kodanikuühenduste volikogu või koda. Kodanike kodadest kasvaks välja Riigikogu Kodanike Koda (praeguse erakondade koja kõrvale), kusjuures mõlemas Riigikogu kojas võiks olla 51 liiget).
Eesti riigi- ja omavalitsuste reformi kava struktuuri aluseks võiks võtta Jüri Raidla töögrupi ideed ja kunagise lakoonilise 3D (demokraatia, demograafia ja detsentraliseerimine) lähenemise, millele võiks lisada püüdluse saada säästva arengu ja infotehnoloogilise uuenduslikkuse mudelriigiks Euroopas. Nii nagu IME programmi arutamine IME-Foorumitel ja meedias aitas kaasa Eesti riigi läbimõeldud taastamisele, nii võiks ka nüüd olla avalikel aruteludel ja rahva poliitilisel ühistööl suurem roll Eesti riigi ja omavalitsuste moderniseerimisel. Eesti võiks isegi seada oma uueks eesmärgiks ühineda majanduslikult edukate väikeriikide globaalse ühendusega, mille keskus asub Uus-Meremaal ning kuhu kuuluvad veel ka Soome, Taani, Iirimaa, Šveits, Iisrael ja Singapur.
Diskussioonid Eesti riigi- ja kohalike omavalitsuste reformist jõuavad varem või hiljem ka põhiseaduse muutmise ja täiendamiseni. Uue põhiseaduse vormistamine saab aga toimuda alles siis kui riigireformi igakülgne kava on valitsuse, Riigikogu ja rahva enamuse poolt heaks kiidetud.