Nõukogude Liidu impeeriumi lagunemise põhjuseid on erinevad teadlased, analüütikud ja kommentaatorid üle maailma leidnud palju. Kokkuvõtlikult domineerib arvamus, et üheks peamiseks põhjusteks oli Nõukogude Liidu allajäämist USA- le ja tema lääneliitlastele nn. külmas sõjas. Teiseks oluliseks põhjuseks peetakse nõukogude ideoloogia nõrkust ja M. Gorbatšovi uuenduskursi mittepiisavust kujunenud vajadustele. Kolmanda olulise põhjusena nimetatakse nõukogude majandussüsteemi (plaanimajanduse) võimetust tagada inimestele heaolu. Kokkuvarisemise neljandaks lahutamatuks põhjuseks peetakse aga endistes Balti liiduvabariikides käivitunud ja kõikidesse teistesse jõudnud rahvuslike vabadusliikumiste survet. Alles viienda olulisema tegurina mainitakse armutut võimuvõitlust nõukogude eliidi ladvikus Gorbatšovi ja tema reformide vastu, mis päädis 1990. augustiputšiga, milleta poleks toimunud nii kiiret ja põhjalikku kokkuvarisemist.
Ükski nimetatud viiest olulisest tegurist eraldi poleks tõenäoliselt päädinud Nõukogude Liidu kui suure ja sõjaliselt suhteliselt võimeka riigi likvideerimisega. Selle tingisid kõik nimetatud viis tegurit koosmõjus, milledest igaühel oli täita erineva tähtsusega roll alates M. Gorbatšovi võimuletulekust 1985.aastal kuni tema otsuseni tagasiastumise kohta 1991.a detsembril. M. Gorbatšovi meenutatakse nüüd paljude poolt kui riigijuhti, „kes hävitas riigi, mida püüdis päästa“.
Alljärgnevalt peatun Balti liiduvabariikide püüdlusel taastada oma iseseisvus. Eelkõige Eestis töötati välja strateegia, kuidas Gorbatšovi reforme, eelkõige avalikustamist ja demokratiseerimist kasutada ära rahvuslikes huvides.
Sihikindlalt ja korduvalt hakati alates 1988.a. avalikustama ja uurima Stalini kuritegusid, sealhulgas 1940. ja 1949.a. massiküüditamisi ja vangilaagrite loomist. Eestis oli toimunud loomeliitude pleenum, mis taotles MRP pakti tühistamist ja Eesti iseseisvuse taastamist õigusliku järjepidevuse alusel. Sama aasta 16. novembril võttis ENSV Ülemnõukogu vastu Eesti suveräänsusdeklaratsiooni, mis õiguslikus mõttes kujunes esimeseks sammuks NSVL lagunemises vaatamata sellele, et NSVL keskvõim kaua seda deklaratsiooni ei tunnustanud.
1989.a. kevadel korraldati esimesed enam-vähem vabad valimised NSVL Rahvasaadikute Kongressi. Esimese olulise algatusena taotles grupp Eesti rahvasaadikuid NSVL Rahvasaadikute Kongressis erikomisjoni moodustamist poliitilise hinnangu andmiseks Saksamaa-Nõukogude mittekallaletungi (MRP) pakti salaprotokollidele ja nende alusel Balti riikide annekteerimisele Nõukogude Liidu poolt. See komisjon moodustati läbi suurte raskuste. Seda hakkasid juhtima A. Jakovlev ja E. Savisaar tema asetäitjana. Senini olid Nõukogude Liidu valitsused salaprotokollide olemasolu eitanud. Kuid akadeemik Endel Lippmaa tõi USA-st salaprotokollide usaldusväärsed arhiivikoopiad M. Gorbatšovi ja rahvasaadikute kongressi liikmete laudadele. Seejärel leiti märge salaprotokollide olemasolust NSVL Välisministeeriumi arhiivist ning lõpuks ka originaal Stalini arhiivist, kuid Gorbatšov ja NLKP poliitbüroo polnud kaua aega nõus tunnistama pakti salaprotokolle, sest kardeti, et nii saab Nõukogude Liidust Teise Maailmasõja vallapäästmise kaassüüdlane ning MRP pakt Balti riikide annekteerimise otseseks põhjuseks.
MRP pakti sõlmimise 50. aastapäevaks kavandas Eestimaa Rahvarinne koostöös Läti ja Leedu rahvaliikumistega suurejoonelise Tallinnast Vilniusse 600 kilomeetri pikkuse inimketi korraldamist. M. Gorbatšov, tajus Balti ketis suurt ohtu Nõukogude Liidu lagunemisele, palus eraldi kohtumisel Eesti rahvasaadikutel Moskva kongressis veenda korraldajaid Balti kett ära jätta, kuid kohtumisel osalejad (I. Gräzin, Ü. Vooglaid, S. Kallas, V.Vare, H. Nurm ja allakirjutanu) vastasid, et seda protsessi pole enam võimalik peatada. Balti ketist kujunes üle kogu Euroopa suurt tähelepanu saanud mõjukas poliitiline protestiaktsioon Balti riikide iseseisvuse taastamise toetuseks ja Nõukogude Liidu juhtkonna silmakirjaliku poliitika vastu.
- septembril 1989.a. muutis MRP pakti salaprotokollid õigustühiseks Lääne-Saksamaa parlament, mis avaldas kaudset mõju sellele, et 10. novembril hakati lõhkuma Berliini müüri, idasakslased valgusid Lääne-Berliini ning algas Saksamaa taasühinemine. Toimus M. Gorbatšovi kohtumine Saksamaa juhtidega, kus ilmselt nõukogude riigi juhile märku, et MRP salaprotokollide jätkuv maha salgamine hakkab takistama koostöös lääneriikidega, eelkõige majandusabi saamisel. Kujunenud uue olukorra ja NSVL Rahvasaadikute Kongressi demokraatlikult meelestatud saadikute survel võeti MRP salaprotokollide tühistamise eelnõu lõpuks päevakorda NSVL Rahvasaadikute Kongressis. Esimesel katsel 23. detsembril 1989 ei saanud eelnõu vastuvõtmiseks kongressi enamuse toetust. Eesti saadikute ja eelkõige Arnold Rüütli algatusel ning peaettekandja A. Jakovlevi toetusel võeti eelnõu uuesti päevakorda järgmisel päeval, mil see vastuseisust hoolimata kindla häälteenamusega heakskiidu leidis.
MRP salaprotokollide tühistamine de jure andis õigusliku aluse Balti riikide kuulutamiseks taas iseseisvateks, mida 1990.a. märtsis kasutas esimesena Leedu. Kuid sellele ei järgnenud Leedu iseseisvuse tunnustamine isegi mitte lääneriikide poolt, sest NSVL võimud pidasid seda ebaseaduslikuks ning takistasid Leedu iseseisvuse teostamist relvastatud sõjaväerünnakuga Vilniuses. Parem võimalus iseseisvuse väljakuulutamiseks kujunes 1991.a. augustikuu putši ajal, mida kasutas Eesti Ülemnõukogu oma 20. augusti hilisõhtuse otsusega.
Ka B. Jeltsin kasutas oskuslikult ära M. Gorbatšovi vastu suunatud vene tagurlaste putši, andis esimesena korralduse valmistada ette dokumendid Eesti iseseisvuse tunnustamiseks juba päev peale selle väljakuulutamis 21.augustil kui oli saanud näha Eesti Ülemnõukogu 20. augusti otsust, mis oli 21. augusti hommikul juba vene keelde tõlgitud ja üle barrikaadide Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu majja toimetatud. 24. augustil kohtus B. Jeltsin A. Rüütliga ning kirjutas alla Eesti iseseisvuse tunnustamise dokumendile, kuigi rahvusvahelise õiguse seisukohalt oli NSVL veel sellise legitiimsuseandmise subjektiks. Sellepärast oli oluline saavutada Balti riikide tunnustamine ka NSVL poolt. Seda pidas vajalikuks ka USA valitsus, eesotsas president George H.W. Bushiga.
Peale ebaõnnestunud putši moodustas NSVL president M. Gorbatšov riiginõukogu, et püüda sõlmida suveräänsete vabariikidega uut riigilepingut. NSVL Riiginõukogu esimese koosoleku päevakorra esimene punk oli 6. septembril 1991 Balti riikide iseseisvuse tunnustamine. Selle sammuga tahtis M. Gorbatšov säilitada Nõukogude Liitu ja eristada Balti riikide suveräänsust teiste liiduvabariikide suveräänsustest, mis tugines MRP salaprotokollide tühiseks tunnistamisel.
Kuid Balti riikide iseseisvuse tunnustamine innustas ka teisi liiduvabariike jätkama võitlust oma suveräänsuse ja iseseisvuse eest.
- Gorbatšovi algatatud riigilepingust ja tema võimust polnud huvitatud eelkõige Ukraina ja Venemaa juhid. Ukraina 1. detsembril 1991.a. korraldatud referendumi tulemused olid üllatuseks isegi ukrainlastele, sest Ukraina iseseisvusdeklaratsiooni toetas üle 90% referendumil osalenute koguarvust ning hämmastaval kombel ütles „jah „ ka 84% Luhanski ja Donetski oblasti ning 54% Krimmi poolsaare, sealhulgas 57% vene linna Sevastoopoli valijatest. Leonid Kravtšuk võitis presidendivalimised 19, 6 miljoni häälega peaaegu kõikides Ukraina piirkondades, välja arvatud Galiitsias.
- Jeltsin õnnitles 2. detsembril L. Kravtšukki veenva võidu puhul ja teatas, et tunnustab Ukraina iseseisvust, millest sai ilmselt viimane tõuge Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemiseks. Samal ajal oli Valgevene uus demokraatlik president Stanislav šuškevitš kutsunud Jeltsini Minskisse, et arutada majanduskoostööd eelkõige energiatarnete küsimustes. Jeltsin palus šuškevitšil kutsuda Valgevene Belovežje valitsusresidentsis kavandatud kohtumistele ka L. Kravtšuki. Kolme liiduvabariigi juhid said kokku 7. detsembril, et arutada suhtumist liidulepingusse ja omavahelist koostööd. Jeltsin teadis, et Kravtšuk pole nõus liidulepinguga, kuid oli üllatunud, et Ukraina juht ei soostunud ka Venemaaga lepingut sõlmima, mis seadis ohtu majandusreformide tuleviku Venemaal. Kui kohtumise hilisteks õhtutundideks polnud kolme riigi juhid jõudnud ühistele seisukohtadele, tegi Jeltsini õigusnõunik Sergei šahrai juttu Nõukogude Liidu moodustamisest Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Taga-Kaukaasia vabariikide poolt (viimast enam ei eksisteerinud) ning pani ette Lenini poolt jõuga rajatud ühendus seaduslikul teel lõpetada. Selle asemele pakuti välja sõltumatute riikide ühendus (SRÜ), eeskujuks Briti Rahvaste Ühendus. Sõltumatute Riikide Ühenduse asutamiskokkuleppes on öeldud, et „Nõukogude Liit kui rahvusvahelise õiguse subjekt ja geopoliitiline reaalsus lakkab olemast“. Sellisele kokkuleppele oli nõus ka L. Kravtšuk 8. detsembril Minskis alla kirjutama.
Nõukogude Liidu kui viimase suure impeeriumi lagunemine ei toimunud samasuguse loogika alusel, nagu teiste impeeriumite lagunemised. Tõsi, et teatud hetkedel ületasid rahvusliku enesemääramise soovid ja rahvarahutused Nõukogude Liidu võime ennast kaitsta. Kuid impeeriumide lagunemise klassikalise loogikaga ei saa seletada fakti, et Nõukogude Liidule pööras selja ka Vene föderatsioon, mis moodustas ju impeeriumi keskse südamiku. Seda peavad Venemaa impeeriumimeelsed juhid Venemaa suurimaks geopoliitiliseks veaks ning püüavad nüüd seda viga sõjalise jõuga parandada. Ilmselt loodetakse, et kui Venemaa impeeriumi tuumiku suurim puuduja suudetakse alistada, siis saab teistega olema juba lihtsam.
Loodetavasti valdav osa maailma riikidest ja rahvastest mõistavad, et impeeriumite aeg planeedil Maa on läbi ning ka sellepärast toetavad Ukraina võitu Venemaa üle.
Kokkuvõtteks rõhutan, et Eesti poliitikutel oli oluline roll Nõukogude Liidu lagundamises Nad töötasid välja ja aitasid ellu viia kolmpeamist ideed, mis leidsid toetuse üle kogu endise riigi. Need olid isemajandav vabariik, suveräänsusdeklaratsioon ja Molotov-Ribbendropi Pakti salaprotokollide tühistamine.