Eesti valitsus kiitis 16. juunil heaks Euroopa kriisiabi lepingute eelnõud, mille kohaselt Eesti liitub Euroopa ajutise Stabiilsusfondi (EFSF) ja alalise kriisiabi mehhanismiga (ESM), võttes kohustuse maksta üle 150 miljoni euro ja garanteerida teatud koguses hädas olevate riikide võlakirju.
Eesti hakkab osalema EL abipakettides peale vastavate lepingute jõustamist riigikogus tõenäoliselt käeosoleva aasta sügisel.
Kuigi praegu Eesti otseselt veel ei osale Kreeka, Iirimaa ja Portugali rahalises abistamises, on nende riikide ülimalt riskantsed võlakirjad Euroopa Keskpanga kaudu sisuliselt peidus juba ka Eesti Panga seifides ning ilmselt juba järgmisest aastast hakkab Eesti riigieelarvel olema kopsakate arvudega rida, kust võetakse raha priiskavate ja viletsa finantsdistsipliiniga Eestist rikkamate riikide võlgade kinnimaksmiseks.
Kuidagi ei saa nõustuda Andrus Ansipi väidetega, et Kreeka võlakirjade ostmisest võib Eestile isegi kasu olla ja ESM saab olema sama edukas kui Rahvusvaheline Valuutafond (IMF). Seda ei võimalda Kreeka riigireitingu langemine madalaimale võimalikule riigirentingu tasemele. Reitinguagentuur Standard & Poor`s kuulutas juba 13. juunil välja Kreeka riigi pankroti de facto, sest riik ei suuda ilmselt tasuda oma 340 miljardi euroni ulatuvat võlga isegi siis, kui saab teise 110 miljardi eurose rahasüsti Euroopa Liidult ja Rahvusvaheliselt Valuutafondilt (IMF), sest aastatel 2012-2014 tuleb võlgu tagasi maksta 170 miljardi euro ulatuses.
Kreeka rämpsvõlakirjade saatuseks saab suure tõenäosusega nende restruktureerimine ehk tähtaegade pikendamine, krediidiprotsendi alandamine ja lõpuks väärtuse osaline või isegi täielik kaotamine. Kreeka riigivõlg pole mitte ainult ülisuur (üle 150 % Kreeka SKT-st, 30 tuhat eurot iga kreeklase kohta), vaid ka üha halvenenud tingimustega. Kreeka kahe-aastaste võlakirjade intressi määrad on ulatunud juba 30 %ni ning 10-aastaste võlakirjade intressimäär üle 17 %. Kui lisada siia, et Kreeka majanduskasv on jätkuvalt negatiivne, maksud ei laeku korralikult, riigikassa defitsiit ja tööpuudus suurenevad ning kokkuhoiumeetmed leiavad üha häälekamat vastuseisu, siis läheb uute rahade Kreekale eraldamine kogu Euroopale üha kallimaks maksma. Pealegi ei soovi Suurbritannia osaleda ESM-s, rääkimata USA-st.
Sellest hoolimata jätkatakse siiski pingutusi Kreeka päästmiseks ja pankroti edasilükkamiseks de jure. Ühelt poolt on Euroopa Liit, IMF ja Euroopa Keskpank seadnud karme tingimusi Kreekale uute laenude saamiseks, teiselt poolt aga kahandavad poliitiline ebastabiilsus ja vägivaldsed protestid säästumeetmete vastu Kreeka usaldusväärsust investorite hulgas. Peaminister George Papandreau valitsuse usaldushääletus läks parlamendihoones 21. juuni öösel küll napilt läbi, kuid seda saatis 20-tuhandeline protestijate armee parlamendiesisel väljakul. Ülejärgmisel päeval võttis valitsuskabinet vastu 5-aasta säästuplaani, millele parlamendi enamus peab uuel nädalal samuti näitama rohelist tuld. Siis pole EL rahaliidu finantsministrite koosolekul 3. juulil enam põhjust pidurdada arvult viienda 12 miljardi euro suuruse väljamakse tegemist Kreeka abilaenude paketist. Ilma abi väljamakseta muutuks Kreeka maksejõuetuks juba juuli keskel. Edasised laenumaksed sõltuvad aga juba sellest, kuidas Kreeka suudab uusi kokkuhoiumeetmeid ellu viia.
Oluliselt tuleb suurendada maksutulusid, kusjuures palgad, eriti avalikus sektoris, peavad vähenema. Eelarvedefitsiidi alandamiseks peavad vähenema sotsiaaltoetused ja samas suurenema sotsiaalmaksude laekumised, tõusma pensioniiga. Alanema peavad ka kohalike omavalitsuste kulud. Tulude tõstmisel paneb valitsus suuri lootusi erastamisele, riigiettevõtete osaluste massilisele müügile , maa ja muu riigivara võõrandamisele.
Nende plaanide elluviimise edukuses kahtleb aga sügavalt suur hulk rahvusvahelisi majandus- ja poliitikaeksperte. Veelgi enam, osa neist peab raha jätkuvat laenamist ja kokkuhoiumeetmeid kahjulikuks nii Kreekale kui ka Euroopa Liidule tervikuna.
Siinkohal viitan optimaalse valuutapiirkonna teooriale ning nelja Nobeli majanduspreemia laureaadi (Robert Mundell, Milton Friedman, Michel Spence ja Paul Krugman) arvamustele. Erinevatel aegadel on nad juhtinud EL juhtide tähelepanu asjaolule, et rahaliidu eduka toimimise eelduseks on nii majanduslike kriteeriumide kui ka föderaalriiklike poliitiliste kokkulepete olemasolu ja täpne täitmine. Kreeka pole tegelikult kunagi korralikult täitnud EL rahaliiduga liitumise nn. Maastrichti kriteeriume ja Euroopa „Stabiilsuse ja kasvu pakti“ sätted. Kreeka ja EL juhtide vastutustundetu käitumise tulemusena on nüüd seatud ohtu kogu eurotsooni stabiilsus ja jätkusuutlikkus, sest kokkuhoiuga formaalse nõustumise ja veelgi suurema laenamise poliitika suurendab kogu Euroopa laenukoormust ja usaldusväärsust.
Seni kuni Saksamaa ja Prantsusmaa kui Kreeka suurimad võlausaldajad on valmis kahjusid kandma, ei juhtu midagi hullemat. Kuid isegi EL juhtriikide ohvrimeelsus võib varsti katkeda, kui selgub, et hellenite kauba- ja rahaturgude ning varade hõlvamise efekt jääb loodetust väiksemaks. Raske öelda, kumma poole kannatus katkeb varem , kas kreeklaste võime taluda kärpemeetmeid või laenuusaldajate tahe ja võime katta uhke kultuurrahva tekitatud kahjusid. Kuid varem või hiljem see juhtub ning siis ohustab see laastavalt juba kogu maailma finantssüsteemi. Sellepärast peavad mitmed mõjukamad majandusteadlased paremaks hoopis teistsuguseid lahendusi võlakriisi lahendamiseks.
Kõige realistlikumaks peetakse Kreeka vabatahtlikku lahkumist või väljaviskamist eurotsoonist ning drahmi taaskasutuselevõtmist. Teiseks, vähem tõenäoliseks võimaluseks peetakse Euroopa föderaalriikliku rahandusministeeriumi moodutamist, mis võtaks enda peale kõikides Euroopa rahaliidu riikides ühtsetel alustel toimiva rahanduse korraldamise, sh. ühtse eelarve, mis tagaks ka vastavad finantssiirded sarnaselt nagu see toimib USA osariikide suhtes.
Kuid poliitilisi kokkuleppeid rahaliidu tagamiseks ja ühise föderaalriikliku fiskaalpoliitika kujundamiseks on väga raske uskuda. ESM loomine on jäänud lootusetult hiljaks ning 24. juunil lõppenud EL Ülemkogul ei saavutatud üksmeelt ESM rahade kasutamise küsimustes.
Lisaks hakkab võlakriis ähvardama juba ka suurriike Hispaaniat ja Itaaliat. Viimaste probleemide lahendamiseks on aga vaja juba kordades rohkem vahendeid kui Kreeka, Iirimaa ja Portugali puhul ning siis võib isegi Saksamaa ja Prantsusmaa pingutustest väheks jääda.
Kas, millal ja kuidas eurotsooni lagunemine jätkub, sõltub paljudest asjaoludest. Otsutavad on Euroopa suurriikide omavahelised kokkulepped ning Euroopa suhted Ameerika Ühendriikide ja Hiinaga.
Igal juhul on Kreekast saamas euroliidu Trooja hobune. Majandusteadlased on Euroopa Liidu juhte preester Laokooni kombel hoiatanud, et hoida Kreeka Euroopa rahaliidust eemal. Kuid eurooplased on vedanud Trooja hobuse juba enda keskele ning peagi võidakse avada Euroopa väravad uueks finantssissetungiks. Küsimus on vaid selles, kelle kavalus see on, kellele kasulik? Kas võib see olla ameeriklaste või hiinlaste huvides, et niimoodi Euroopat paljaste kätega vallutada? Londonis juba arutatakse parlamendis eurotsooni lagunemist, kus seda ennustavad näiteks endine välisminister Jack Straw ja Suurbritannia nooremrahandusminister Mark Hoban.
Ka Eestil peaks olema oma plaan, kuidas hakata kujundama uut rahapoliitikat pärast eurot praegusel kujul.
Delfi, 27. juuni 2011