Ilmus Postimehes, 2017
Maailma ja Euroopa poliitikas, julgeolekus, majanduses ja rahvastikus on toimumas märkimisväärsed muutused. Venemaa agressiivne välispoliitika, pinged Ukrainas ja Lähis-Idas, presidendivalimised USA-s, kiduv majanduskasv, kasvavad migratsioonivood, Brexit, eelseisvad valimistulemused Hollandis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias mõjutavad üha enam ka Eestit. Sellepärast teengi Eesti kõigi põhiseaduslike institutsioonide juhtidele ettepaneku algatada Euroopa Väikeriikide Koostööfoorum, et vajadusel üheskoos tasakaalustada mõnede suurriikide huve Euroopas ning tagada väikeriikide kaitse nii, nagu sellest unistas president Lennart Meri.
Väga paljud globaalsed otsused eelkõige julgeoleku ja majanduse sfääris tehakse suurriikide kahe- või kolmepoolsetel kohtumistel või koostööfoorumite G-7, G-8 ja G-20 raames. Teatavasti isegi suhteliselt demokraatlikus Euroopa Liidus on sageli toimunud eraldi kolme või nelja suurriigi poliitilisi kohtumisi ning väikeriigid on jäetud mitmete küsimuste otsustamisest kõrvale. Suurriigid domineerivad ka enamikes ülemaailmsetes (ÜRO, NATO, WTO, OECD jt) ja regionaalsetes rahvusvahelistes organisatsioonides. Lisaks on nendes organisatsioonides ajalooliselt kujunenud sellised otsustamismehhanismid, mis annavad suurriikidele otsustamisel ja valitsemisel otseselt või kaudselt paremad võimalused oma tahte läbiviimiseks või vähemalt enamuse tahte blokeerimiseks. See on toonud kaasa väikeriikide mõju vähenemise mitmetes organisatsioonides, sealhulgas ka Euroopa Liidu paljude poliitikate kujundamisel.
Samal ajal on väikeriikide arv nii ÜRO-s kui ka Euroopa Liidus pidevalt kasvanud. Veelgi enam, nende organisatsioonide edasine kasv saab toimuda üksnes väikeriikide arvel. Maailmas on veel kümneid arvult väikerahvaid ja -kultuure, mis püüdlevad omariikluse poole või väärivad vähemalt kaitset. Jõudude ühendamine ohustatud identiteedi säilitamise nimel on eriti vajalik üleilmastumise uutes tingimustes. Väikeriikide koostöö ei peaks piirduma keele, kultuuri ja looduskeskkonna kaitse küsimustega, vaid omama ka nähtavat julgeolekulist, majandus-, sotsiaal- ja regionaalpoliitilist dimensiooni. Mitmete suurriikide eripalgelistel regioonidel ja piirkondadel ning oma iseseisvuse ja identiteedi pärast muretsevatel väikeriikidel on siin mitmeid kokkulangevaid huvisid, mis lubavad neil sõlmida kasulikke koostöösidemeid.
Mäletatavasti rääkis Lennart Meri väikeriikide koostöö vajadusest oma kõnes ÜRO Peaassambleel organisatsiooni 50. aastapäevale pühendatud eriistungil 22. oktoobril 1995. Ta rõhutas: „Väikeriigid on olemuslikult kergemini haavatavad, järelikult julgeolekuvaakumi suhtes tundlikumad kui suurriigid. Peale ühiste ideaalide ühendab neid ka ühine mure.” Väikeriigid moodustavad maailma rahvastikust ja pindalast enamuse, kuid kahjuks ikka veel vaikiva enamuse. Sellepärast tegi president Meri ÜRO Peaassambleele kaks ettepanekut. „Esiteks peaksime Julgeolekunõukogusse määrama alalise liikme õigustega liikme, kes esindab väikeriike ja valitakse roteeritaval alusel.” Teiseks kutsus ta väikeriike 1996. a augustiks Tallinna, koostama „Väikeriikide deklaratsiooni”, mis oleks üheks lähtekohaks ÜRO reformimisel. L. Meri soovis välja töötada mehhanismi, kuidas „Vaikivast Enamusest saab Konstruktiivne Enamus”, kelle otsused aitavad täita eesmärke ja põhimõtteid, millel ÜRO ja ka paljud teised rahvusvahelised organisatsioonid rajanevad.
Kahjuks ei leidnud tol pingelõdvenduse ajal välja kuulutatud väikeriikide kohtumine ja koostatud Tallinna deklaratsioon piisavalt reaalpoliitilist ja organisatsioonilist jõudu ning jäi seetõttu vaid ühe väikeriigi juhi idealismiks vaatamata sellele, et mõnda aega püüti väikeriikide kohtumist ja vastava deklaratsiooni vastuvõtmist viia läbi internetis. Välisministeerium tollast Lennart Meri initsiatiivi erinevatel põhjustel ei toetanud. Oldi arvamusel, et erinevate maailmajagude, erinevates julgeoleku-, majandus-, kultuuri- ja usulises keskkonnas olevatel väikeriikidel on väga erinevad huvid ning nende koostööks pole piisavalt poliitilist tahet ja vahendeid.
Kuid tänapäeva uuesti pingestuva rahvusvahelise olukorra ja külma hübriidsõja tingimustes võib väikeriikide koostöö uuest initsiatiivist saada oluline rahu tagamise ning jätkusuutliku arendamise tegur nii Euroopa kui ka kogu planeedi jaoks. ÜRO Julgeolekunõukogu töömeetodite täiustamise ja võimaliku reformiga seoses moodustati 2013. aasta 2. mail ÜRO juures ACT (the Accountability, Coherence and Transparency) grupp, mille ülesandeks seati ÜRO Julgeolekunõukogu tegevuse muutmine läbipaistvamaks, sidusamaks ja aruandekohustuslikumaks. Gruppi kuulub 20 väikeriiki kõikidest maailmajagudest, sealhulgas Eesti, Soome, Rootsi, Norra, Ungari, Iirimaa, Austria, Sloveenia, Šveits, Uus-Meremaa, Tansaania, Jordaania, Costa Rica, Peruu, Tšiili jt. Selle grupi töö sisustamine ja laiendamine võiks olla Eesti välispoliitika üks prioriteete, pidades silmas nii vajadust seista vastu mõnede suurriikide ambitsioonidele sõlmida julgeoleku- ja ka majandusalaseid lepinguid üle väikeriikide peade kui ka Eesti taotlust saada 2019. aastal ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks.
Euroopa Liidu raames võiks Eesti algatada väikeriikide koostöö seoses Brexiti läbirääkimistega. Kuivõrd Eestil on Suurbritanniaga ajalooliselt erilised suhted ning selle riigi lahkumisega EL-ist hakkab muutuma jõudude tasakaal ühenduses, siis on Eestil EL-i eesistumise ajal parim võimalus kujundada EL-i väikeriikide koostööd nii Suurbritanniale lahkumistingimuste kujundamisel, Euroopas pagulaskriisi reguleerimisel kui ka paljudes teisteski ühistes mureküsimustes. Kõiki väikeriike võiks huvitada ka küsimus, kuidas kujunevad häälte vahekorrad EL-i (Ministrite) Nõukogus ja Euroopa Parlamendis peale Ühendkuningriikide lahkumist EL-ist.
Teatavasti on riigipidamine väikeriikidele suhteliselt kallis, sest täita tuleb suurriikidega sarnaseid ülesandeid. Kuid sellest hoolimata eelistab üha rohkem väikerahvaid näiliselt irratsionaalseid lahendusi: suveräänset riiki ja kulukamat elamisviisi, mida väikese rahvusriigi pidamine maksumaksjatele enamasti paratamatult tekitab. Ka väikeriikide omavaheline koostöö on tõenäoliselt kallis. Samas on teada, et demokraatlikuma elukorraldusega ja majanduslikult edukamates maailmaosades aitavad väikeriigid ületada pingeid ja mobiliseerivad loomepotentsiaali uuendusteks. Pole juhuslik, et Euroopa kõige turvalisemad, demokraatlikumad ja heaolulisemad riigid on EFTA (Euroopa vabakaubanduse lepingu) väikeriigid – Norra, Šveits, Island ja Liechtenstein. Euroopa väikeriikide laialdasema koostöö ning vastastikuste kogemuste üldistamise kaudu võib ka Eesti jõuda oma arengu kiirendamiseks senisest sobilikuma riigi- ja majandusmudeli ning rahvastiku-, majandus- ja sotsiaalpoliitikateni.
President Lennart Meri hoiatas oma kõnes Väikeriikide auhinna vastuvõtmisel Herbert Batlineri Instituudis Salzburgis 23. juulil 2000: „Kui Euroopa areng võtab kasvõi kõige väiksema väikeriigi suhtes paternalistliku hoiaku, võib seesugune tendents lõpptulemusena hävitada Euroopa fenomeni. Väikeriigid võivad olla tülikad, aga nad on Euroopa tasakaalu kandjad. Kui Euroopas poleks väikeriike, tuleks suurriikidel need välja mõelda.” Peale Ühendkuningriikide lahkumist Euroopa Liidust saabub ilmselt aeg, kus väikeriikidel tuleb Euroopa tuleviku suunamisel võtta senisest suurem tasakaalustav roll, mida senini täitis paljuski Suurbritannia.
Väikeriikide koostöö tihendamist EL-i raames on korduvalt tõstatanud kolme Põhjamaa – Rootsi, Taani ja Soome peaministrid. Need riigid on pakkunud ennast esindama ka teiste EL-i väikeste liikmesriikide huve ja eriküsimusi. Näiteks 2002. a märtsis arutasid tollased peaministrid Paavo Lipponen, Göran Persson ja Anders Fogh Rasmussen Helsingis toimunud nõupidamisel küsimusi, kuidas arendada EL-i Põhja dimensiooni ja leida ühised seisukohad EL-i eelarvepoliitika suhtes, aga ka Turu Ülikooli professori Esko Antola ettepanekut, et vastukaaluks EL-i suurte riikide juhtide omavahelistele kohtumistele tuleks korraldada ka väikeriikide tippkohtumisi.
Väikeriikide senine kõige laialdasem ja mitmekülgsem koostöö Euroopas toimub viie Põhjamaa (Island, Soome, Rootsi, Norra ja Taani) ja Balti riikide vahel (Nordic Baltic 8), mis sai alguse vastava koostöölepingu sõlmimisega 1992. aastal. Esialgu puudutas koostöö peamiselt nende riikide parlamente, kuid edaspidi suurenes pidevalt ka ministrite ja valitsusasutuste koostöö. NB8 koostöö süvenemisse andis olulise panuse 2010. a kevadel Läti endise pea- ja välisministri Valdis Birkavsi ja Taani endise kaitseministri Sǿren Gade raport NB8 koostöö tuleviku kohta välispoliitika, diplomaatia, julgeoleku, kaitse ja energeetika valdkondades. Selles raportis juhitakse muuhulgas tähelepanu ka asjaolule, et NB8 riikide tihedam koostöö aitab kaasa Euroopa Liidu ja NATO koostöö arendamisele ning suurendab nende väikeriikide mõju Läänemere regioonis.
Euroopa väikeriikide koostöö edasise laiendamise ja süvendamise eesmärgil võiks Eesti presidendi ja Eesti välisministri initsiatiivil korraldada Balti riikide, Põhjamaade ja kõigi teiste EL-i väikeriikide (riikide, kus elanike arv on alla 12 miljoni) välisministrite kohtumine EL-i Eesti eesistumise perioodil, kus arutatakse Brexiti läbirääkimiste mõjutamise, Suurbritannia lahkumisest tingitud EL-i institutsioonide reformi ja Euroopa tuleviku teisi küsimusi.
Eesti Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium võiks aga septembris korraldada väikeriikide majanduskonverentsi, et tähistada senini ainsa Eesti kogu majandust hõlmanud visiooniprojekti IME ettepaneku avaldamise 30. aastapäeva ning püüda jõuda uue Eesti majandusvisiooni projektini, et majandusarengut kiirendada.
Riigikogu võiks koos peaministri büroo ja sotsiaalministeeriumiga korraldada Väikeriikide Elujõu Kongressi, kus üldistataks väikeriikide rahvastiku- ja perepoliitika kogemusi ning pakutakse välja meetmed Eesti rahvastiku jätkusuutlikuks kasvuks.
Kaitseministeerium ja Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskus Tallinnas võiksid aga pühendada ühe oma järgmistest konverentsidest Lennart Meri välispoliitilise pärandi uurimisele ja mõnede tema poolt kujundatud poliitikate edasiarendamisele.