llmus Postimehes, 17. augustil 2017
Brexiti referendumist on möödunud rohkem kui aasta. Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise avaldus on esitatud ja lahutusläbirääkimised on alanud, kuid tingimuste kokkulepet ei paista veel kuskilt. Tegeletud on sisuliste läbirääkimiste alustamise eeltingimuste täpsustamise ning edasise koostöömudeli otsimisega.
Sisuliste läbirääkimiste alustamise eeltingimuseks seadis Euroopa Liit Suurbritannia finantskohustuste ehk lahutusarve suuruses ja maksetähtaegades kokkuleppimise, Suurbritannias elavate teiste EL-i liikmesriikide kodanikele EL-i õiguste garanteerimise ja EL-i piiri kehtestamise Iirimaa ja Suurbritannia koosseisu kuuluva Põhja-Iirimaa vahel. EL-i juhid on isegi deklareerinud, et enne kui pole kokku lepitud raha, piiri ja kodanike õiguste asjus, ei saa alustada läbirääkimisi tulevikku puudutavates küsimustes, sest viimased sõltuvad paljuski esimestest kokkulepetest.
Kahe esimese läbirääkimiste vooru jooksul on selgunud, et poolte lähteseisukohad on väga erinevad. EL-i Brexiti läbirääkimiste juht prantslane Michel Barnier on ära tabanud Suurbritannia pealäbirääkija David Davise nõrkused. Tema selja taga pole peale kevadisi erakorralisi valimisi enam Briti parlamendi enamust ega ka avaliku arvamuse selget toetust nn karmile lahutusele ehk peaminister Theresa May poolt esitatud 12-punktilisele Brexiti kavale. Tugevnenud opositsioon toetab valdavalt pehmemaid Brexiti lahendusi või äärmuslikult isegi uue referendumi alusel EL -ist lahkumisest loobumist.
Siinkohal tasub meenutada, et Suurbritannia lahkumislepingu peavad selle jõustamiseks heaks kiitma nii Euroopa Parlament, kõigi liikmesriikide parlamendid kui ka Suurbritannia kahe kojaga parlament. Juba praegu ennustavad paljud eksperdid, et läbirääkimiste senist tempot arvestades ei jõuta soovitud lepinguni selleks EL-i aluslepinguga ette nähtud kahe aasta jooksul.
Sisulised Brexiti läbirääkimised peaksid algama veel Eesti eesistumise ajal. Samas pole seda teemat isegi Eesti EL-i eesistumise prioriteetide hulgas, kuigi kogu Euroopa ja isegi maailma jaoks on see üks kõige aktuaalsemaid ja tulisemaid teemasid, mis mõjutab praegu ja ka tulevikus oluliselt kogu Euroopa julgeolekut ja majandust. Brexiti teema puudumine Eesti plaanides kerkis mitu korda esile ka eesistumise parlamentaarsete ürituste avakonverentsil. Kohtumise lõpus peaminister Jüri Ratas siiski kinnitas üldsõnaliselt, et Brexitit puudutav ei ole Eestil kahe silma vahele jäänud, sellega tegeletakse. Kuid mingite sisuliste seisukohtadega Brexiti suhtes pole Eesti senini välja tulnud. Veelgi enam, seda teemat on vältinud eesistumisega seotud esinemistes nii president Kersti Kaljulaid (vt. Eesti Euroopa Liidu südames – et jää murduks! Postimees, 30. juuni 2017), välisminister Sven Mikser kui ka eesistumise sisuliseks juhtkujuks peetav Matti Maasikas. Viimane siiski möönab, et „ilma draamata Brexiti protsess vaevalt jääb“ (vt. Esialgu ehmatusteta. Postimees, 25. juuli 2017).
Usun, et Brexiti läbirääkimiste järgmistes voorudes piirikontrolli ja kodanike õiguste küsimuses siiski jõutakse kõiki pooli rahuldava kompromissini suhteliselt kergesti. Kuid väga raske on tagada brittide soovi jääda EL-i siseturule nii palju kui võimalik ning maksta EL-i võetud kohustuste ja sealt lahkumisega seotud arvete eest EL-i eelarvesse nii vähe kui võimalik. Suurbritannia viimatine ettepanek maksta vaid kuni 40 miljardit eurot ning ainult siis, kui EL nõustub hakkama läbirääkimisi pidama ka tulevaste suhete kokkuleppe üle, ilmselt EL-i Komisjon läbirääkijatele üldsegi ei meeldida.
EL-i ja Suurbritannia lahutuse ja uute suhete kujunemise mudeleid ja analoogiaid on vähemalt viis. Kõige karmimaks ning kummagi poole majandust kõige enam haavavaks peetakse Suurbritannia lahkumist EL-i ühiselt turult ja tolliliidust ning uute majandussuhete kujundamist Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) reeglite kohaselt. Pehmema Brexiti põhivariante jääb neli, alates kahepoolsete kaubanduslepingute sõlmimisest (Kanada või Ukraina eeskujul), tolliliidu sõlmimisest (Türgi või San Marino ja Andorraga suhete järgi), piiratud pääsust EL-i siseturule (Šveitsi mudel) kuni tiheda koostöö jätkumiseni Euroopa majandusala (EEA) kaudu, mille liikmeteks on Norra, Island ja Liechtenstein. Viimane eristub Šveitsi mudelist selle poolest, et sisaldab laialdasemat ligipääsu siseturule ning hõlmab ka teenuste, sealhulgas finantsteenuste sektorit. Peamiseks erisuseks EL-i liikmelisusega võrreldes jääb mõlema kõige pehmema mudeli puhul nende riikide mitteosalemine ühtsetes põllumajanduse ja kalanduse poliitikates. Milline neist mudelitest võiks jääda lõpuks domineerima, sõltub juba läbirääkijatest, avaliku arvamuse muutumisest ning ka majanduse lähiaastate olukorrast Suurbritannias ja kogu Euroopas.
Majandusanalüütikud on peaaegu konsensuslikult leidnud, et mida karmim Brexit, seda suurem kaubavahetuse langus ja tagasilöök Euroopa riikide, sealhulgas Suurbritannia majandusele, sest lahutusest tingitud mitmekümneprotsendilist kaubavahetuse langust EL-i liikmesriikidega (moodustab praegu ca 44% kogu Suurbritannia ekspordist) ei suuda kompenseerida eeldatav mõningane kauplemisaktiivsuse tõus USA ,Hiina, Kanada, Austraalia, India ja teiste Briti Ühenduse riikidega. Seega on britid raske valiku ees: selleks et suurendada sõltumatust Brüsselist tuleb leppida majanduslike tagasilöökidega, nende minimiseerimiseks on aga vaja kõigepealt maksta nõutud lahutustasu ning jätta osa õigusi Brüsseli kätte. Mida paremini briti majandusel lähiajal läheb, seda karmimat Brexitit suudetakse tõenäoliselt taluda ja vastupidi, mida halvemini hakkab minema, seda üldjoontes pehmema Brexitiga tuleb ilmselt leppida.
Kahetsusväärsel kombel kujundavad Suurbritanniaga juba 44 aastat kestnud keerulise kooselu lahutusläbirääkimiste positsioone peamiselt EL-i Komisjoni kõrged ametnikud ning mõned suurriigid. Eesti kui eesistujariik võiks aktiivsemalt aidata kujundada vähemalt väikeriikide positsioone, seda enam, et Iirimaa peaminister ja mitmed teised poliitikud on kutsunud seda tegema – see võiks tasakaalustada mõnede suurriikide seisukohti ning selliselt aidata kaasa ka EL-i enda muutumisele rohkem demokraatlikumaks ja paindlikumaks ühenduseks. Briti läbirääkijate töö on teinud raskemaks ka Šoti omavalitsuse esimene minister Nicola Sturgeon, kes algatas protsessi Šotimaa iseseisvuse küsimuses uue rahvahääletuse korraldamiseks hiljemalt 2019. aastal, ning iiri rahvuslased, kes otsivad võimalust Põhja-Iirimaa liitmiseks Iirimaaga. Briti konservatiivide valitsus aga ei taha kindlasti minna ajalukku Suurbritannia lagundajana. Sellepärast ollakse valmis läbirääkimistega venitama ja tammuma paigal, seni kuni leitakse lahendus, mis välistaks Scoxiti ja Iirimaa ühendamise.
Suurbritannia EL-ist lahkumise protsessi on mõjutanud ka USA administratsiooni majandus- ja migratsioonipoliitika. President Donald Trumpi protektsionistlik „America First“-poliitika on juba põhjustanud paljude briti kodanike meelemuutuse EL-ist lahkumise teede või üldse sealt lahkumise suhtes. Vastavad juunikuised avaliku arvamuse küsitlused näitasid, et üha rohkem britte soovib EL-iga koostöö jätkamist mingis vormis ning suur osa EL-i lahkumise poolt hääletajatest on siirdunud pehme Brexiti pooldajate hulka. Samas on EL-i jäämise poolt hääletanute hulgas aga ka neid, kes on omakorda hakanud toetama karmi Brexitit. Kokkuvõttes on briti ühiskond jätkuvalt väga lõhestatud ning vaid väga napilt on Suurbritannia EL-ist lahkumist soovijad endiselt enamuses. Pehme Brexiti pooldajad on saavutanud juba suhteliselt veenva ülekaalu (52:44) karmi Brexiti toetajate ees, kusjuures vaid 4 % küsitletutest ei omanud eelistust EL-st lahkumise tee kohta (vt. The six Flavours of Brexit, The Economist, July 22 2017, lk. 26)
Kui läbirääkimisteks järelejäänud pooleteise aastaga kokkulepet ei suudete sõlmida, võidakse läbirääkimisi ka pikendada, kuid selleks on vaja kõigi osapoolte konsensust. Tõenäolisem on siiski, et Suurbritannia läbirääkijad pole EL-i Komisjoni pakutavaga nõus või briti parlament ei ratifitseeri lahkumislepingut ning lahkumisprotsess algab ilma jõustatud lepinguta. Kehtestatakse vaid teatud üleminekuperioodi reeglistik.
Sõltumata lahkumisläbirääkimiste tulemustest püüavad paljud riigid ja suurettevõtted ette näha Suurbritannia EL-ist lahkumise mõjusid ning prognoosida EL-i poliitikate muutumise suunda. Paljuski sõltub see septembrikuu üldvalimistest Saksamaal. Kuid ka Eestile on nende muutuste kujundamiseks antud erakordsed võimalused, seda eelkõige EL-i eesistumise ajal. Sisukate EL-i tuleviku debattide tarvis on ka Eestis vaja poliitikute, valitsusasutuste, teadlaste, vabaühenduste ja meedia usaldusväärset ja laialdast koostööd. Loodan, et mingi arvestatava tulemuseni jõutakse 9.-10. oktoobriks kavandatud kõrgetasemelisel Euroopa tulevikku käsitleval konverentsil Tallinna Kultuurikatlas.