Postimees, 8. mai 2019, Postmehe veebileht 7. mai 2019
Euroopa Parlamendi (mitte europarlamendi, nagu ekslikult vahel öeldakse) Eesti 6 või 7 saadiku valimisteni on jäänud loetud päevad.
EL-i kõige tähtsamaid poliitilisi otsuseid võetakse vastu teatavasti EL-i tippkohtumistel, mis toimuvad tavaliselt kolm kuni neli korda aastas valitsusjuhtide ja/või riigipeade osavõtul. Euroopa Komisjonil on ainuõigus õigusaktide algatamiseks ja ka menetlusest tagasikutsumiseks igas otsustamise faasis. Enamik EL-i ca 25 tuhandest õigusaktist puudutab otseselt või kaudselt ka Eestit. Sellepärast pole ükskõik, kes Eestit EL-i institutsioonides esindavad. EL õigusaktid võtab lõplikul kujul vastu aga mitte Euroopa Parlament, vaid Ministrite Nõukogu (kuhu kuuluvad vastava ala ministrid igast liikmesriigist erineva arvu häältega). Mõningaid otsuseid ei saa teha ilma Euroopa Parlamendi heakskiiduta. Kuid sellegi poolest on Euroopa Parlamendi roll EL-i juhtimisel võrreldes rahvusriikide parlamentide rolliga rahvusriikides suhteliselt väike. Senini pole ühtegi seadust, mille puhul Euroopa Parlamendil oleks lõplik otsustusõigus. Selline olukord väljendab demokraatia defitsiiti EL-i institutsioonides ning EL-i madalat legitiimsust.
Kuigi Euroopa Parlamendi roll on iga uuendatud alusleppega suurenenud enamasti selle läbi, et rahvusriikidelt võetakse erinevates valdkondades ära vetoõigus ning suurendatakse parlamendi õiguspädevust uutes koostöövaldkondades. Kuid jätkuvalt pole Euroopa Parlamendil erilist pädevust näiteks mahuka põllumajanduse seadusandluse (üle 7000 akti) vastuvõtmisel ja muutmisel, rääkimata paljudest teistest EL nn tundlikest poliitikatest. EL-i eelarve koostamisel on parlamendi pädevuses teha muutusi vaid nn mittekohustuslike kulude osas. Ühtse põllumajanduspoliitika ja teiste kohustuslike kulutuste eelarve osas otsustab üksnes Ministrite Nõukogu EL-i Komisjoni range protseduuri kohaselt. Kokkuvõttes puudutab EP mõjutamisõigus vaid pisut rohkem kui pooli õigusakte ja vaid ca poolt EL-i eelarvet. EP liikmetel pole õigust seadusakti algatamiseks või selle menetlusest välja arvamiseks. Põhiliseks EP õiguseks jääb EL Komisjoni tervikuna ametisse nimetamine ja ka tagasi kutsumine ning Komisjoni liikmetele küsimuste ja arupärimiste esitamine.
Kuna Euroopa Parlamendi roll Euroopa poliitikas on teisejärguline, siis kuuluvad sinna enamasti ka liikmesriikidest poliitikud, kes on juba teenekad veteranid, oma riigi teravast päevapoliitikast eemale tõmbunud või opositsiooni jäänud.
Eesti ja teiste riikide esindajaid, kes osalevad EL-i seadusandliku protsessi põhilistes faasides ei valita, vaid nimetatakse. Need on eelkõige Andrus Ansip kui EL Komisjoni liige, Hendrik Hololei, Signe Ratso, Maive Rute jt EL Komisjoni kõrged ametnikud, kelle hulka on nüüd otsustanud pürgida ka Kadri Simson. Euroopa Parlamendi liikme staatus oleks tal võimaldanud selleks sujuvat ettevalmistust. Kuid Keskerakonna juhtrolli püsimine valitsuses tagab tõenäoliselt K. Simsoni nimetamise Euroopa Komisjoni liikme kandidaadiks Eestist niigi. Reformierakonna ja Keskerakonna valitsuskoalitsioon oleks aga tekitanud ebamugava rivaliteedi Komisjoni liikme kohale. Komisjoni liikme kohta peetakse mõnes mõttes isegi ahvatlevamaks kui vabariigi peaministri või presidendi ametikohta.
Euroopa Parlamendi valimistel reastuvad valimisnimekirjades olevad kandidaadid selle järgi, kui palju nad saavad valijate hääli. Mandaadid jaotuvad erakondade vahel aga kogu nimekirjale antud häälte alusel. Nii võib ikka keegi mõnest erakonnast saada Euroopa Parlamendi liikmeks väiksema häälte arvuga kui mõne teise erakonna rohkem hääli saanud kandidaat. Kuid see pole veel kuigi suur Euroopa Parlamendi valimisseaduse puudus. Seaduses puudub saadiku tagasikutsumise mehhanism, seda isegi juhuks, kui valitu peaks muutma oma erakondlikku kuuluvust või seisukohti, nagu on piinlikult juhtunud juba mitme Eestist valitud saadikuga. Selles mõttes vajab Euroopa Parlamendi valimisseadus jätkuvalt täiendamist, et muuta saadik mandaadiga paremini seotuks ja aruandekohuslaseks.
Euroopa Parlamendi valimiskampaania on Eestis olnud seekord väga loid ning selleks ilmselt ka jääb, sest erakondadel pole peale Riigikogu valimisi piisavalt vahendeid ja tahet. Kes soovib saada Euroopa Parlamenti, peab suuresti ise oma kulud katma. Suures osas isefinantseerimist peetakse üldiselt põhjendatuks, sest valitud saadiku palk ja pension saavad olema oluliselt suuremad kui sissetulekud Riigikogust või mistahes teisest riigitööst Eestis. Ühe Euroopa Parlamendi liikme viie aasta hinnaks (palk ca 7000 eurot kuus, pluss assistentide, komandeeringute ja teenuste maksumused) kujuneb EL maksumaksja jaoks ühel valimisperioodil kokku üle 3 miljoni euro.
Keda siis Eestist Euroopa Parlamenti valida?
Valijad võiksid arvestada sellega, et tugevad Eesti poliitikud jääksid Eesti valitsusse ja Riigikogusse. Opositsioonipoliitikud võiksid leida rohkem rakendust Euroopa Parlamendis.
Eesti riigi kui terviku huvides oleks hea, kui iga suurem erakond saaks ühe mandaadi. Siis saaks iga meie arvestatav poliitikakild osa Euroopas valitsevast mõttelaadist ja poliitilisest kultuurist, osaleda kõigis suuremates EP fraktsioonides. Mõistagi võiksid Eestit Euroopa Parlamendis esindada rahvusvaheliselt tuntud ning keeli valdavad isikud nagu näiteks Rein Taagepera ja Mihkel Mutt või ka äriringkondi esindavad Raivo Vare, Indrek Neivelt jt. Paraku neid kandidaatide hulgas pole.
Loodan, et Euroopa Parlamenti valitakse saadikud, kes on juba tõestanud oma võimekust rahvusvahelises poliitikas, hindavad realistlikult EL võimalusi Eesti elu edendamisel ning on võimelised panustama Euroopa Liidu reformimisse selle muutmiseks demokraatlikumaks ja väikeriikide huve rohkem arvestavaks.