Sõnavõtt 10. Eesti Säästva Arengu Foorumil Riigikogu konverentsisaalis, 11. novembril 2020
Elame suurte globaalsete muutuste ajastul. Pariisi Kliimakokkulepe ja Euroopa Roheline Kokkulepe tõstavad keskkonnapoliitika ka Eesti poliitika keskmesse. Sellepärast on loomulik, et kõik Eesti erakonnad, eelkõige aga valitsuserakonnad kavandavad uusi algatusi ja koostavad tegevuskavasid nende lepete täitmiseks.
Pariisi (2016.a.) kokkulepe näeb ette globaalset tegevusplaani eesmärgiga hoida ülemaailmne keskmine temperatuuri tõus alla 2 °C. Selleks lasub riikidel kohustus võtta meetmeid õhku paisatavate kasvuhoonegaaside heitkoguste tuntavaks vähendamiseks.
Eestis on põlevkivienergeetikast ja autostumisest tulenevalt CO2 emissioon ühe elaniku kohta üks EL kõrgemaid, kuid meie osatähtsus globaalses õhusaastes on suhteliselt väike. Selline olukord võimaldab Eestil hea tahtmise korral saavutada kliimaleppe elluviimisel maailma ühtesid parimaid tulemusi. Kliimakokkuleppe elluviimine on Eestile suur väljakutse, aga ka erakordne võimalus saada üle kasvavast stagnatsioonist ühiskonnas ja võib-olla isegi pikaajalisest mahajäämusest võrreldes Põhjanaabritega. Eesti riik võiks seada oma uueks arengueesmärgiks Rohelise Eesti (Põhjamaade Iirimaa) kujundamise
Rohelise Eesti jaoks on vaja uut , rohemajandusele soodsat majandus- ja maksupoliitikat ning vastavat uut terviklikku majanduskeskkonda. Riik peab kujundama uued majandusliku edukuse hindamise kriteeriumid ja mõõdikud (süsinikuheitmete mõõdikud), seda ka KOV tasemel.. Tuleb hakata hindama näiteks seda, kuidas ministeeriumid, riigiettevõtted ja äriühingud ning KOV-id muudavad energiakasutamist tõhusamaks, arendavad taastuvenergeetikat, teevad keskkonnainvesteeringuid, arendavad keskkonnatehnoloogiat ja vastavat innovatsiooni, kasutavad loodusressursse senisest säästvamalt ja tõhusamalt, vähendavad inimtegevuse ökoloogilist jalajälge. Viimase stimuleerimiseks rakendatakse Eestis CO2 maks, mida hakatakse koguma sarnaselt käibemaksuga, alandades viimast näiteks 15%ni (EL direktiividega lubatud alammäärani).
Euroopa rohelise kokkuleppe tegevuskavaga kooskõlas on vaja täiendada Eesti säästva arengu riiklikku strateegiat ning koostada rohelised tegevuskavad kõigile omavalitsustele. Need tegevuskavad pole mitte üksnes keskkonnapoliitika vaid suures osas ka majandus- ja sotsiaalpoliitikate valdkonnad. Kindlasti peaksid need tegevuskavad hõlmama energeetikat, jäätme- ja ringmajandust, energiatõhusat ehitust, keskkonnasõbralikku transporti, põllumajandust, metsandust, haridust ja teadust. Nendes tegevuskavades peaksid olema tasakaalustatult koos nii meetmed heitgaaside ja saaste vähendamiseks kui ka CO2 sidumise suurendamiseks, elurikkuse ja ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks.
KOV tasemel saab põlevkivienergeetika osatähtsuse vähendamist toetada näiteks panustamisega taastuvenergeetika, eelkõige tuule- ja päikeseenergia, aga ka bioenergia laialdasemasse tootmisse ja kasutusse kohalikes ärietevõtetes ja kodumajapidamistes.
KOV-id ja nende elanikud peaksid jõudma arusaamisele , et jäätmed pole prügi vaid ressurss ning koostama mitte ainult prügi sorteerimise, vaid kõikide erinevate jäätmete taaskasutamise kavad. Kui biolagunevad jäätmed võiks töödelda kohapeal, siis teiste jäätmete töötlemine võiks toimuda mitmete omavalitsuste koostöös regiooni, maakonna ja riigi tasandil.
On igati tervitatav Lääne-Harju valla initsiatiiv ringmajanduse arendamiseks, kuid selle tegevuskava rakendamine takerdub, kui puuduvad ringmajanduse tegevuskavad riigi, ja regioonide tasandil. Nii nagu KOV tasandil on vaja rohemajanduse klastri kujundamiseks erinevate ettevõtete ja organisatsioonide koostööd, nii vajab ka rohelise Eesti kujundamine riigi tasandil erinevate ministeeriumide ja keskasutuste horisontaalset koostööd, et muuta Eestit süsinikuneutraalsemaks ja jätkusuutlikumaks Selleks on vaja aga süsteemset riigireformi, harukondlike ministeeriumide asendamist probleemipõhiste horisontaalsete juhtimistruktuuridega peaministri tasandil, ning KOV -ide õiguste ja kohustuste olulist laiendmist, mis on võrreldavad reformidega Eesti isesisvuse taastamise või Euroopa Liitu astumise perioodidel.