1. Demograafiline taust
Lähtuda tuleb sellest, et kogu Eesti demograafiline olukord ja elanikkonna paiknemine on oluliselt muutunud. Eesti rahvaarv on alates 1990. aastatest oluliselt vähenenud ning eakate osakaal rahvastikus pidevalt tõusnud. See on toimunud peamiselt sündimuse languse ja keskmise eluea märgatava tõusu koosmõjul.
Sündimus on alanenud alates 1990. aastatest, kuigi pärast 2003. aastat sündimus Eestis mõnevõrra suurenes, tõustes lühiajaliselt (2008–2010) 1,7 lapseni naise kohta. Käesoleval kümnendil on summaarne sündimuskordaja olnud keskmiselt 1,6 last naise kohta, mis moodustab 75% rahvaarvu vajalikust taastetasemest ehk 2,1 lapsest naise kohta.
Keskmine eeldatav eluiga on võrreldes 1990. aastate algusega pikenenud rohkem kui seitsme aasta võrra, ulatudes näiteks 2016. aastal meestel 73,2 ja naistel 81,9 aastani. Euroopa Liidu idapoolsetest liikmesmaadest on naiste eeldatav eluiga Eestist pikem üksnes Sloveenias. Meie naised elavad vaid kaks aastat vähem kui Põhja- ja Lääne-Euroopas keskmiselt. Kahjuks meeste osas on mahajäämus märgatavalt suurem.
Eesti elanikkonna üldist vananemist pole võimalik lähiajal vältida ja selle suure muutusega peavad isikud, pered, kogukonnad, kohalikud omavalitsused ja riik tervikuna vältimatult kohanema.
Eesti riik saaks ja peaks seda trendi ära kasutada uute eakatele mõeldud hoolekandeteenuste arendamiseks, milledest võib kujuneda isegi riigi edasise arengu üheks oluliseks arengumootoriks ja uute töökohtade loojaks.
65-aastaste ja vanemate elanike osatähtsus on alates 1990. aastate algusest suurenenud Eestis 12%-lt 19,8 % -ni 2019. aastal. Statistikaameti prognoosi kohaselt suureneb see 2040 aastaks 25,6 % -ni.
Eestis on erineva raskusastme ja puudeliigiga inimesi kokku ligikaudu 156 700, mis moodustas rahvastikust 11,9%. Prognooside kohaselt suureneb ka see osakaal ning 2040. aastaks võib puudega inimesi olla Eestis hinanguliselt 17% rahvastikust.
Uuringud näitavad, et mida kauem on inimene ühiskonnas aktiivne, seda kauem püsib ta terve ning seda vähem vajab ta toetust ja hoolekannet.
Eesti sotsiaaluuringu 2019. aasta andmetel abistas või hooldas oma leibkonnaliiget 59 600 inimest, kellest 6500 olid kuni 18-aastased ja umbes 53 100 18-aastased ja vanemad. 22 800 inimest abistas ja/või hooldas kedagi 20 ja enam tundi nädalas. Leibkonnaliikmete hoolduskoormus omab samas märkimisväärset mõju hooldava leibkonnaliikme töötamisele – 2019. aastal ei töötanud 3 500 meest ja 12 200 naist põhjusel, et nad olid sunnitud hoolitsema kodus oma laste või teiste pereliikmete eest. Veidi üle 3 100 hoolduskoormuse tõttu tööd mitte otsinud inimest oleksid tahtnud tööle asuda.
Kogu hoolekandevajadust silmas pidades tuleb rääkida kõikidest pensionäride kategooriatest. Eesti Statistikaameti andmetel ulatus kõigi kategooriate pensionäride koguarv 2017. aasta alguses 417 516 inimeseni, mis moodustas 31, 7 % kogu rahvastikust Eestis, kusjuures töövõimetuspensioni saajate arv ulatub juba ligemale 100 tuhande inimeseni.
Eriti tähtis on siin rõhutada, et jätkub Eesti rahva koondumine Harjumaale, kus elanike arv on 21. sajandil ainsa maakonnana suurenenud. Eriti kiiresti on kasvanud elanike arv Tallinna ümbruse valdades.
Eesti Sotsiaalministeeriumi andmetel oli 2016. aastal Eestis 32 500 hooldusvajadusega eakat inimest . Eakate arvu ja nende hoolekandevajadust on võimalik suhteliselt hästi ette näha, arvestades nii Eestis kui ka teiste Euroopa riikide vastavaid trende ja kogemusi. Juba 2025. aastaks võib hooldusvajadustega inimeste arv kasvada 10 000 inimese võrra. 2030. aastate keskpaigaks prognoositakse suremuse vähenemist ja eestimaalaste keskmise eluea pikenemist 76–77 aastani meestel ja 84–85 aastani naistel, mis toob kaasa vanemaealiste koguarvu suhteliselt kiire tõusu. Iga-aastane surmade arv tõuseb 16 000-le, ületades sündide arvu tõenäoliselt 3 000-4 000 inimese võrra aastas.
Hoolekandeteenuste arengu eelduseks on vastavate materiaalsete ja rahaliste vahendite olemasolu. Sotsiaalkulude suurendamine on probleemiks nii riigi, omavalitsuste ja ka teenusevajajate tasandil. Sotsiaalkindlustusamet 2020.a. kevadel läbi küsitluse üldhooldusteenust osutavates asutustes, millest ilmnes, et kohatasu maksumus erineb üle Eesti päris suuresti, ulatudes 550 eurost kuni 1400 euroni, kusjuures keskmiseks arvestuslikuks kohatasuks kujunes 814 eurot kuus. Kohatasu rahastas 57,2% juhtudest teenuse saaja koos lähedastega, 32,0% puhul teenuse saaja ja KOV ning 10,8% olukordadest teenuse saaja, tema lähedased ja KOV. Inimeste omaosalus ja lähedaste panus teenuse kulude tasumisel oli keskmiselt 79%.
Kahjuks on vastutus hooldusteenuste rahastamisel jäänud ebaproportsionaalselt suures mahus teenuse saaja ja tema pereliikmete kanda.
Eestis pensionäride pikaajalisele hooldusele on viimastel aastakümnetel kulunud vaid 0,4- 0,6 protsenti SKT-st. mis on üle kahe korra väiksem EL-i keskmisest ning jääb kaugele maha Põhjamaade tasemest (3- 4 % SKTst). Eakate hoolekandele kuluvaid vahendeid võiks Eestis lähiaastatel suurendada 2 – 2,5 % ni SKTst.
Juba praegu on hoolekandeteenuste valdkond üks kõige kiiremini kasvav ning eelöeldust tulenevalt ilmselt veel kaua suure kasvupotentsiaaliga majandusharusid Eestis. Eesti Sotsiaalministeeriumi andmetel kasvas väljaspool kodu ööpäevaringset üldhooldusteenust saavate inimeste arv Eestis viimasel kümnel aastal üle 30 % ja vanemate kui 80-aastaste inimeste osas isegi üle 40 %.
2. Eesti uus eakate hoolekandepoliitika
EV Valitsus võiks kujundada uue eakate hoolekandepoliitika, mis rajaneks eakate inimeste, kogukondade, omavalitsuste, eraettevõtjate ja riigi koostööl ning selliste valikute toetamisel, mis aitavad tõsta nii eakate heaolu kui ka arendada ettevõtlust ja suurendada tööhõivet Eestis.
Eakate hoolekandeteenuste arendamisega on otseselt või kaudselt seotud paljud riigi tegevusvaldkonnad. See puudutab meditsiini, haridust, kultuuri, sotsiaalkindlustust, tööturgu, ehitust ja kinnisvaraarendust, elamufondi jpm. Hoolekandepoliitika kujundamisel tuleks püüelda selle poole, et erinevad tegevusvaldkonnad täiendaksid üksteist ning tekkivast sünergiast kasvaks rahulolu ja tulu kõigile osapooltele.
Hoolekandeteenused on enamasti väga kulukad, riigi ja omavalitsuste majanduslikud võimalused selleks aga alati piiratud. Sellepärast eeldab hoolekandeteenuste mahu edasine kasvatamine ja kvaliteedi tõstmine ühiskonnalt teatavat solidaarsust ja loomulikult igalt eakalt ka omapoolset valmisolekut panustada hoolekandesse senisest rohkem vahendeid. Eakate hoolekandeasutustesse investeerimist tuleks käsitleda kui pikaajalist investeeringut, mis hakkab kandma stabiilseid dividende alles aastakümnete pärast. Nende investeeringute tegemisel tuleb õppida kogemustest ja vältida vigu, mida tehti Eestis näiteks pangandussektori kujundamisel, mille tulemusena pankade dividendid on liikunud suuremas jaos välismaale.
Eesti uued ja kaasaegsed hoolekandeasutused peaksid aitama kaasa edendada eakate tervena, aktiivsena ja väärikana vananemist. Edukas vananeva rahvastikuga kohanemine nõuab Eesti praegustelt juhtidelt paljusid ettevaatavaid otsuseid, sealhulgas investeerimist uutesse eakate hoolekandeasutustesse, haridusse ja meditsiini, et Eesti eakatel saaks olema tegevusi ja teenuseid kõigi erinevate vanuse-, tervise- ja jõukusegruppide lõikes.
Eesti Sotsiaalministeerium koostöös Riigi Kinnisvara AS-ga peaksid kujundama sellise hoolekandeasutuste võrgustiku, kus paljud eakad saaksid olla vaheldumisi nii aktiivsed teenuste pakkujad endast vanemate või haigemate eakate jaoks kui ka kvaliteetsete hoolekandeteenuste kasutajad.
Eakatel peaksid olema suuremad võimalused panustada Eesti kui terviku arengusse selliselt, et see on kasulik nii riigile, omavalitsustele kui ka eakale endale. Ühiskonna tasandil leevendab vanemealiste aktiivsus rahvastiku vananemisest tulenevat survet tööturule ja sotsiaalsüsteemile. Võimetekohane ja mõtestatud aktiivsus aitab alal hoida eaka sotsiaalseid sidemeid, füüsilist ja vaimset tervist ning käia kaasas ühiskonna uuenemisega.
Eesti riiklikud, munitsipaal- ja erahoolekandeasutused võiksid pakkuda toetust vanemaealiste tööhõive suurendamiseks nii, et töö jätkamine oleks võimalik ka väheneva töövõime korral. Enneaegse vananemise vältimiseks on vaja tagada täienduskoolituse ja ümberõppe kättesaadavus. See looks ka eeldused, et riik ja kohalikud omavalitsused saaksid senisest suuremal määral vanemaealiste võimeid rakendada mitmesugustes ettevõtluse vormides, heategevuslikes ja vabatahtlikes tegevustes.
Edasine keskmise eluea kasv ja eakate panustamine tööturule sõltub üha rohkem vanemaealiste terviseseisundi muutustest. Praegu iseloomustab Eestit enamiku EL riikidega võrreldes märgatavalt kõrgem krooniliste haiguste ja vaimse tervise probleemide laialdane levik vanemaealiste hulgas. Sellepärast tuleb hoolekandeasutuste kompleksis näha ette ka vastavate meditsiiniliste teenuste osutamise üksused.
Eluea pikenemine ja rahvastiku struktuuri muutus tingivad vajaduse kohandada vanemaealiste sissetuleku tagamise süsteemi uuteks vajadusteks ja võimalusteks. Hoolekandeasutustes ööpäevase viibimise teenuse keskmine kuumaksumus (ca 900 eurot) ületab praegu ligemale kahekordselt keskmise pensioni suurust Eestis. Sellepärast peaksid nii riik, kohalikud omavalitsused ja ka kodanikud ise leidma võimalused kaasaegsete hoolekandeasutuste rajamise ja sealsete teenuste eest maksmise jaoks.
Esimeseks võimaluseks on riigi poolt omavalitsuste toetusfondi vahendite parem kasutamine, koondamine hoolekandeasutuste tegevuse kvaliteedi tõstmisele. Riigi eraldatud rahaliste vahendite parema kasutamise reservid peituvad ka meditsiini- ja sotsiaalteenuste paremas ühitamises.
Teiseks võimaluseks rohkem raha hoolekandesüsteemi saada on avaliku ja erasektori koostöö uute vormide rakendamine Skandinaaviariikide eeskujul. Kuna lähiaastatel oluliselt ei suurene Eestis kohalike omavalitsuste ja ka keskvalitsuse võime sotsiaalobjekte finantseerida (see võib pigem isegi langeda EL rahade vähenemise tõttu), siis on era- ja avaliku sektori ühise rahastamise projektid üks võimalus kaasata eraettevõtete ja -isikute vaba kapitali. Teatavasti on Eestis eraisikute kontodel enam kui 8 miljardit eurot. Mõistlik oleks osa sellest kaasata kontoomanike endi jaoks vajalikesse sotsiaalprojektidesse. Avaliku- ja erasektori koostööprojekti raames võiks näiteks Riigi Kinnisvara investeerida mitmete hoolekandeasutuste rajamisse üle Eesti suuremate linnade läheduses, mis hiljem müüakse teatava väikese marginaaliga eraomandisse (pankadele, eraettevõtetele, suguseltsidele, perekondadele ja eraisikutele).
Kolmandaks võimaluseks hoolekandeteenuste mahu kasvatamiseks ja nende teenuste eest maksmiseks oleks kohustusliku ja ka täiendava vabatahtliku hoolekandekindlustuse süsteemi väljatöötamine mõnede välisriikide eeskujul ja rakendamine Eestis. Hoolekandekindlustuse kohustuslikud maksed võiksid olla pöördvõrdelises sõltuvuses maksjate laste arvuga, st. et paljulapselised vanemad (alates neljandast lapsest oleksid hoolekandekindlustusmaksest vabastatud), kuid vähema arvu lastega või lasteta vanemad maksaksid suuremat kohustuslikku hoolekandekindlustuse maksu.
3. Hoolekandeasutuste võrgustik tuleviku Põhja-Eestis
Võttes arvesse fakte:
-et väljaspool kodu üldhooldusteenust osutavaid asutusi oli Eestis 2016.a. lõpu seisuga 152, kokku 8126 voodikohaga, neist 89 asutuse omanikuks oli kohalik omavalitsus, 59 kuulus Eesti eraõiguslikele isikutele, 1 välismaa eraõiguslikule isikule ja 3 riigile;
– et Harju maakonnas oli 2016.a. vaid 9 hoolekandeasutust ( 5 eraettevõtet ja 4 kohaliku omavalitsuse ettevõtet) 601 voodikohaga;
– et Tallinnas on vaid 8 üldhooldekodu kokku 643 kohaga;
– et Harjumaal ja Tallinnas elab juba üle 40% Eesti elanikkonnast, sh. eakatest;
– et ööpäevaringse hoolekandeteenuse vajadus Eestis kiiresti kasvab;
– et Harjumaal ja Tallinnas on kiiresti kasvanud hooldusteenust vajavate isikute maksevõime ning nõudlus kvaliteetse koduvälise hooldusteenuse järele;
– et hooldusteenuse vajajad üha rohkem tähtsustavad kvaliteetsete hooldusteenuste kättesaadavust harjumuspärases kogukonnas ja keskkonnas või nende vahetus läheduses;
saab teha olulise järelduse, et suurem osa uutest Eestis rajatavatest hoolekandeasutustest tuleks rajada Tallinna ümbrusse, kus oleks mõeldav neid teenuseid pakkuda ka välisriikide kodanikele (Eesti kui Põhjamaade eakate hoolekande- ja meditsiiniteenuste keskus)
Erinevate Eesti hoolekandeasutuste arv ja pakutavate teenuste nimistu peaks olema selline, et nende asutuste teenuste vastastikuse vahetamise ja mastaabiefekti tulemusena kaetakse kõigi olulisemate teenustega kõigi hooldusteenust vajavate inimeste vajadused, sealhulgas ka Tallinna ja ümbruskonna valdade erivajadustega inimeste vajadused.
Kõikide kohalike omavalitsuste territooriumidele rajatavates hoolekandeasutustes peaksid kohalikud püsivalt registreeritud elanikud (st. maksumaksjad, kelle tulumaks on laekunud vastavasse omavalitsusse näiteks vähemalt 10 aasta jooksul), saama teenuseid soodushindadega.
Tallinna ümbruses rajatavate hoolekandeteenuseid pakkuvate asutuste kompleksi võiksid kuuluda järgmised asutused (sulgudes eeldatav omandivorm):
– Harjumaa sotsiaalmajad (riigi-ja munitsipaalomand), mille elanikeks on Tallinna ja Harju maakonna vaesed ja erivajadustega inimesed;
– Harjumaa eakate pansionaadid (PPP, Kohalikud omavalitsused ja Eesti erainvestorid, kus pakutakse ööpäevaringseid taskukohaseid teenuseid isikutele, kes terviseseisundist või elukeskkonnast tulenevatel põhjustel ei suuda püsivalt iseseisvalt oma kodus toime tulla;
– Eesti erihooldekodud (EL rahastus, riik ja kohalikud omavalitsused), kus pakutakse ööpäevaseid teenuseid sügava puudega inimestele, näiteks dementsetele.
– Harjumaa eakate küla (Erainvestorid), kus Mäekuninga ja Maalaste kinnistutele Vääna jõe ümbruses Saku vallas rajatakse eakate jaoks kõigi mugavustega elamurajoon (Soome Pihlajalinna eeskujul);
– Eesti rahvusvaheline eakate pansionaat ( riik, välisriikide ja Eesti erainvestorid), kus hakkavad elama eriti kõrge kvaliteediga keskkonda ja hooldusteenuseid vajavad eakad, mis rajatakse Rootsi (Attendo) või Soome (Esperi.care OY) ja Eesti erainvestorite (LHV ja eraisikud) ning Tallinna linna ja selle ümbruse valdada koostöös;
– Eesti Eakate Tervisekeskus (samad omanikud nagu rahvusvahelisel pansionaadil) hakkab osutama meditsiini ja terviseteenuseid rahvusvahelisele pansionaadile;
– Konsortsium (sihtasutus, ettevõte) „Eesti hoolekandeasutused “ (Eesti riik) hakkab koordineerima Eesti ühte kõige suuremat ja perspektiivsemat arendusprojekti, mis võib riiki tuua uusi investeeringuid sadade miljonite eurode ulatuses, pakub hoolekandeteenuseid ligemale 10000 inimesele, loob 5-10 aasta perspektiivis 2000-3000 uut töökohta ning suurendab riigi eelarvet kumulatiivselt 20-50 miljoni euro võrra.
EV Valitsus (Sotsiaalministeerium ja Riigi Kinnisvara) saavad olema sihtasutuse (Põhja-Eesti Eakate Hoolekandeasutused), hiljem osaühingu või aktsiaseltsi asutaja ning ka suurimad kasusaajad. Sihtasutus töötab koordineeritult välja kõigi Tallinna ümbruse uute hoolekandeasutuste jaoks äriplaanid, tagab koostöö riigiasutuste ning kohalike omavalitsustega, erinevate hoolekandeasutuste omavahelise integreerituse, mille tulemusena saavutatakse eakate hoolekandeasutuste kvaliteedi ja efektiivsuse tõus, parim teenuste hinna ja kvaliteedi suhe Põhjamaades ning kõrge konkurentsivõime kogu Euroopa Läänemere regioonis.