Artikli koostamisel on kasutatud kõnet, mida pidasin EV 105. sünniaastapäeval Lakewoodis, USA, 26. veebruaril 2023
Tekst on suures osas ilmunud ajalehes “Vaba Eesti Sõna” nr.11, 16. märtsil 2023
Alljärgnevas toetun ühele huvitavale teaduslikule uurimistööle Nõukogude Liidu lagunemise kohta, kus suhteliselt neutraalselt hinnatakse ka Eesti poliitikute rolli selles ajaloolises maailma geopoliitilist olukorda muutnud protsessis. Põhjust selle teemaliseks kirjutiseks andis Londoni Ülikooli majandusteaduse ja politoloogia kolledži professori Vladislav Zubok´i raamatu „Kollaps. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine“ (Yale University Press.2021) ilmumine eesti keeles (Tallinn, Varrak, 2022,686 lk.)
Nõukogude Liidu lagunemise põhjuseid on erinevad teadlased, analüütikud ja kommentaatorid üle maailma leidnud palju. Kokkuvõtlikult domineerib arvamus, et peamiseks põhjusteks oli Nõukogude Liidu allajäämist USA- le ja tema lääneliitlastele nn. külmas sõjas. Teiseks oluliseks põhjuseks peetakse nõukogude ideoloogia nõrkust ja M. Gorbatšovi uuenduskursi mittevastavust sellele ideoloogiale. Kolmanda olulise põhjusena nimetatakse majanduse organiseerimise (plaanimajanduse) võimetust tagada inimeste heaolu. Kokkuvarisemise neljandaks lahutamatuks teguriteks peab V. Zubok aga endistes Balti liiduvabariikides käivitunud ja kõikidesse teistesse jõudnud rahvuslike vabadusliikumiste survet. Viienda olulisema tegurina toob ta esile armutut võimuvõitlust nõukogude eliidi ladvikus Gorbatšovi ja tema reformide vastu, mis päädis 1990. augustiputšiga, milleta poleks toimunud nii kiiret ja põhjalikku kollapsit.
Ükski nimetatud viiest olulisest tegurist eraldi poleks tõenäoliselt päädinud Nõukogude Liidu kui suure ja sõjaliselt suhteliselt võimeka riigi likvideerimisega. Selle tingisid kõik nimetatud viis tegurit koosmõjus, milledest igaühel oli täita erineva tähtsusega roll alates M. Gorbatšovi võimuletulekust 1985.aastal kuni tema otsuseni tagasiastumise kohta 1991.a detsembril. M. Gorbatšovi meenutatakse nüüd paljude poolt kui riigijuhti, „kes hävitas riigi, mida püüdis päästa“.
Mitmes Nõukogu Liidu lagunemise episoodis on Eesti roll olnud selgelt tuntav, tähele pandud ja isegi otsustava tähtsusega. Mõistagi seisnes väikese Eesti roll suure poliitika kujundamisel eelkõige ideede ja otsuste algatamises. Selleks lõid hea eelduse uuendamise, demokratiseerimise, avalikustamise ja läbipaistvuse nn. perestroika poliitikad, millede käigus aktivistide ja ajakirjanduse rünnakud kommunistliku mineviku, repressioonide ja nõukogude ideoloogia vastu aitasid oluliselt kaasa rahvuslike liikumiste tärkamisele ja kasvamisele. Nõukogude Liidu majandussüsteemi uurinud teadlased ennustasid juba ammu enne M. Gorbatšovi võimuletulekut majanduse kokkuvarisemist, viidates tsentraliseeritud plaanimajanduse olemuslikule nõrkusele turumajanduse ees, kuid M. Gorbatšovi valitsemise ajal lisandusid veel vead ka rahanduse juhtimisel.
Just nimelt Eestis töötati välja strateegia, kuidas Gorbatšovi reforme sotsialismi uuendamisel kasutada ära rahvuslikes huvides. Üleliidulise väitluse taustal majandusreformide üle tegi tollane ENSV plaanikomitee asejuht Edgar Savisaar koos oma mõttekaaslastega 1987.a. septembris ettepaneku viia Eesti üle isemajandamisele. Seejärel tegi Savisaar 1988.a. aprilli ettepaneku rahvarinde moodustamiseks IME ja uuenduste elluviimise toetamiseks. Need ideed leidsid kiire toetuse nii Eesti rahva ja isegi tippjuhtide seas. Augustis 1988 sõitis tollane NLKP ideoloogiasekretär ja uutmise peaideoloog Aleksandr Jakovlev Vilniusse ja Riiga ning avaldas eestlaste ideedele sealsete parteijuhtide jahmatuseks toetust. Selliselt avas A. Jakovlev tee eesti ideede üleliiduliseks levikuks ja rahvaliikumiste tunnustatud mobiliseerimiseks. Gorbatšov ja tollase NSVL peaminister N. Rõzkovi ning isegi NSVL Ülemnõukogu toetasid Balti liiduvabariikide üleminekut isemajandamisele. Kremli reformaatorid nägid Baltimaade reformides parimat katselaborit uusleninlikule ideoloogiale (rohkem demokraatiat pidi tähendama rohkem sotsialismi) ja majandusreformidele (isemajandamine pidi tooma kaasa majanduse kiirema arengu ja kõrgema efektiivsuse). Neid muutusi loodeti isegi seada eeskujuks ülejäänud liiduvabariikidele. Vene demokraadid nägid Baltikumis aga uut Venemaa „akent Euroopasse“. Ühes ettekandes poliitbüroole kinnitas Jakovlev, et Balti liiduvabariikides pole uuendustega seoses natsionalistlikku, nõukogude- ja venevastaseid ilminguid ning muutused on kooskõlas uuenduste eesmärkidega.
Järgmise sammuna hakati 1988.a. avalikustama ja uurima Stalini kuritegusid, sealhulgas 1940. ja 1949.a. massiküüditamisi ja vangilaagrite loomist. Eestis oli toimunud loomeliitude pleenum, mis taotles MRP pakti tühistamist ja Eesti iseseisvuse taastamist õigusliku järjepidevuse alusel. Sama aasta 16. novembril võttis ENSV Ülemnõukogu vastu Eesti suveräänsusdeklaratsiooni, mis õiguslikus mõttes kujunes esimeseks sammuks NSVL lagunemises vaatamata sellele, et NSVL keskvõim seda deklaratsiooni ei tunnustanud.
1989.a. korraldati esimesed enam-vähem vabad valimised NSVL Rahvasaadikute Kongressi. Esimese olulise algatusena taotles grupp Eesti rahvasaadikuid NSVL Rahvasaadikute Kongressis erikomisjoni moodustamist poliitilise hinnangu andmiseks Saksamaa-Nõukogude mittekallaletungi pakti salaprotokollidele ja nende alusel Balti riikide annekteerimisele Nõukogude Liidu poolt. See komisjon moodustati läbi raskuste. Seda hakkasid juhtima A. Jakovlev ja E. Savisaar tema asetäitjana. Senini olid Nõukogude Liidu valitsused salaprotokollide olemasolu eitanud. Kuid akadeemik Endel Lippmaa tõi salaprotokollide usaldusväärsed USA arhiivikoopiad M. Gorbatšovi ja kongressi liikmete lauale. Seejärel leiti märge salaprotokollide olemasolust NSVL Välisministeeriumi arhiivist ning lõpuks ka originaal Stalini arhiivist, kuid Gorbatšov ja NLKP poliitbüroo polnud ikka veel nõus tunnistama pakti salaprotokolle, sest kardeti, et nii saab Nõukogude Liidust Teise Maailmasõja vallapäästmise kaassüüdlane ning MRP pakt Balti riikide annekteerimise otseseks põhjuseks.
MRP pakti sõlmimise 50. aastapäevaks kavandas Eestimaa Rahvarinne koostöös Läti ja Leedu rahvaliikumistega E. Savisaare initsiatiivil suurejoonelise Tallinnast Vilniusse 600 kilomeetri pikkuse inimketi korraldamist. M. Gorbatšov, tajus Balti keti korraldamises suurt ohtu Nõukogude Liidu lagunemisele, palus Eesti rahvasaadikutel Moskva kongressis veenda korraldajaid Balti kett ära jätta, kuid kohtumisel osalejad vastasid, et seda protsessi pole enam võimalik peatada. Balti ketist kujunes üle kogu Euroopa suurt tähelepanu saanud mõjukas poliitiline protestiaktsioon Nõukode Liidu juhtkonna vastu.
1.septembril 1989.a. muutis MRP pakti salaprotokollid õigustühiseks Lääne-Saksamaa parlament, mis avaldas kaudset mõju sellele, et 10. novembril hakati lõhkuma Berliini müüri ja idasakslased valgusid Lääne-Berliini ning algas Saksamaa taasühinemine. Moskva kongressi demokraatlikult meelestatud saadikute survel ja tõenäoliselt ka NSVL ja Saksamaa juhtide kohtumiste tulemusena võeti MRP salaprotokollide tühistamise eelnõu lõpuks menetlusse ka NSVL Rahvasaadikute Kongressis. Esimesel katsel 23. detsembril 1989 ei saanud eelnõu vastuvõtmiseks kongressi enamuse toetust. Eesti saadikute ja eelkõige Arnold Rüütli algatusel ning peaettekandja A. Jakovlevi toetusel võeti eelnõu uuesti päevakorda järgmisel päeval, mil see vastuseisust hoolimata häälteenamusega heakskiidu leidis.
MRP salaprotokollide tühistamine de jure andis õigusliku aluse Balti riikide kuulutamiseks taas iseseisvateks, mida 1990.a. märtsis kasutas Leedu. Kuid sellele ei järgnenud Leedu iseseisvuse tunnustamine isegi mitte lääneriikide poolt, sest NSVL võimud pidasid seda ebaseaduslikuks ning takistasid Leedu iseseisvuse teostamist relvastatud sõjaväerünnakuga Vilniuses.
Järgmise väga olulise samm Nõukogude Liidu lagundamisel oli 12. juuni 1990, mil Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu eesotsas Boris Jeltsiniga otsustas vastu võtta Venemaa suveräänsusdeklaratsiooni, mis vallandas protsessi, et aasta lõpuks olid kõik endised liiduvabariigid Eesti eeskujul saanud õiguslikult suveräänseteks ning NSVL kujutas endast vaid õiguslikult tühja kesta. Lääne vaatlejad ei saanud aru, miks venelastel oli vaja iseseisvuda omaenda riigi võimu alt. Kuulus briti ajaloolane Archie Brown püüdis selgitada, et venelaste suveräänsus on võrreldav Suurbritannia osade autonoomse praktikaga. Tegelikkuses oli selle sammu tagapõhi ilmselt aga rohkem seotud B. Jeltsini ja M. Gorbatšovi võimuvõitlusega Moskvas. Kuid mõistagi toetasid Venemaa suveräänsust ka konservatiivsed vene rahvuslased ning ka suur osa ka tolle aja vene demokraatidest. Nad said lugeda varem keelatud A. Solženitsõni teoseid ja seadsid ideaaliks Vene üliriiki, mis ei peaks enam ülal pidama NSVL vaesemaid liiduvabariike.
B. Jeltsin kasutas oskuslikult ära M. Gorbatšovi vastu suunatud vene tagurlaste putši, andis esimesena korralduse valmistada ette dokumendid Eesti iseseisvuse tunnustamiseks juba päev peale selle väljakuulutamis 21.augustil. 24. augustil kohtus B. Jeltsin A. Rüütliga ning kirjutas alla Eesti iseseisvuse tunnustamise dokumendile, kuigi rahvusvahelise õiguse seisukohalt oli NSVL veel legitiimsuse subjektiks. Sellepärast oli oluline saavutada Balti riikide tunnustamine ka NSVL poolt. Peale ebaõnnestunud putši moodustas NSVL president M. Gorbatšov riiginõukogu, et püüda sõlmida suveräänsete vabariikidega uut riigilepingut. NSVL Riiginõukogu esimese koosoleku päevakorra esimene punk oli 6. septembril 1991 balti riikide iseseisvuse tunnustamine. Selle sammuga tahtis M. Gorbatšov säilitada Nõukogude Liitu ja eristada Balti riikide suveräänsust teiste liiduvabariikide suveräänsustest. Balti riikide juhte NSVL Riiginõukogu koosolekule mõistetavalt enam ei kutsutud, kuid tollane Eesti peaminister E. Savisaar läks sinna ise. Ta oli ilmselt kartis, et Jeltsin ja Gorbatšov võivad kokkuleppele jõuda ja seada Balti riikide iseseisvuse tunnustamise kahtluse alla. M. Gorbatšovi mälestuste kohaselt esines E. Savisaar Riiginõukogus väga lepitavalt, öeldes: „Me ei peaks meie lahutust üle dramatiseerima“…“Me oleme samas geograafilises ruumis. Me ei lenda kuule“ Riiginõukogu otsustas moodustada komisjoni, mis pidi hakkama pidama läbirääkimisi kolme tunnustatud Balti riigiga lahutuslepingu üle ning Jakovlev, ševardnadze ja Sobtšak pidid hakkama neid läbirääkimisi juhtima.
M. Gorbatšovi algatatud riigilepingust ja tema võimust polnud aga suuremate liiduvabariikide juhid ja rahvas enam huvitatud. Ukraina korraldatud referendumi (samuti Eesti eeskujul) tulemused olid üllatuseks isegi ukrainlastele, sest Ukraina iseseisvusdeklaratsiooni toetas üle 90% referendumil osalenute koguarvust ning hämmastaval kombel ütles „jah „ ka 84% Luhanski ja Donetski oblasti ning 54% Krimmi poolsaare valijatest. Leonid Kravtšuk võitis presidendivalimised 19, 6 miljoni häälega kõikides Ukraina piirkondades, välja arvatud Galiitsias.
B. Jeltsin õnnitles L. Kravtšukki veenva võidu puhul ja kokku lepiti kohtumises. Samal ajal oli Valgevene uus demokraatlik president šuškevitš kutsunud Jeltsini Minskisse, et arutada majanduskoostööd eelkõige energiatarnete küsimustes. Jeltsin palus šuškevitšil kutsuda Valgevene Belovežje valitsusresidentsis kavandatud kohtumistele ka L. Kravtšuki. Kolme liiduvabariigi juhid said kokku 7. detsembril, et arutada suhtumist liidulepingusse ja omavahelist koostööd. Jeltsin teadis, et Kravtšuk pole nõus liidulepinguga, kuid oli üllatunud, et Ukraina juht ei soostunud ka Venemaaga lepingut sõlmima, mis seadis ohtu majandusreformide tuleviku Venemaal. Kui kohtumise hilisteks õhtutundideks polnud kolme riigi juhid jõudnud ühistele seisukohtadele, tegi Jeltsini õigusnõunik Sergei šahrai juttu Nõukogude Liidu moodustamisest Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Taga-Kaukaasia vabariigi poolt (viimast enam ei eksisteerinud) ning pani ette Lenini poolt jõuga rajatud ühendus seaduslikul teel lõpetada. Selle asemele pakuti välja sõltumatute riikide ühendus (SRÜ), eeskujuks Briti Rahvaste Ühendus. Sellisele kokkuleppele oli nõus ka L. Kravtšuk 8. detsembril alla kirjutama.
25.detsembril, peale B. Jeltsini surveavaldusi teatas M. Gorbatšov teleesinemises oma ameti maha panekust ning pool tundi hiljem langetati Kremlis valgustatud lipumasti hiigelsuur punane Nõukogude Liidu lipp ning asendati Venemaa sini-puna-valge trikolooriga. Nõukogude Liiduga koos vajus ajaloo prügikasti ka kommunistlik ideoloogia.
Kuid Nõukogude Liidu kui viimase suure impeeriumi lagunemine ei toimunud samasuguste loogikate alusel, nagu teiste impeeriumite lagunemised. Tõsi, et teatud hetkedel ületasid rahvuslike rahutuste ja enesemääramise soovid Nõukogude Liidu võimet ennast kaitsta isegi sõjaväe toel. Kuid impeeriumide lagunemise klassikalise loogikaga ei saa seletada fakti, et Nõukogude Liidule pööras selja ka Vene föderatsioon, mis moodustas ju impeeriumi keskse südamiku.
Kokkuvõtteks rõhutan, et Eesti poliitikutel oli oluline roll Nõukogude Liidu lagundamises Nad töötasid välja ja aitasid ellu viia kolm ideed, mis viisid leidsid toetuse üle kogu endise riigi. Need olid isemajandav vabariik, suveräänsusdeklaratsioon ja Molotv-Ribbendropi Pakti salaprotokollide tühistamine.
.