Ivar Raig

EMKE rollist Eesti poliitikas.

Avaldati 07.04.2020 Eesti Päevalehes ja Postimehes 

Eesti Maa- Keskerakond moodustus nii nagu mitmed teisedki Eesti erakonnad taasiseseisvumise perioodil Eestimaa Rahvarinde teisenemise tulemusena. Peale seda kui hakati arutama Isemajandava Eesti agraarprogrammi moodustus Rahvarinde maaelu edendamise töörühm uue maapoliitika kujundamiseks. Töörühm seadis esialgu sihiks Taluseaduse algatamise, võla tasumine maarahvale, sh. represseeritud talunikele tekitatud kahju hüvitamise, omandiõiguste taastamise jms. EMKE tulevased liikmed olid aktiivsed talude taastajad ja Eestimaa Talupidajate Keskliidu asutajad.

EMKE loomise idee tekkis 17. jaanuaril 1990 ühel Viljandi Maaliidu eestseisuse laiendatud koosolekul. Seal leiti, et Eesti Maaliidu ideoloogia ei sobi Eesti maaelu tuleviku jaoks. Tollane Valtu osaühingu esimees Tenno Teets ütles Maalehele Viljandis kuuldu kohta, et Maa-Keskerakonnas ei tohiks näha Maaliidu sildi vahetust. “Vaevalt enam leidub majandijuhti, kes usub kolhoosikorra ainuõigsust“.

25. jaanuaril 1990 avaldas Maaleht EMKE algatusrühma pöördumine Eestimaa rahva poole. Selles seati uue erakonna eesmärkideks vaba ettevõtluse, talumajandussüsteemi ja eraomandusele tugineva ühistegevuse taastamist nende kõikides vormides nii maal kui linnas, tingimuste loomist kõlbelise, vaba ja haritud ning loodusrütmide järgi elava täisverelise maapere kujunemiseks. Pöördumisele kirjutasid alla paljud tolle aja ärksad põllumehed, teadlased, ajakirjanikud ja poliitikud. Samas lehes ilmus ka sotsioloog Juhan Kivirähu artikkel avaliku arvamuse uuringu kokkuvõttega maaelu ja maareformi kohta, millest selgus, et üle 80 % Eesti elanikest toetas maareformi läbiviimist ja eraomandi taastamist õigusliku järjepidevuse alusel. Mõistagi olid sellised seisukohad vastuvõetamatud paljude ühismajandite juhtidele.

EMKE asutati Türi Kultuurimajas 7. aprillil 1990.

Asutava kogu istungist osavõtjatele saatis 6. aprillil kirja Arnold Rüütel, milles ta kutsus üles tegema kummardust esimesele tuhandele uustalunikele, „kes leidsid endas jõudu veel ebakindlas olukorras jätkata oma esivanemate tööd ning hakata taas oma maa ja töö tõelisteks peremeesteks“ ning soovis loodavale erakonnale „ ….üksteisemõistmist ka kõige keerukamate ja vahel isegi võimatuna näivate probleemide lahendamisel.”

Asutava kogu liikmed võtsid vastu EMKE põhikirja ja ulatuslikud programmi teesid. Lisaks koostati kolmeosaline poliitiline deklaratsioon, millega taotleti Eesti iseseisvuse taastamist Tartu rahulepingu alusel, fikseeriti erakonna identiteet kui paremtsentristlik vabade kodanike partei, mis seab aukohale kodu ja perekonna kui rahva elujõu allika ja järjepidevuse kandja. EMKE üks põhiteese „meie ideaaliks on vaba ja väärikas inimene, kes tunneb vastutust iseenda ja tulevaste põlvkondade eest“ on aktuaalne tänagi. EMKE asutajad töötasid välja majanduspoliitilised abinõud käsumajandusest turumajandusse üleminekuks vajalike reformide läbiviimiseks ning saatsid pöördumise ENSV Valitsusele, milles nõuti muuhulgas maareformi kiiret läbiviimist aastatel 1990-1992. Türil valiti ka EMKE 23 liikmeline juhtkond, kuhu kuulusid üks Eestist valitud NSVL rahvasaadik, mitmed ENSV ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikud, Eesti Kongressi ja Eesti Komitee liikmed, neli hilisemat EV Põhiseaduse Assamblee ja Riigikogu liiget ning kaks tulevast EV ministrit – reformiminister Liia Hänni ja põllumajandusminister Jaan Leetsar. Seega oli EMKE üks vähestest erakondadest, mis omas üheaegselt esindajat kolme riigi rahvaste esinduskogudes, mis tegelesid Eesti iseseisvuse taastamisega ja kahes Eesti riiki uuesti üles ehitanud parlamentaarses kogus ja ka valitsuses.

EMKE pärandiks Eesti poliitikas

võib pidada aktiivset osalemist Eesti riikluse taastamisel ning keeruliste omandi-, maa-, ja põllumajandusreformide aluste väljatöötamisel ning elluviimisel. EMKE oli seisukohal, et Eesti riigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel on vaja saavutada Molotov-Ribentropi pakti salaprotokollide tühistamine ja okupatsiooni lõpetamine. Rahvusvahelise poliitika ja õiguse seisukohalt taastati Eesti iseseisvus 24. detsembril 1989.aastal Moskvas kui NSVL Rahvasaadikute Kongress võttis vastu otsuse, millega Saksamaa ja Nõukogude Liidu salajaste leppimuste allakirjutamine mõistati hukka, salaprotokollid tunnistati juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks. See M. Gorbatšovi allkirjaga dokument sisuliselt kinnitab ka Tartu Rahulepingu kehtivust, de jure Eesti okupatsioonist vabanemist ja Eesti riigi taastamist õigusliku järjepidevuse alusel.

Väga oluliseks tuleb pidada EMKE rolli Eesti Ülemnõukogus, kus tal oli seitsmeliikmeline saadikurühm, kuhu kuulusid, Liia Hänni (aseesimees), Kalju Koha, Eldur Parder, Ivar Raig (esimees), Jüri Reinson, Hanno Schotter ja Aldo Tamm. Suur osa selle fraktsiooni liikmeid oli valitud ka Eesti Kongressi, mis andis hea eelduse koostöö arendamiseks Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel Eesti riigi de facto taastamiseks ja uue Põhiseaduse koostamiseks.

EMKE oli seisukohal, et Eesti ei pea jääma ootama suurriikide otsust Eesti iseseisvuse tunnustamise kohta, vaid peab ise aktiivselt kujundama uut poliitikat ja tasakaalu Euroopas. Kodakondsusseaduse, valimisseaduse ja teiste riigi ülesehitamise jaoks tähtsate seaduste ettevalmistamisel ja vastuvõtmisel etendas suurt rolli Liia Hänni, kes oli EMKE esindaja nii Ülemnõukogu Presiidiumis kui ka õiguskomisjonis. Ta etendas vahendaja ja pingete lõdvendaja rolli paljudes tulistes debattides nii Ülemnõukogus kui ka Ülemnõukogu ja Eesti Komitee juhtide vahel, seda nii erakondade seaduse koostamisel, omandi- ja maareformi seadusandluse ettevalmistamisel kui ka iseseisvuse de facto väljakuulutamisel 20. augustil 1990 ja redaktsioonitoimkonna juhina EV Põhiseaduse koostamisel.

EMKE lähteseisukohad omandireformi küsimuses sisaldasid konkreetseid seadusandlikke ettepanekuid omandireformi läbiviimiseks kodanike omandiõiguste taastamise, riigi valduses oleva omandi tagastamise või kompenseerimise, privatiseerimise ja muul viisil lahtiriigistamise läbi. EMKE poolt kokku kutsutud ümarlaudades ja seminarides leidsid need ettepanekud toetust enamuse tolle aja erakonda ja poliitilist ühenduste poolt. Kuid nende ettepanekute elluviimine oli väga keeruline ja võttis loodetust palju rohkem aega. Rahvarinde valitsus E. Savisaare juhtimisel ning ka Tiit Vähi esimene valitsus ei suutnud teha kuigi paljut omandiõiguse järjepidevuse taastamiseks. Reformid võtsid otsustavalt käsile Mart Laari esimene valitsus, kuhu kuulusid esmakordselt ka kaks EMKE ministrit ning Riigikogu VII koosseis, mille majanduskomisjoni juhtis samuti emkelane.

EMKE korraldas arvukaid arutelusid maareformi küsimustes Eesti Maa-ametis, Põllumajanduse Ministeeriumis, maakonnavalitsustes, taluliitudes ja rahvakoosolekutel. EMKE käivitas Agraarpoliitika Koja, kuhu kuulus 14 organisatsiooni ning millega lõpuks liitus ka Maaliit, kes kaua aega süüdistas EMKE-t põllumajandustoodangu vähenemises Eestis. Selle tegelikuks põhjuseks oli mõistagi NSVL stalinistliku agraarpoliitika kokkuvarisemine ning sovhooside ja kolhooside vähenenud võimalused saada jõusööta ja teisi ressursse Moskva kaudu. Põllumeeste kongressil 26. märtsil 1993. Sakala keskuses räägiti sellest, et EMKE initsiatiivil on ette valmistatud mitmeid uue põllumajanduspoliitika seaduseelnõusid (põllumajandustulu seadus, impordimaksuseadus, riigireserviseadus jt), kuid poliitiliste erimeelsuste tõttu valitsuses ei saanud neid anda menetlusse.

EMKE omas laialdasi rahvusvahelisi sidemeid, kuuludes Euroopa keskparteide rahvusvahelisse koostöövõrgustikku (INC) ning arendas aktiivset koostööd Rootsi ja Soome Keskparteide ja taluliitudega ning Liberaalse Internatsionaaliga. EMKE-l oli tugev Naiskogu, esimene poliitilise partei naiskogu taasiseseisvas Eestis, (esinaine M.Merimaa), mis omas samuti laialdasi rahvusvahelisi sidemeid Põhjamaades.

EMKE ettepanekul algatati Mart Laari esimeses valitsuses ka Eesti koostöö Euroopa Ühendustega, moodustati valitsuse töögrupp Eesti valmistumiseks liitumiseks nende ühenduste, hakati korraldama diskussioone ja koolitusi Eesti Euroopa Liiduga võimaliku ühinemise positiivsete ja negatiivsete mõjude läbiarutamiseks.

Mõistagi polnud EMKE tegevus veatu. Ka valitsus olles ei suudetud piisavalt kaitsta maarahva ja põllumajanduse huve. EMKE ähvardas korduvalt valitsusest lahkuda. Kuid ikka leiti põhjuseid seal jätkamiseks. Näiteks 1994. aasta kevadel kindlustas peaminister Mart Laar oma positsiooni lühiajaliselt sellega, et kirjutas alla lisakoalitsioonileppele EMKE-ga, mille tulemusena hakati eraldama vahendeid maaelu arendaniseks, talude taastamiseks piirialadel ja väheasustatud piirkondades.

Keerulistesse omandi- ja põllumajndusreformi seadustesse jäid võimalused tülideks endiste omanike ja vara kasutajate vahel, mis mitmetes küsimustes kahjuks jätkuvad seniajani.

EMKE ei suutnud jätkata Eesti poliitikas iseseisva poliitilise jõuna. Erakonnaseadus soosib teatavasti suuremaid erakondi. Erakond lagunes paljuski lahkarvamuste tõttu tulevase partneri valikul. Suur osa EMKE-lasi liitus tollase valimisliidu partneri „Mõõdukatega“, tänase sotsiaaldemokraatliku erakonnaga. Väiksem osa ühines Keskerakonnaga või „Isamaaga“. Paljud, sealhulgas allakirjutanu, aga loobusid, võib-olla enneaegselt, aktiivsest riigipoliitikast.

Austatud Saku vallavolikogu esimees, aseesimees, volikogu, vallavalitsuse liikmed ja vallasekretär

Saku vallavolikogu revisjonikomisjoni ja vallavolikogu opositsioonilise fraktsiooni ühisel erakorralisel koosolekul 19. märtsil k.a. tutvusid allakirjutanud põhjalikult kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) ja Saku valla põhimääruse sätetega, mis puudutavad volikogu töökorraldust.

Need õigusaktid ei näe ette võimalust vallavolikogu elektrooniliseks koosolekuks läbiviidud kujul. Oleme veendunud, et Eestis kujundatud õigusruum ei võimalda volikogu istungil virtuaalset või elektroonilist osalemist e-kirjade teel, mis ei jäta ruumi aruteludeks, seisukohavõttudeks ja avalikuks hääletamiseks. Sellisel koosolekul vastuvõetud otsuseid on võimalik vaidlustada ja muuta õigustühisteks. Samal seisukohal on ka Eesti tunnustatud juristid, näiteks endine õiguskantsler Allar Jõks (vt. 19.03.2020 TV3 Seitsmesed Uudiseid).

KOKS paragrahv 40 sätestab üheselt, et volikogu töövorm on istung. (koosolekuid võivad korraldada vallavalitsus ja komisjonid).

KOKS paragrahv 44 lõige 4 järgi peab volikogu istung olema avalik.

KOKS paragrahv 45 lõige 2 sätestab, et volikogus hääletamine on avalik.

KOKS paragrahv 51 lõige 5 kohaselt tuleb märkida istungi protokolli selle toimumise koht.

Sisuliselt samasugused sätted on ka Saku valla põhimääruse vastavates paragrahvides.

Oleme seisukohal, et Saku vallavolikogu 19. märtsi volikogu elektroonilise istungi kokkukutsumise, läbiviimisega ja otsuste hääletamisega e-mailide teel, rikkus volikogu esimees Tiit Vahenõmm kõiki ülalnimetatud KOKS sätteid ja ka Saku valla põhimäärust. Viimases on vaid vallavanemal või tema asendajal erandkorras kiireloomuliste küsimuste lahendamiseks antud õigus viia läbi elektroonilist istungit või koosolekut (vt. Põhimääruse paragrahv 37, lõige 8).

Nõustume, et tegemist on erakorralise olukorraga, kuid see kuulutati välja nädal tagasi. Mitu päeva oli volikogu esimehel ja eestseisusel võimalik erakorralisel koosolekul, vajadusel elektrooniliselt, arutada, millised oleksid seadusliku võimalused volikogu istungi toimumiseks erakorralises olukorras. Eestis kehtivad seadused ja isegi eriolukorra meetmed ei võimalda volikogu esimehel ainuisikuliselt otsustada elektroonilise istungi korraldamise üle. Lahendust ei pakkunud ka vallavanem Marti Rehemaa poolt edastatud rahandusministeeriumi e-kiri, mis sisaldas mõningaid võimalusi volikogu istungi korralduse muutmiseks. Kui vallal puuduvad võimalused istungi läbiviimiseks videokonverentsi või muul seadustega kooskõlas oleval kujul (näiteks uues VOLIS keskkonnas, millega on liitunud üle 50 Eesti omavalitsuse), siis tulnuks 19. märtsile kavandatud istung edasi lükata.

Kuna volikogu näol on tegemist seadusandliku institutsiooniga, siis on esmatähtis ja ülioluline, et volikogu järgiks õigusriigis kehtivaid seadusi, millel põhineb demokraatlik riigikord.

Eriti oluline on järgida volikogu istungi korraldamise vastavust kehtivatele seadustele olukorras, kus volikogu otsused mõjutavad otseselt kohtus vaidluse all olevaid probleeme. Kui kohus teeb oma kohtulahendi volikogu otsuste põhjal, aga sellised otsused osutuvad seadustega ja põhimäärusega kooskõlas mitte olevateks, võib tekkida vallale või volikogule kohustus oma ebaseaduslikult vastuvõetud otsuste tagajärjed likvideerida.

Elektroonilise istungi läbiviimiseks on erinevaid võimalusi. Näiteks Saku Gümnaasiumis korraldati õppetöö elektrooniliseks ümber paari päevaga ning klassijuhataja tunnid on toimunud videokonverentsina (ZOOM keskkonnas). Sarnaseid võimalusi on veel mitmeid, mis praegusel koroonaviiruse leviku ajal on muudetud kättesaadavaks tasuta kasutamiseks.

Sobiva õiguslikult korrektse vormi eriolukorras volikogu istungi läbiviimiseks peab leidma volikogu esimees koos eestseisuse ja pädeva juristiga ning vajadusel tuleks teha ka ettepanekuid KOKS muutmiseks või täiendamiseks.

Käesolevaga teevad allakirjutanud ettepaneku tühistada vallavolikogu 19. märtsi otsused ning viia läbi uus erakorraline vallavolikogu istung vormis, mis võimaldaks päevakorras olevate küsimuste ja probleemide vahetut tutvustamist, argumenteeritud arutamist ja otsustamist avalikus keskkonnas, millest saavad osa võtta kõik huvilised. Me ei soovi osaleda toimepandud seaduserikkumistes.

Elektroonilised allkirjad andsid:

Sale Mantsik

Jaan Plado

Ivar Raig

Marianne Randa

Hasso Uuetoa

Sakus, 21. märtsil 2020

OTSUS

(eelnõu 23.01. 2020)

EV Seaduse „Pühade ja tähtpäevade seadus“

kohta

Kooskõlas kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse paragrahvi 65 (Omavalitsusüksuste suhted riigiorganitega) 3. lõikega teeb Saku Vallavolikogu Vabariigi Valitsusele ettepaneku algatada EV seaduse „Pühade ja tähtpäevade seadus“ muutmine alljärgnevas sõnastuses:

Lisada seaduse paragrahvile 3 (Riiklikud tähtpäevad) uus lõige 8 alljärgnevas sõnastuses:

“8) 24. detsember – taasvabanemispäev, MRP lepingu salaprotokollide tühistamise aastapäev”

Uus nimetatud seaduse paragrahv 3 saaks siis sõnastatud alljärgnevalt:

Riiklikud tähtpäevad on:
1) 6. jaanuar – kolmekuningapäev;
2) 2. veebruar – Tartu rahulepingu aastapäev;
2¹) 14. märts – emakeelepäev;
3) maikuu teine pühapäev – emadepäev;
3¹) 4. juuni – Eesti lipu päev;
4) 14. juuni – leinapäev;

5) 23. august – kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev
5¹) 2. november – hingedepäev;
6) novembrikuu teine pühapäev – isadepäev;
7) 16. november – taassünni päev;

8) 24. detsember – taasvabanemispäev, MRP lepingu salaprotokollide tühistamise aastapäev.

Seletuskiri

Saku vallavolikogu otsuse eelnõu (23.01. 2020) kohta, millega tehakse EV Valitsusele ettepanek täiendada EV Seadust „Pühade ja tähtpäevade seadus“

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse 11. peatüki (Suhted riigiorganitega ja järelevalve) paragrahvi 65 (Omavalitsusüksuste suhted riigiorganitega) lõige kolm kehtestab: „Valla või linna volikogul ja kohaliku omavalitsuse üksuste liidul on õigus esitada Vabariigi Valitsusele ettepanekuid seaduste ning teiste õigusaktide vastuvõtmiseks ja muutmiseks.

Eestis on riiklikud tähtpäevad jaotatud riiklikeks pühadeks, lipupäevadeks ja riiklikeks tähtpäevadeks. Eriliseks riiklikuks pühaks on 24. veebruar kui rahvuspüha, iseseisvuspäev. Riiklike pühade hulgas on ka võidupüha (23. juuni) ja taasiseseisvumispäev (20. august). Lipupäevade ja riiklike tähtpäevade hulgas on veel sellised riiklusega otseselt seotud tähtpäevad nagu Tartu rahulepingu aastapäev (2. veebruar), kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev (23. august) ja taassünnipäev (16. november).

Ajaloolased ja juristid on üksmeelselt tõdenud, et Eesti iseseisvuse sünnitunnistuseks peetakse Eesti Maapäeva Vanamatenõukogu koostatud dokumendi „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ avaldamist 24. veebruaril 1918.aastal. Eesti iseseisvus de facto saavutati aga alles peale Tartu rahulepingu sõlmimist 2. veebruaril 1920. aastal ning Eesti riigi tunnustamist Venemaa ja teiste suurriikide poolt.

Eesti iseseisvuse otsustasid kaotada 23. augustil 1939 Moskvas sõlmitud Nõukogude-Saksamaa mittekallaletungilepingu (tuntud kui Molotovi-Ribbentropi pakt, lühendatult MRP) koostajad ja allakirjutanud. Selle lepingu kohaselt asus Hitler Poolat hõivama juba 1. septembril 1939. MRP salaprotokollide sätteid silmas pidades sõlmis NSV Liit Eestiga nn baaside lepingu ja 1940. aasta juunis tulid punaväed Eestisse ning likvideerisid vägivaldselt Eesti riigi võimuinstitutsioonid. Selliselt sai MRP lepingu salaprotokollide allkirjastamise päevast mitte üksnes stalinismi ja fašismi ohvrite mälestuspäev, vaid ka Eesti riigi surmatunnistuse allkirjastamise aastapäev.

Saksamaa parlament otsustas MRP salaprotokollide kehtetuks tunnistamise 1. septembril 1989. Kuid Nõukogude Liit ei tahtnud salaprotokollide olemasolu tunnistada isegi peale seda sündmust. Salaprotokollide olemasolu tunnistati avalikult alles 23. detsembril ning poliitiline ja õiguslik hinnang nendele anti 24. detsembril 1989. aastal Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi otsusega, millega salajaste leppimuste allakirjutamine mõistati hukka, salaprotokollid tunnistati juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks.

Oleme seisukohal, et Nõukogude Liidu Rahvasaadikute kongressi otsust MRP kohta tuleb pidada Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistuseks õigusliku järjepidevuse alusel, ning selle vastuvõtmise päeva 24. detsembrit tuleks selle päeva kaalukuse tõttu tähistada vähemalt samaväärselt 2. veebruari, 23. augusti ja 16. novembri tähtpäevadega.

24. detsembrit tuleks kalendris tähistada mitte ainult kui MRP salaprotokollide õigustühiseks kuulutamise aastapäeva, vaid ka kui de jure Eesti taasvabanemise päeva õigusliku järjepidevuse alusel.

Käesolevaga teeme EV valitsusele ettepaneku kaaluda 24. detsembri nimetamist lisaks jõululaupäevale ka taasvabanemise ja MRP salaprotokollide tühistamise aastapäevaks. Selle märkme lisamisel kalendrisse on lisaks loogilistele poliitilistele argumentidele ka sümboolne emotsionaalne tähendus – jõulude ajal hakkavad päevad pikemaks minema ning taas tärkab kevade ja vabaduse ootus.

Selgituseks veel nii palju, et EV Valitsus kiitis heaks 21. mail 2009 seaduseelnõu, mis kuulutas 23. augusti stalinismi ja natsismi kuritegude ohvrite mälestuspäevaks. Pühade ja tähtpäevade seaduses kannab see kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäeva nime.

24.detsembrile uue tähenduse lisamist on vaja selleks et ei kustuks mälestus stalinismi ja natsismi kuritegudest ning suurriikide salakokkulepetest väikeriikide arvel, et mäletada Eesti poliitikute läbi aegade ühte kõige tähtsamat saavutust rahvusvahelises poliitikas, mis aitas olulisel määral kaasa Nõukogude Liidu lagunemisele.

Sale Mantsik /allkiri/

Jaan Plado / allkiri/

Ivar Raig /allkiri/

Marianne Rande /allkiri/

Hasso Uuetoa /allkiri/

Sakus, 23. jaanuaril 2020

Saku vallavanem hr Marti Rehemaa

Alanud aasta esimesel vallavolikogu revisjonikomisjoni koosolekul arutati komisjoni 2020. aasta tööplaani teemasid. Kooskõlas Saku valla põhimäärusega on revisjonikomisjonil õigus kontrollida ja hinnata vallavalitsuse, vallavalitsuse ametiasutuste ja nende ametiasutuste hallatavate asutuste või kohaliku omavalitsuse üksuse valitseva mõju all oleva äriühingu, sihtasutuse ja mittetulundusühingu tegevuse seaduslikkust, otstarbekust ja tulemuslikkust ning valla vara kasutamise sihipärasust, aga ka kontrollida ja hinnata valla eelarve täitmist.

Nende ülesannete täitmiseks vajavad revisjonikomisjoni liikmed ulatuslikku ja usaldusväärset informatsiooni kõigi valla hallatavate asutuste kohta. Üheks kõige vahetumaks võimaluseks seda informatsiooni hankida on pöörduda hallatavate asutuste nõukogude või hoolekande organite juhtide või liikmete poole, aga ka revisjonikomisjoni, koalitsiooni ja opositsiooni liikmete tasakaalustatud osalemisega valla hallatavate asutuste nõukogude ja hoolekogude töös.

Revisjonikomisjoni liikmed on seisukohal, et valla munitsipaalettevõtete ja asutuste nõukogud ja hoolekande organid peaksid olema apoliitilised, neutraalsed või poliitiliselt tasakaalustatud. Nõukogude ja hoolekande organite eesmärk on tagada valla asutuse selline juhtimine, et see ei vastaks mitte valitseva partei või koalitsiooni, vaid valla kui terviku huvidele. Sellepärast on tähtis, et neis institutsioonides oleksid asjatundjad, kes suudaksid tagada stabiilse ja eesmärgipärase juhtimise ning vältida ka näilist korruprsiooniohtu avalike huvide võimalikul põrkumisel era- või väikese huvigrupi taotlustega.

Sellepärast palume vallavalitsusel vastata alljärgnevatele küsimustele.

1. Kas vallavalitsusel on või on kavas kehtestada hallatavate asutuste nõukogude ja hoolekogude liikmete valimise ja kinnitamise kord? (Saku valla põhimääruse 7. peatükis (valla asutused) vastav säte puudub).

2. Kuidas on toimunud Saku valla hallatavate asutuste nõukogude ja hoolekogude liikmete valimine ja kinnitamine tegelikkuses.

3. Kes kuuluvad praegu Saku valla hallatavate asutuste nõukogude ja hoolekogude liikmete hulke. Palume esitada kahe nädala jooksul revisjonikomisjonile kõigi Saku valla hallatavate asutuste nõukogude ja hoolekande institutsioonide juhtide ja liikmete nimed koos volituste kehtivuse tähtaegadega ja kontaktandmetega (telefon või e-mail aadress).

Revisjonikomisjoni liikmed on veendunud, et käesolev arupärimine aitab kaasa sellele, et volikogu ja komisjonide liikmed saavad olema paremini informeeritud valla hallatavate asutuste tegevusest ning seeläbi suudavad ka paremini hinnata nende tulemuslikkust, mis on nii volikogu kui ka valitsuse eesmärk.

Jaan Plado /allkiri/

Ivar Raig /allkiri/

Marianne Rande /allkiri/

Hasso Uuetoa /allkiri/

Sakus, 23. jaanuaril 2020

SAKU VALLAVOLIKOGU LIIKMETE

JA VALLAVALITSUSE TÖÖTAJATE EETIKAKOODEKS

(SAKU VALLA EETIKAKOODEKS)

(eelnõu 17.10.2019)

Saku vallavolikogu liikmete ja vallavalitsuse töötajate eesmärk on ausalt ja väärikalt tegutseda Saku valla, selle kogukondade ja elanike hüvanguks. Avaliku võimu teostajad juhinduvad oma tegevuses Saku valla põhimäärusest, arengukavast ja käesolevas eetikakoodeksis välja toodud Saku valla põhiväärtustest. Põhiväärtused on tõekspidamised, millest lähtutakse vallas avaliku võimu teostamisel, elukeskkonna kujundamisel, valla kogukondade arendamisel, valla allasutuste juhtimisel ja elanikega suhtlemisel.

Saku vallas avaliku võimu teostajad lähtuvad oma tegevuses järgmistest põhiväärtustest:

– seaduslikkus

– asjatundlikkus ja pädevus

– uuenduslikkus ja oskus eristuda

– avatus ja koostöö

– inimesekesksus ja erapooletus

– usaldusväärsus ja ausus

Seaduslikkus tähendab, et

– avaliku võimu teostajad on seaduskuulekad ning lähtuvad oma tegevuses Eesti Vabariigi põhiseadusest, seadustest ja Saku valla õigusaktidest;

– kasutavad võimu vaid õigusaktidega ette nähtud piirides.

Asjatundlikkus ja pädevus tähendavad, et

– avaliku võimu teostajad tegutsevad oma töövaldkonna parimatest teadmistest ja oskustest lähtuvalt;

– hoiavad kursis ning täiendavad end pidevalt tööülesannete täitmiseks vajalike valdkondlike muutustega.

Uuenduslikkus ja oskus eristuda tähendavad, et

– avaliku võimu teostajad on oma tegevuses uuendusmeelsed;

– oskus eristuda aitab tagada Saku valla eripära, mis on nii kogukondade kui ka kogu Saku valla edu üks peamisi kujundajaid;

– peavad otsustamisel silmas eesmärki kujundada vallas rohelist jätkusuutlikku elukeskkonda.

Avatus ja koostöö tähendab, et

– avalikul võimul olijad teostavad võimu viisil, mis on läbipaistev ja arusaadav, tehtavaid otsuseid selgitatakse ja põhjendatakse;

– avaliku võimu teostajad teevad ühiste eesmärkide saavutamiseks koostööd kõikidel vajalikel tasanditel;

– avalike otsuste ettevalmistamisse ja elluviimisse kaasatakse huvirühmad ja huvitatud valla elanikud.

– tagatakse avalike otsuste kohta informatsiooni kättesaadavus ning isikuandmete kaitse

Inimesekesksus ja erapooletus tähendab, et

– avaliku võimu teostajad on Saku valla elanike teenistuses;

– mõistetakse, et nende otsustel on mõju inimestele, kogukondalele ja kogu vallale;

– suheldakse inimestega viisakalt, abivalmilt ja kohusetundlikult;

– kõiki valla elanikke koheldakse võrdselt sõltumata nende positsioonist riigis ja vallas;

– hoidutakse kingitustest, soodustustest ja teenetest, mis seavad kahtluse alla avaliku võimu teostaja ametialase sõltumatuse ja objektiivsuse;

Usaldusväärsus ja ausus tähendab, et

– avaliku võimu teostatakse vaid avalikes huvides;

– hoidutakse ametipositsiooni ja teenistuskohustuste täitmisel teatavaks saadud informatsiooni kasutamisest erahuvides;

– käitutakse väärikalt ja hoidutakse vallavolikogu ja vallavalitsuse maine kahjustamisest;

– avaliku võimu teostamiseks usaldatud vara ja vahendeid kasutatakse vaid eesmärgipäraselt ning võimalikult tõhusalt ja säästlikult;

– valla elanikele edastatakse vaid tõest, faktidega kinnitatud informatsiooni.

Sale Mantsik /allkiri/

Jaan Plado / allkiri/

Ivar Raig /allkiri/

Marianne Rande /allkiri/

Hasso Uuetoa /allkiri/

Sakus, 17. oktoobril 2019

Seletuskiri

Saku vallavolikogu otsuse eelnõu

„SAKU VALLAVOLIKOGU LIIKMETE JA VALLAVALITSUSE TÖÖTAJATE EETIKAKOODEKS“ kohta

Saku valla volikogu liikmete ja vallavalitsuse töötajate eetikakoodeksit on vaja selleks, et kujundada vallas väärtusi, mis on iseloomulikud demokraatlikes riikides avaliku võimu toestamisele. Saku valla eetikakoodeksi koostamisel on lähtutud peamiselt Eesti ametnikueetika nõukogu poolt 11.03.2015 heaks kiidetud „Ametniku eetikakoodeksist“, kuid silmas on peetud ka Riigikogu eetikakoodeksi sätteid.

Eetikakoodeks toob välja kuus olulisemat väärtust ja väärtuste paari, millest lähtutakse enamuses Euroopa riikides ja ka Eestis avalikku võimu teostavates asutustes, sealhulgas kohalikes omavalitsustes.

Paraku Saku valla põhimääruses ja arengukavas väärtusi käsitlev osa puudub, kuigi mitmete naaberomavalitsuste õigusaktides on väärtused leidnud piisavat kajastust.

Käesolev dokument püüab seda lünka täita.

Lisaks on eetikakoodeks vajalik ka selleks, et ületada probleemid, mis on vallaelanikel tekkinud avaliku võimu teostajatega suhtlemisel, eelkõige vallavalitsuses. On esinenud juhtumeid, kus vallaelanikel on tekkinud raskusi vallavalitsuse töötajate käest saada vajalikku informatsiooni ja kirjadele vastuseid vms. Kõik avaliku võimu teostajad Saku vallas peaksid üheselt aru saama, et nad on seatud teenima eelkõige valla elanikke ja lahendama nende kui maksumaksjate probleeme.

Saku vallas võimu teostamise eetikakoodeks on sõnastatud võimalikult lihtsalt.

Iga põhiväärtuse kohta on võimalik leida viiteid ja tõlgendusi EV olulisematest õigusaktidest. Näiteks seaduslikkuse põhiväärtus tuleneb EV põhiseadusest ning on avaliku võimu teostajate tegevuse vaieldamatu põhialus. Siinkohal peame vajalikuks rõhutada, et avaliku võimu teostaja on seadusekuulekas ka tööväliselt, sest eraelus toimuvad õigusrikkumised mõjutavad avaliku võimu usaldusväärsust.

Eetikakoodeks aitab lahendada ka neid avaliku võimu teostamise olukordi, millede puhul õiguslik regulatsioon puudub, on ebapiisav või vastuoluline. Sellisel juhul ongi otsustamise teejuhiseks valla arengukava ja eetikakoodeks.

Oleme seisukohal, et igal kohalikul omavalitsusel peaks olema oma eetikakoodeks, milles on lisaks üldistele eetilistele tõekspidamistele kajastatud ka spetsiifilised eetilised väärtused, mis tulenevad selle omavalitsuse arengukavast või muust eripärast. Väärtuste alusel saab hakata sisuliselt hindama ka avalike teenuste kvaliteeti.

Usume, et eetikakoodeksi rakendamine aitab täpsustada Saku vallas avaliku võimu teostamise reegleid, vallavalitsuse töötajatega sõlmitavaid teenistusalaseid lepinguid, vallavalitsuse ja selle allasutuste sisekorraeeskirju ning muid sisemisi regulatsioone ning on heaks juhtnööriks ka igapäevaste eetiliste probleemide lahendamisel.

Sale Mantsik /allkiri/

Jaan Plado / allkiri/

Ivar Raig /allkiri/

Marianne Rande /allkiri/

Hasso Uuetoa /allkiri/

Sakus, 17. oktoobril 2019

Austatud esimees ja volikogu liikmed!

Alustan seekord vallavanem Marti Rehamaa tsiteerimisest. Juulikuu Saku Sõnumites ta kirjutab: “Hetkel on tegemisel kaks Saku valla kõige olulisemat strateegiadokumenti: arengukava ja üldplaneering”. Seega tegeleme praegu jätkuvalt kõige olulisema dokumendiga. Siinkohas küsin, kuidas on toimunud arengukava kui tähtsaima dokumendi menetlemine ja milliseid järeldusi saab minu esitatavatest faktidest teha?

Alustan ajast kui vallavalitsus sai aru, et arengukava oli lootusetult vananenud ja vallavalitsuse liikme Kalle Pungase eestvõttel korraldati 27. novembril 2018 Saku mõisas kohtumisõhtu Saue vallavanema Andres Laisaga, kes tutvustas Saue valla uut arengukava ja mina esinesin kaasettekandega: “Millist Saku valda me soovime”, esitades Saku valla uue arengukava koostamise alused ja sissejuhatuse, sealhulgas valla missioni ja visiooni, väärtuste ja eripära sõnastused. Tegin ka ettepaneku, et arengukava koostajad peaksid olema Saku valla akadeemilise taustaga elanikud. Kuid läks teisiti. Arengukava koostajaks palgati hoopis konsultatsioonifirma OÜ Cumulus noor konsultant. Tulemuseks saime arengukava, millesse peale esimest lugemist tegid volikogu liikmed pretsedenditult palju, üle 110 parandusettepaneku, millest enam kui kahe kolmandikuga vallavalitsuse ametnikud nõustusid täielikult või osaliselt.

Siinkohal teen esimese järelduse esitatud uue arengukava kvaliteedi kohta. Kallilt kinni makstud konsultatsioonifirma koos Saku valla arenguspetsialistiga ei suutnud teha rahuldava kvaliteediga tööd. Valla juhid on juba püüdnud seda kriitikat vaidlustada väitega, et volikogu liikmetel, sealhulgas opositsiooni ühel esindajal, oli võimalus arengukava koostamise juhtgrupi koosolekutel teha arengukavasse parandusettepanekuid ning seetõttu langeb vastutus ebakvaliteetse töö eest ka neile. Kahjuks see väide on vale, sest juhtgrupi koosolekutel arutati vaid arengukava üksikuid osi. Juhtgrupi enamus liikmeid ei osalenud arengukava kokkukirjutamisel ning tervikteksti arutamiseni juhtgrupis ei jõutudki. Olen seisukohal, et arengukava koostamise andmist konsultatsioonifirmale Saku maksumaksjate raha eest on suures osas raiskamine ning seda võiks hakata tuvastama Saku vallavalitsuse siseaudit. Veelgi enam, oma suutmatuse varjamiseks pakkusid valla juhid uue arengukava ettekandjaks tänasel koosolekul valla uut finantsjuhti, kes üldse ei osalenud arengukava väljatöötamisel. Siinkohal tänan volikogu eestseisust, mille liikmete enamuse otsusega ei läinud see alatu trikk läbi.

Kes vastutab sellise suutmatuse ja trikitamise eest Saku vallavalitsuses ? Arvan, et mitte ainult vallavanem ja abivallavanem. Ka koalitsiooni saadikud volikogus pole suutnud vallavalitsust korralikult tööle panna. Juba kaks aastat tagasi oli selge, et valla arendusjuht pole võimeline sisuliselt kaasa rääkima valla arengukava koostamisel, kuid kõik ettepanekud olukorra muutmiseks põrkusid kollektiivse vastutamatuse barjääri vastu. Austatud koalitsioonisaadikud! Opositsioon ei saa koalitsioonivalitsust tõhusamalt tööle panna, seda saate teha ainult teie. Küsite, kuidas? Näiteks viige läbi vallavalitsuse ametikohtade siseaudit.

Kokkuvõttes pole Saku valla uues arengukavas puudu mitte ainult juba mainitud põhiväärtustest, vaid ka Saku valla tugevuste ja nõrkuste analüüsist, valla arengukava sisulistest seostest Harju maakonna, Eesti ja Põhjamaade arengukavadega, globaalsete trendide jms.

Me kõik soovime, et Saku vallal oleks selge tulevikuvisioon, mida viivad ellu erksad, visiooniga juhid, kes teenivad Saku valla rahvast. Meie vald peaks olema nüüdisaegne, tõhus ja kohanemisvõimeline globaalsete, regionaalsete ja vabariigisiseste muutuste suhtes. Arengukava peaks olema selline, mis innustaks ja mobiliseeriks valla elanikke liikuma uute mõõdetavate sotsiaalsete ja majanduslike eesmärkide suunas, mis tagaksid jätkusuutliku rohelise elu- ja majanduskeskkonna arendamise läbi aegade.

Vastuvõetav arengukava on nagu vundamendita maja, mille katus on ehitud võõra konsultatsioonifirma sulgedega. Veelgi halvem on aga see, et vallavanem pole valla kõige olulisema strateegiadokumendi peastrateeg?

Fraktsiooni “Saku valla tegijad” 64-st parandusettepanekust leidsid koha uues arengukavas 37. 17 ettepanekuga arvestati osaliselt. Kuid kahjuks mitmete oluliste parandusettepanekutega mitte. Sellepärast soovime nende panemist täna hääletusele.

ilmunud Postimehes 22.08.2019

Möödunud aastal tähistasime Eesti Vabariigi loomise 100. aastapäeva. Ajaloolased on üksmeelselt tõdenud, et Eesti ja veel mitmete rahvusriikide sünd sai teoks tänu Vene tsaariimpeeriumi lagunemisele I maailmasõja tulemusena. Eesti iseseisvuse sünnitunnistuseks peetakse Eesti Maapäeva Vanamatenõukogu koostatud dokumendi „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ avaldamist 24. veebruaril 1918.aastal[i]. Iseseisvus de facto saabus aga alles peale Tartu rahulepingu sõlmimist 2. veebruaril 1920. aastal ning Eesti riigi tunnustamist Venemaa ja teiste suurriikide poolt.

Eesti iseseisvuse otsustasid kaotada 23. augustil 1939 sõlmitud Nõukogude-Saksamaa mittekallaletungilepingu (tuntud kui Molotovi-Ribbentropi pakt, lühendatult MRP) koostajad ja allakirjutanud. Selle lepingu sõlmimise huvides vabastati mais 1939 ametist Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Maksim Litvinov ning tema asemele määrati Vjatšeslav Molotov, keda Stalin pidas sobilikumaks sakslastega kokkuleppele jõudmisel. Sobingu sala- ja lisaprotokollide kohaselt jagasid Stalin ja Hitler omavahel Euroopas territooriume ehk huvipiirkondasid. Saksamaa pidi saama endale peale Tšehhoslovakkia okupeerimist veel suurema osa Poolast ning Nõukogude Liit kolm Balti riiki, Ida-Poola, Soome ja Bessaraabia. Hitler asus Poolat hõivama juba 1. septembril 1939. MRP salaprotokollide sätteid silmas pidades sõlmiti nn baaside leping, 1940. aasta juunis tungisid punaväed ka Eestisse ning likvideeriti vägivaldselt Eesti riigi võimuinstitutsioonid. MRP salaprotokolle võib pidada Eesti tollaseks surmatunnistuseks.

Salaprotokollide olemasolu mainiti esimest korda Nürnbergi protsessil 1946. aastal, peale seda, kui need protokollid olid avastatud Ameerika Ühendriikide poolt üle võetud Saksamaa välisministeeriumi arhiivist ning nendest kirjutati Prantsusmaal ja USA-s.

Kuid Nõukogude Liit tunnistas salaprotokollide olemasolu ja andis nendele poliitilise ja õigusliku hinnangu alles 24. detsembril 1989. aastal Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi otsusega, millega salajaste leppimuste allakirjutamine mõistati hukka, salaprotokollid tunnistati juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks.

Kas seda Nõukogude Liidu Rahvasaadikute kongressi dokumenti saab pidada Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistuseks? Kui vaid osaliselt, siis millised olid teised tähtsamad teod ja õigusaktid Eesti iseseisvuse taastamisel? Kes on Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistuste autorid ning millist rolli etendasid Rahvarindega seotud inimesed Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistuste vormistamisel? Nendele küsimustele püüan alljärgnevalt vastata.

Teatavasti võttis Stalini-Hitleri sobingu avalikustamine ja tühiseks tunnistamine mõlema osapoole poolt rohkem kui 53 aastat. Selle pika aja jooksul domineerisid Nõukogude Liidus ja Saksamaal ning ka enamikes teistes Lääne-Euroopa riikides poliitilised jõud, mis polnud huvitatud MRP laiemast avalikustamisest, õigluse taastamisest ja ajaloolise ülekohtu heastamisest kannatanud riikide ja rahvaste suhtes.

Kuid Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse kaotamise lugu ei lastud vajuda unustuste hõlma. Selle eest hoolitsesid eeskätt Balti riikide pagulased, kes USA Kongressi ja Senati saadikute kaudu palusid USA presidenti tõstatada Balti riikide okupeerimise ja seal inimõiguste rikkumiste küsimused ÜRO-s. Selle kohta on ilmunud Arne Kalmi raamat „Balti Musketärid USA Kongressis“[ii] ja Sirje Ainso raamat „The Story of BATUN. Baltic appeal to the United Nations“[iii].

Nendest raamatutest selgub, et Balti pagulased toetusid oma nõudmistes kõigepealt

ÜRO täiskogu 1960. a detsembri resolutsioonile 1514 (XV), millega anti võimalus enesemääramisõigust rakendada koloniaalriikides. ÜRO-s loodud dekoloniseerimiskomitee (Special Committee on Decolonization) töö tulemusena hakkas ÜRO liikmeskond jõudsalt kasvama. Uute riikide tekkimist ja koloniaalriikide likvideerimist pidas Balti riikide vabastamise eeskujuks esimesena leedu pagulane USA-s Leonardas Valiukas. Ta informeeris ÜRO tegevusest baltlaste rahvuslikke organisatsioone USA-s ning alustas kampaaniat uute resolutsioonide esitamiseks USA Kongressile, et Kongress nõuaks USA valitsuselt, et see tooks Balti riikide vabastamise küsimuse ÜRO päevakorda.

L. Valiukase esimeseks partneriks eesti pagulaste hulgas sai Arne Kalm. Nende koostöö tulemusena esitasid kolm senaatorit ja kolm Esindajatekoja liiget 1962. aastal resolutsiooni Balti riikide okupatsioonist vabastamiseks ning otsustati moodustada Balti riikide vabastamise organisatsioon „Americans for Congressional Action to Free the Baltic States“ (ACA). Järgmisel aastal loodi organisatsioonile mitmeid osakondi nii USA ida- kui ka läänerannikul. Osakondade tegevuse laienedes hakkas resolutsiooniprojektide arv USA parlamendi mõlemas kojas kasvama, ulatudes 1964. a veebruaris juba sajani. Nende vastu oli kuni 1965. aastani USA Välisministeerium, kuid diplomaatiliselt sobiva sõnastuse leidmise järel võeti Balti riikide vabastamist toetav Resolutsioon 416 USA Kongressis ja Senatis üksmeelselt vastu demokraadist USA presidendi Lyndon Johnsoni valitsuse ajal.

1965. aasta 13. novembril toimus New Yorgis Madison Square Garden`is võimas 15 tuhande osavõtjaga meeleavaldus Balti riikide vabastamise toetuseks, mis lõppes baltlaste üleskutsega ÜRO-le aidata kaasa Balti riikides okupatsiooni lõpetamisele. Järgmise aasta veebruaris moodustati juba alaliselt enam kui 30 aastat tegutsenud organisatsioon BATUN, (Baltic Appeal to the United Nations), mis jätkas regulaarselt Balti küsimuste tõstatamist erinevates ÜRO- ga seotud rahvusvahelistes organisatsioonides ja suurriikide välisministeeriumides.

Samal ajal hakkas Euroopas ja mujal maailmas toetus Balti riikide vabastamiseks vaibuma. Näiteks Suurbritannia konfiskeeris 1969. a Baltimaade kulla, mis oli hoiul Londoni pankades. Austraalia ja Uus-Meremaa valitsused tühistasid 1974. aastal okupatsiooni mittetunnustamise poliitika.

Läbimurre Balti riikide vabastamise teema tõstatamisel saabus Roland Reagani USA presidendiks olemise ajal, keda baltlased tõhusalt toetasid ka valimistel. Paljuski tänu baltlaste tegevusele oli president Reagan hästi kursis kommunismi kuritööde ja Balti riikide okupeerimisega ning kaks aastat peale ametisse astumist saatis ta 1983. aastal ÜRO peasekretärile kirja, milles toetas Balti riikide vabadusnõudeid. Kirja koopia jagati kõikidele ÜRO liikmesriikide esindajatele. Samuti jätkasid ameeriklased Nõukogude Liidus asetleidvate inimõiguste rikkumiste esiletoomist ja majanduslikku survestamist, mis lõpuks aitas ette valmistada seda riiki rahumeelseks lagunemiseks.

Eesti pagulaste kaudu jõudsid MRP salaprotokollide autentsed koopiad ka Eestisse ning lõpuks ka Moskvasse Rahvasaadikute Kongressi liikmete lauale.

Eestis algatas MRP avalikustamise 15. augustil 1987. aastal loodud MRP avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG), mille eesotsas olid Lagle Parek, Heiki Ahonen, Tiit Madisson ja Jan Kõrb. Nende eestvõttel kogunes 23. augustil Hirvepargi miitingule umbes 3000 inimest nõudma MRP avalikustamist ja stalinismiohvrite monumendi rajamist. Sama aasta 1. septembril ilmus MRP-AEG Infobülletääni esimene number. Teises numbris 19. septembril avaldati MRP salajased lisaprotokollid. MRP-AEG tegevus päädis Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) moodustamisega 1988. aasta 20. augustil.[iv]

13. aprillil 1988. aastal tegi ETV telesaate ajal Edgar Savisaar ettepaneku moodustada Mihhail Gorbatšovi uuenduskursi toetuseks Rahvarinne (RR), mille üheks peamiseks tegevussuunaks oli Isemajandava Eesti (IME) programmi väljatöötamine ja elluviimine. Juba 18. aprillil toimus I IME Probleemnõukogu avalik foorum. 1.-2. oktoobrini toimus Tallinna linnahallis Rahvarinde asutamiskongress, mis võttis vastu RR harta, üldprogrammi ja 29 resolutsiooni, sealhulgas manifesti „Kõigile eestimaalastele ja Eesti sõpradele“, mis oli inspireeritud 1918. aastal Eesti Vabariigi sündi kuulutanud dokumendist „Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele“.

Rahvarinde saadikute survel võttis Eesti NSV Ülemnõukogu 16. novembril 1988. a vastu Eesti suveräänsusdeklaratsiooni, mida tuleb pidada Eesti taasiseseisvumise ja Nõukogude Liidu lagunemise protsesside üheks oluliseks sünnitunnistuseks. Selle deklaratsiooniga sätestati: „Eesti NSV suveräniteet tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võima oma territooriumil. Eesti NSV suveräniteet on terviklik ja jagamatu.“[v] Tollases NSV Liidus oli see esimene ja kaua aega ainus niivõrd julgelt ja selgesõnaliselt kommunistliku impeeriumi terviklikkuse ja jagamatuse vastu suunatud otsus. Eesti NSV Ülemnõukogu võttis 18. mail 1989 veel vastu otsused „Eesti NSV üleminekust isemajandamisele“ ja „Suhtumisest Molotovi-Ribbentropi pakti“. Viimases mõisteti hukka see kuritegelik sobing ja taotleti Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressis erikomisjoni moodustamist ajaloolis-juriidilise ja poliitilise hinnangu andmiseks paktile. [vi]

26. märtsil 1989 valiti Eestist esimestel suhteliselt demokraatlikel valimistel Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi 48 esindajat, kelledest ligemale pooled olid aktiivsed Eestimaa Rahvarinde liikmed või selle toetajad. Eesti delegatsiooni tuumik võttis Moskvasse kaasa kolm põhilist ideed: regionaalne isemajandamine, liiduvabariigi suveräänsus ja MPR salaprotokollide tühistamine.

Eestimaa Rahvarinde initsiatiivil korraldati Tallinnas 13.-14. mail Balti Assamblee, kus Eesti, Läti ja Leedu rahvaliikumised sõlmisid ühiste eesmärkide ja koostöökavade kokkuleppe, mille keskseks teemaks sai Rahvasaadikute Kongressis komisjoni loomine, et anda MRP salaprotokollidele poliitiline ja õiguslik hinnang. Selle kava kohaselt esitasid 18 Eesti rahvasaadikut maikuu lõpus kongressile vastava otsuseprojekti.

Komisjoni moodustamise vajalikkuse teemal toimus kongressi 2. juuni 1989 istungil pikk ja terav debatt, milles Eesti seisukohti esitas akadeemik Endel Lippmaa ning ajaloo maha vaikijatele ja stalinistidele astusid julgelt vastu ka tuntud vene ajaloolased. Näiteks rahvasaadik Roi Medvedev ütles kongressi puldist otse, et „Eesti, Läti ja Leedu ühinemine Nõukogude Liiduga ei olnud nende rahvaste täielikult vaba tahteavaldus. See oli vaieldamatult aktsioon, mil käis imperialistlik sõda ja mil mitte ainult Nõukogude Liidul, vaid ka Saksamaal, Jaapanil, Inglismaal ega Prantsusmaal polnud enam mingit austust väikeriikide ja -rahvaste vastu, vaid nad lahendasid omi probleeme, arvestamata Belgia, Hollandi, Soome jt riikide neutraliteediga. Seepärast tulebki luua komisjon ning me peame andma neile lepingutele õige hinnangu“[vii]. Kuid see idee ei meeldinud kongressi juhtidele.

Tänu akadeemik Endel Lippmaa aktiivsele suhtlemisele kongressi presiidiumis Mihhail Gorbatšoviga õnnestus 26-liikmeline MRP õigusliku analüüsi komisjon lõpuks moodustada. Arutlused MRP komisjoni vajalikkuse üle lõpetas M. Gorbatšovi pooldav sõnavõtt ning komisjon moodustati ilma hääletamiseta. Komisjoni esimeheks määrati Gorbatšovi ettepanekul NLKP Keskkomitee sekretär Aleksandr Jakovlev. Sama päeva hilisõhtul toimus Kremlis juba komisjoni esimene koosolek, kus komisjoni üheks aseesimeheks kinnitati Edgar Savisaar. Eestist kuulusid komisjoni koosseisu veel Endel Lippmaa, Igor Gräzin ja Marju Lauristin.

Kuid kuna komisjoni esimehelt ei tulnud kuu aja jooksul ettepanekuid komisjoni sisulise töö korraldamiseks, kutsus E. Savisaar komisjoni liikmed ise 5. juuliks 1989 Eesti esindusse Moskvas. Sellel koosolekul osalesid veel teine aseesimees ajaloodoktor J. Afanasjev, kirjanik T. Ajtmatov, akadeemik G. Arbatov, sotsiaalteadlased M. Vulfson, I. Gräzin, I. Drutse, M. Lauristin jt. Kavandati komisjoni töö kaheosaline väljund, millest esimene pidi olema avaldus MRP sõlmimise 50. aastapäevaks ja teine NSVL Rahvasaadikute Kongressi otsuse projekt. Eksperdina koosolekul osalenud Heiki Lindpere arvates mõistsid koosolekul olijad väga hästi, et MRP salaprotokollide õigustühiseks tunnistamine paneb aluse Balti riikide lahkumisele NSV Liidu koosseisust. Nõukogude välispoliitika üks kujundajaid G. Arbatov teatas otsekoheselt, et tema ei kavatse selles koletuslikus idees osaleda ning on nõus vaid ajaloo valgeid laike selgitama ilma õiguslike järelmiteta. Ta isegi hoiatas tagajärgede eest, mida võib põhjustada tõe väljaütlemine ning reageeringud sellele, öeldes: „Olen mures reaktsiooni pärast Baltikumis, kuid ausalt öeldes veel rohkem teeb mind murelikuks võimaliku suurriikliku šovinismi tõus vastureaktsioonina“[viii].

Kõigi kolme eestlaste peamise idee elluviimist väikese grupi saadikutega hiigelsuures rahvasaadikute kongressis võib võrrelda võimatu missiooniga. Kuid läbi ulatusliku koostöö teiste liiduvabariikide saadikutegruppidega ning NSVL juhtkonna ning avalikkuse osavale survestamisele hakkas toetus nendele ideedele järk-järgult kasvama.

Peamiseks suuremaks grupiks, kus neid kolme ideed tutvustati, kujunes regioonidevaheline demokraatide saadikutegrupp. See grupp sai esimest korda kokku 7. juunil 1989 hotellis „Moskva“. Saadikurühma tegevuse eesmärgiks seati demokraatia, avalikustamise, turu- ja isemajandamise arendamine, rahvaste enesemääramisõiguse toetamine, demokraatliku valimiskorra kehtestamine, NLKP mõjujõu vähendamine riigi juhtimises, sealhulgas NSVL põhiseaduse paragrahv 6 tühistamine (NLKP juhtivast rollist riigis).

Saadikurühma esimesel konverentsil 29.-30. juulil 1989 etendas tähtsat rolli akadeemik Viktor Palm, kes tegi ettepaneku valida grupile Eestimaa Rahvarinde eeskujul mitu sama taseme kaasesimeest. See ettepanek võeti konverentsil üksmeelselt vastu ning saadikugruppi valiti juhtima kolmeteistkümnest kandidaadist viis enim hääli saanud kaasesimeest – Boris Jeltsin, ajaloodoktor Juri Afanasjev, majandusdoktor Gavriil Popov, akadeemik keemik Viktor Palm ja akadeemik tuumafüüsik Andrei Sahharov. Lisaks valiti konverentsil ka saadikugrupi tegevuse 25-liikmeline koordineerimiskomitee, kuhu kuulusid erinevate regioonide esindajad, sealhulgas Anatoli Sobtšak. Oma sattumisest Kongressi demokraatliku opositsiooni ladvikusse ainsa mittemoskvalasena kirjutab Viktor Palm värvikalt oma meenutusartiklis[ix].

Eesti ideed üleminekuks isemajandamisele tutvustas kongressile 31. mail 1989 Indrek Toome. Regionaalse isemajandamise idee leidis laialdast poolehoidu liiduvabariikide saadikute hulgas, kuid vastuseisu paljude keskvõimu esindajate poolt. Kongressi päevakorda teemat ei võetudki, kuid saadeti arutamiseks NSVL Ülemnõukogusse, kus seadus „Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV majandusliku iseseisvuse kohta“ läks Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogus läbi 23 enamushäälega ning Liidunõukogus vaid kõige väiksema võimaliku ühe enamushäälega[x].

Regioonidevaheline demokraatide saadikutegrupp toetas nii regioonide isemajandamise ideed kui ka liiduvabariikide suveräänsusdeklaratsioone. Rahvasaadik A. Murašev esitas demokraatide saadikugrupi nimel menetlusse isegi seaduseelnõu, millega keskvalitsus pidanuks hakkama tunnustama vabariikide suveräänsusdeklaratsioone. Mõistagi ei läinud see eelnõu läbi, kuid kogus siiski üle 550 hääle.

Vene demokraatide grupi ideoloogiline juht A. Sahharov nõudis korduvalt NSVL-i Põhiseaduse paragrahvi number 6 tühistamise küsimuse lülitamist Kongressi päevakorda. Ta ütles, et ettepaneku toetuseks on ette näidata 60 000 inimese allkirjad ja 5000 telegrammi. Kuid selle peale süüdistas M. Gorbatšov akadeemikut avaliku arvamusega manipuleerimises ning hääletamisele pandud ettepanek kommunistliku partei võimumonopoli likvideerimiseks kukkus läbi, kuigi vaid häältega 839 poolt ja 1138 vastu. See hääletus näitas, et teatud küsimustes oli opositsioonilisel saadikugrupil väga suur, isegi enam kui kolmandiku kongressi toetus.

See teadmine julgustas Balti saadikuid kongressis aktiivselt tutvustama ja selgitama ka MRP salaprotokollidega seonduvaid küsimusi. 1989. aasta juulikuus toimus veel mitu MRP komisjoni istungit, sealhulgas NLKP Keskkomitees, kuid tulemusteni ei soovinud enamik komisjoni liikmeid siiski jõuda. Augusti alguses püsis siiski veel lootus, et komisjon avaldab oma seisukohad enne 23. augustit, kuid MRP hukkamõistmise asemel hakkasid üleliidulises ajakirjanduses ilmuma hoopis artiklid, mis sisaldasid pooltõdesid ja faktide võltsimist MRP kohta, stalinistide ja fašistide kokkulepete õigustamist ajaloolise paratamatusega jms. Sellistele seisukohtadele vastukaaluks otsustasid Baltimaade rahvarinnete juhid tähistada MRP sõlmimise 50. aastapäeva Tallinnast Vilniuseni kulgeva 600 kilomeetri pikkuse elava solidaarsusketiga „Balti tee“.

Kohtumisel augusti alguses grupi Eesti rahvasaadikutega Kremlis palus M. Gorbatšov tungivalt, et Eesti saadikud mõjutaksid Balti keti korraldajaid MRP sõlmimise 50. aastapäevale kavandatud demonstratsiooni ära jätma. Kuid Igor Gräzin vastas M. Gorbatšovile ja kohtumisele kutsutud NSVL Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogu juhatajale Rafik Nišanovile, et Balti keti oleks saanud ära jätta vaid Rahvasaadikute Kongressi või NSV Liidu Ülemnõukogu otsus MRP hukkamõistmise kohta, kuid nüüd on juba hilja pidurdada rahvahulkade soovi ajaloolist tõde ja õiglust kuulutada. Kolme riigi rahvarinnete poolt korraldatud inimketist kujunes 23. augustil 1989. a üks kõigi aegade suurim (osavõtjate arv oli ligemale 2 miljonit inimest) ja meeldejäävaim rahumeelne meeleavaldus õigluse ja iseseisvuse toetuseks mitte ainult Balti mere regioonis, vaid kogu Euroopas. „Balti tee“ inimketi eeskuju on kasutanud ka mitmed teised rahvad oma iseseisvusliikumistes.

MRP sõlmimise 50. aastapäeva kõnes Balti ketist osavõtjatele Eesti-Läti piiril ütles E. Savisaar tolle aja kohta väga julgelt: „Mitte kellelgi, mitte ühelgi riigil ega rahval pole õigust heita meile ette meie keeleseadust, meie valimistsensusi, ükskõik mida, sest see kõik on olnud anastatud rahva enesekaitse. Mis tahes vaba ja demokraatliku riigi poolt meie aadressil tehtud süüdistus või etteheide on amoraalne, sest meie pole juba aastakümneid olnud vabad ja iseseisvad. […] Me ootasime, et Nõukogude Liidu juhtkond mõistab 80. aastate reaalsusi ning teeb ülekohtule lõpu. See, mida me tänasel päeval ootasime, jäi aga tulemata. Tulemata jäi MRP ametlik juriidiline denonsseerimine. […] Võidakse küsida, kas on meile nii väga vaja selle 50 aastat vana paberi kehtetuks tunnistamist. Jah on. On olemas ajaloosündmusi ja on olemas juriidilisi dokumente, mis on küll vanad, ent mis oma ebaõigluses ikka kehtivad. Kuritegu pole lõppenud seni, kuni kurjategija kasutab oma kuritöö vilju. […] Me kõik teame, kes kirjutasid alla MRP lepingule, kes olid kurjategijad siis ja kes on seda praegu […] ning uus valitsus vabaneb kuritegelikkusest alles seeläbi, kui ta mõistab hukka oma kuritegeliku eelkäija.“ Lõpetuseks avaldas Savisaar neli kuud hiljem tõeks osutunud veendumuse, et ükskord peab ka Moskva MRP-ga seotud küsimustele paratamatult vastama, sest „vastust nõuab kogu rahvas“[xi].

Balti kett leidis ulatuslikku kajastamist rahvusvahelises meedias. Avalikkuse surve Kremlile ja Ravasaadikute Kongressile suurenes. Kuid Moskva püüdis ikka veel jätkata vana jäika poliitikat. NLKP Keskkomitee võttis 26. augustil 1989 vastu avalduse „Olukorrast Nõukogude Balti vabariikides“, milles tituleeriti „Balti tee“ separatistide-natsionalistide kavatsuseks meelestada nende rahvaid Nõukogude Liidust eraldumisele, ähvardati Balti riikide juhte ja hoiatati katastroofiliste tagajärgedega, kui see eesmärk peaks saavutatama. 28. augustil lükkas EKP Keskkomitee büroo avalduse kui sisuliselt põhjendamatu tagasi. Vaino Väljas andis samal päeval Eesti avalikkusele teada, et NLKP Keskkomitee avalduses on moonutatud viimase aja, eriti aga 23. augusti sündmusi seoses Balti keti korraldamisega, rõhutades, et selline avaldus solvab Balti põlisrahvaid. Pingeid eskaleeris 31 Eestist valitud NSVL rahvasaadiku ühisavaldus NLKP Keskkomitee 26. augusti avalduse suhtes, milles taotleti rahvuste võõrandamatu enesemääramisõiguse rakendamist ja NLKP võimumonopoli kaotamist riigis[xii].

Sündmuste edasisele käigule Nõukogude Liidus avaldasid kahtlemata oma mõju ka sündmused Saksamaal. Saksamaa Liitvabariigi parlament denonsseeris 1. septembril 1989 MRP lepingud. M. Gorbatšov kohtus 7. oktoobril Berliinis Saksa Demokraatliku Vabariigi juhi Erich Honeckeriga ja sealse võimupartei poliitbürooga ning püüdis neid õpetada uuendusi ellu viima. Sama päeva õhtul algasid Berliinis rahvademonstratsioonid, mis päädisid Berliini müüri lõhkumisega 9. novembril, Saksa Demokraatliku Vabariigi kadumise ja Saksamaa taasühinemisega.

Berliini sündmustele sekundeeris omakorda ENSV Ülemnõukogu, kus 12. novembril võeti vastu otsus „Ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eestis 1940. aastal toimunud sündmuste kohta“, millega tunnistati õigustühiseks Eesti riigivolikogu 1940. aasta 22. juuli „Deklaratsioon Eesti astumise kohta NSVL-i“, sest see ei olnud Eesti rahva vaba tahte avaldus[xiii].

Moskvas toimus nendel kuudel veel mitu MRP komisjoni istungit ning 1989. aasta jõuludeks jõudis valminud eelnõu lõpuks rahvasaadikute kongressi päevakorda. Selleks ajaks oli regioonidevahelise saadikutegrupi juhiks saanud Juri Afanasjev, kes 14. detsembril 1989 kuulutas, et tema juhitav saadikutegrupp peab end kongressi enamuse suhtes opositsioonis olevaks. See avaldus tugevdas opositsiooni ja aktiviseeris kogu Kongressi. Tugevnes ka Juri Afanasjevi kaal MRP komisjoni aseesimehena. Kuid loota kongressis otsuse vastuvõtmist vaid jõudu kogunud demokraatide toetavate sõnavõttude abil oli ikka veel vara, sest otsuse vastuvõtmiseks oli vaja lihthäälteenamust, ehk vähemalt 1126 häält.

Otsustavat rolli Baltikumi jaoks ajaloolistel jõulupäevadel 23. ja 24. detsembril Kremlis etendas MRP komisjoni esimees Aleksandr Jakovlev, kes mõlemal päeval esines kongressi istungil kõnega, milles ta toetas MRP salaprotokollide õigustühiseks kuulutamist ja vastava otsuse vastuvõtmist. Selle otsuse eelnõu vastuvõtmist püüdsid vanameelsed saadikud takistada mitmesuguste küsimuste ja parandusettepanekute esitamisega. 23. detsembril otsuse blokeerimine õnnestuski, sest M. Gorbatšov otsuse toetamiseks sõna ei võtnud, kuigi ta teadis, et NSVL Välisministeeriumi arhiivides olid jäljed MRP salaprotokollide olemasolu kohta ning ministeeriumi ajaloolis-diplomaatilise valitsuse ülem Feliks Kovaljov oli kongressi külaliste rõdul valmis andma saadikutele vajalikke selgitusi MRP salaprotokollide kohta.

Peale otsuse nappi tagasilükkamist 23. detsembril toimus Eesti saadikute tungival nõudmisel komisjoni erakorraline koosolek A. Jakovlevi juhtimisel, kus F. Kovaljov näitas salaprotokollide koopiaid ja nende dokumentide ühelt ametnikult teisele üleandmise akte. Sellel koosolekul otsustati need dokumendid lõpuks ka Moskvas avalikustada ja taotleda MRP otsuse uut arutamist ja hääletamist kongressil. 24. detsembril, pärast A. Jakovlevi uut mõjusat esinemist, võeti otsus nimelisel hääletusel 1432 poolthäälega vastu, kusjuures vastu hääletas vaid 252 saadikut ning erapooletuks jäid 264 hääletanut. Puudus 302, sealhulgas 9 eestimeelset saadikut.

MRP õigustühiseks kuulutamise otsust peetakse õigusega Eesti, Läti, Leedu ja teistegi liiduvabariikide demokraatlike saadikute üheks kõige tähtsamaks saavutuseks NSVL Rahvasaadikute Kongressis. Otsuses MRP kohta on muuhulgas öeldud, et NSV Liidu Rahvasaadikute kongress mõistab hukka 1939. aasta 23. augusti pakti salajase lisaprotokolli ning muude Saksamaaga sõlmitud salajaste leppimuste allakirjutamise. Kongress tunnistab salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks. Protokollid ei loonud uut õiguslikku baasi Nõukogude Liidu suhetele kolmandate riikidega, kuid Stalin ja tema lähikond kasutasid neid ultimaatumite esitamiseks ja jõuga surve avaldamiseks teistele riikidele, rikkudes nende suhtes võetud õiguslikke kohustusi. MRP komisjoni järeldustes on kirjas, et lepingule ja salaprotokollidele allakirjutamine desorienteeris jõude, kes astusid välja agressiooni, sõja ja fašismi vastu[xiv].

Aleksandr Jakovlev kinnitas Kremlis ja on seda teinud korduvalt ka mujal, et Stalini-Hitleri kuritegeliku sobingu avalik ja selge hukkamõistmine on vajalik uue poliitilise mõtlemise kinnistamiseks ja ajaloolise õigluse taastamiseks Venemaal ja kogu Euroopas ning ta pole kunagi kahetsenud, et aitas kaasa selle ajaloolise otsuse sündimisele.

24. detsembri 1989 otsusega taastas NSVL Rahvasaadikute Kongress sisuliselt de jure Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse. Seda M. Gorbatšovi allkirjaga otsust võib pidada Eesti iseseisvuse taastamise kõige tähtsamaks sünnitunnistuseks õigusliku järjepidevuse alusel. Kõik sellele järgnenud sammud, Eesti NSV Ülemnõukogu otsus Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kohta 20. augustil 1991, Eesti iseseisvuse tunnustamine Vene Föderatsiooni ja teiste riikide, sealhulgas Nõukogude Liidu poolt, tulenesid otseselt või kaudselt Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi otsusest MRP kohta.

Seega Eesti iseseisvuse taastamise sünnitunnistus ja õiguslikud alused loodi Eestis valitud NSVL rahvasaadikute poolt, kes hääletasid Moskvas 24. detsembril 1989 MRP salaprotokollide tühistamise otsuse poolt. Nendeks olid Hardo Aasmäe, Mihhail Bronštein, Ignar Fjuk, Gennadi Golubkov, Igor Gräzin, Klara Hallik, Arvo Haug, Peeter Jalakas, Jüri Kahn, Siim Kallas, Kaljo Kiisk, Jüri Kraft, Nikolai Kutašov, Tõnu Laak, Marju Lauristin, Endel Lippmaa, Toivo Ninnas, Ülo Nugis, Hasso Nurm, Viktor Palm, Vello Pohla, Ivar Raig, Karl Rebane, Arnold Rüütel, Väino Saar, Edgar Savisaar, Olev Subbi, Eino Tamberg, Indrek Toome, Gustav Tõnspoeg, Enn Tõugu, Ülo Vooglaid, Arder Väli ja Vaino Väljas.

Heiki Lindpere toob oma raamatus välja ka need eestimeelsed isikud, kes selle Eesti riigi taastamise jaoks ülimalt tähtsa otsuse vastuvõtmisel Moskvas ei osalenud. Need olid Juhan Aare, Andres Aruvald, Tiit Käbin, Tiit Made, Mikk Mikiver, Rein Otsason, Irina Raud, Vello Vare ja Toomas Varek. Eesti delegatsiooni liikmest hääletasid otsuse vastu vaid Jevgeni Kogan ja Ivan Lõzo. Dvigateli tollane juht Viktor Jarovoi ja Tadeuš Pupkevitš jäid erapooletuks. Oleg Klušin ei hääletanud.

Kuid MRP salaprotokollide tühistamise pikk ja piinarikas saaga ei taganud veel Balti riikide iseseisvuse taastamist tegelikkuses de facto. Iseseisvuse taastamiseks ja tunnustamiseks loodud siseriikliku ja rahvusvahelise õiguse raamistik tuli täita uue sisuga, milleks oli vaja saavutada Nõukogude Liidu lagunemine tegelikkuses. Alles peale Nõukogude Liidu likvideerimist 1991. aasta lõpus oli võimalus taastada Eesti iseseisvus ka de facto. Seda kinnitab ka fakt, et Leedu iseseisvus, mida deklareeriti juba 1990. aasta 11. märtsil, suruti Vilniuses nõukogude relvajõudude poolt jõuga maha ning sellist iseseisvust polnud võimalik ka rahvusvaheliselt tunnustada. Järelikult peale MRP salaprotokollide tühistamist oli vaja edasi töötada ja pakkuda välja meetmed mitte ainult Balti riikide, vaid kõigi nõukogude impeeriumi liiduvabariikide reaalse iseseisvuse saavutamiseks.

Nõukogude Liidu lagunemise seisukohalt murranguliseks sündmuseks tuleb pidada 12. juunit 1990, kui Boris Jeltsini initsiatiivil võeti Venemaa Rahvasaadikute Kongressis vastu Venemaa suveräänsusdeklaratsioon, mis vallandas kiire ahelreaktsiooni kõigi teiste liiduvabariikide suveräänseks kuulutamiseks. Viimastena tegid seda Kasahhi (25. oktoober 1990) ja Kõrgõstan (15. detsember 1990). Seega olid 1990. aasta lõpus kõik liiduvabariigid formaaljuriidiliselt suveräänsed ning olid loodud õiguslikud alused Nõukogude Liidu laialisaatmiseks.

Nõukogude Liidu lõpliku lagunemise eel levisid Moskvas mitmesugused versioonid riigipöörde katsetest. Vähemalt ühte neist seostati ka kongressi regioonidevahelise saadikugrupiga. Kavandatava riigipöörde eestvedajateks olevat B. Jeltsin, A. Jakovlev, J. Primakov ja L. Abalkin. Lendlehtedes kirjeldati isegi riigipöörde ettevalmistusi. Riigipöörde ajaks olevat kavandatud KGB ja Siseministeeriumi kõige ustavamate üksuste äraviimine Moskvast õppustele Taga-Kaukaasiasse ning kauplustes tekitatavat kaupade kunstlik defitsiit. Selliselt pidi tekitatama soodne olukord riigipöördeks ning lendlehtede ülesanne oli kõigile tõelistele Venemaa patriootidele anda teada suurest ohust isamaale. Sellise sisuga lendleht Moskva tänavatel põhjustas ootamatult suurt kära ning seda arutati isegi NSVL Ülemnõukogu istungitesaalis. Lendlehe kohta tegi repliigi ka M. Gorbatšov ise. Ta ütles, et see õõnestab perestroikat ning andis KGB-le ülesande teha kindlaks, kus lendlehed trükiti ja kes on nende taga. Puudub veel, et hüüaksime siinsamas „karauul“ ning peidaksime end Kremli keldrisse, ütles Gorbatšov. Boris Jeltsini arvates olid aga teksti autorid ja levitajad samad, kellele M. Gorbatšov tegi ülesandeks selgitada välja, millistel masinatel lendlehti trükiti. A. Muraševi arvates olid lendlehtede taga hoopis saadikugrupi „Sojuz“ liikmed, eesotsas läti ja eesti interrindelaste V. Alksnise ja J. Koganiga. Riigipööramise ettevalmistamises kahtlustati veel mitmeid teisigi grupeeringuid[xv]

Selleks ajaks hakkas endiste partei- ja ametiühingute juhtide, sõjaväelaste ja julgeolekutöötajate usk demokraatlike muutuste edusse aga kustuma ning putšiks valmistusid hoopis vanameelsed, kellede eesotsas olid NSVL asepresident Gennadi Janajev, KGB esimees Vladimir Krjutškov, kaitseminister Dmitri Jazov ja siseminister Boris Pugo. Nende eestvedamisel moodustati 18. augustil 1991 kaheksa liikmeline Riiklik Eriolukorra Komitee ja 19. augusti hommikul saadeti Moskva kesklinna tänavatele tööliste demonstratsioon. Nägin seda hõredat esmaspäeva hommikust demonstratsiooni vahetult Kalinini prospektil peale seda kui olin Jaapani saatkonnast saanud teada, et alanud riigipöörde ajal on viisade väljaandmine peatatud. Olin nimelt teel Tokiosse Maailma Agraarökonomistide Kongressile, kus mul oli ette nähtud ettekanne. Suundusin Kremlisse, et uurida mis toimub. Kreml oli ametnikest tühi. Kohal oli vaid valvurid ja sekretärid, kes putšistide ja demonstrantide eesmärkide kohta midagi ei teadnud. Edasi läksin Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu (valge maja) poole, mille demonstrandid olid ümber piiranud. Seejärel saabusid Moskva tänavatele ka relvajõudude soomustransportöörid ja tankid ning valge maja kaitsjad. Olles veendunud B. Jeltsini ja Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu kindlas vastuseisus riigipöörde katsele ja demonstrantide jõuetuses, informeerisin Moskva olukorrast Liia Hännit Ülemnõukogus ja soovitasin kasutada võimuvaakumit Moskvas kui sobivat hetke Eesti iseseisvuse väljakuulutamiseks[xvi].

Tollase ENSV Ülemnõukogu koosseisu oli 1990.aasta märtsis valitud 11 Nõukogude Liidu Rahvasaadikut: Ignar Fjuk, Tiit Käbin, Marju Lauristin, Tiit Made, Ülo Nugis, Vello Pohla, Ivar Raig, Arnold Rüütel, Edgar Savisaar, Indrek Toome ja Vaino Väljas, kes kõik etendasid väga olulist rolli ka ülemnõukogus, kusjuures Ü. Nugis oli juhataja ja M. Lauristin tema esimene asetäitja[xvii].

Pärast keerulisi vaidlusi sõnastuse üle kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu 20. augustil 1991 oma otsusega Eesti iseseisvuse taastatuks õigusliku järjepidevuse alusel ja lahkumise Nõukogude Liidust.

NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil jäi peale seda teha veel vaid mõned formaalsused. 5. septembril 1991 otsustati lõpetada Rahvasaadikute kongressi ja Ülemnõukogu tegevus ning moodustada Nõukogude Liidu Riiginõukogu. 6. septembril otsustas see nõukogu oma esimesel istungil tunnustada Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust. Sama aasta detsembris lõpetas oma tegevuse ka Nõukogude Liidu Riiginõukogu.

Selle ettepaneku tegi peale Riiginõukogu 25. novembri istungi lõppu aga hoopis Valgevene uus riigipea Stanislav Šuškevitš, tuumafüüsik ja endise kongressi regioonidevahelise saadikugrupi liige. Ta tegi Venemaa president Jeltsinile ja Ukraina president Kravtšukile ettepaneku kohtuda 7. detsembril 1991 Valgevene valitsuse residentsis kuulsas Belovežje metsas ning arutada NSVL-s tekkinud ummikseisu. Kolmepoolsete läbirääkimiste käigus otsustati Nõukogude Liidu eksisteerimine lõpetada, õigustusega, et need kolm olid 1922. aastal olnud ka selle asutajateks . Otsuse teksti peamiseks koostajaks sai Jeltsini majandusnõunik Jegor Gaidar. Leping kirjutati alla 8. detsembri pärastlõunal. Selle kohaselt kuulutati NSVL tegevus lõppenuks ning asutati Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ) keskusega Minskis. Kuid NSVL õigusjärglaseks nimetati Venemaa, kes sai endale ka ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme õigused. Uudisest teatas Boris Jeltsin kõigepealt helistamisega USA president Goerge Bushile, seejärel kaitseminister Jevgeni Sapošnikovile. S. Šuškevitš informeeris M. Gorbatšovi NSVL laialisaatmise otsusest pisut hiljem.

Venemaa Ülemnõukogu ratifitseeris Belovežje lepingu 12. detsembril. 21. detsembril liitusid SRÜ-ga veel kaheksa endist liiduvabariiki ning 25. detsembril jättis M. Gorbatšov teleesinemises hüvasti NSVL presidendiameti ja kogu riigiga[xviii].

M. Gorbatšov pidas Nõukogude Liidu likvideerimist suureks veaks ning Venemaa tuhandeaastase ajaloo reetmiseks, kuid tunnistas, et ei suutnud Nõukogude Liitu reformida ja lagunemist ära hoida.

Eesti suveräänsuse taastamiseni de facto ja endise Nõukogude Liidu sõjaväeüksuste lõpliku väljaviimiseni Eestist 31. augustil 1994 jäi peale NSVL likvideerimist siis veel rohkem kui kaks ja pool aastat.

Siinkohal pole üleliigne rõhutada, et 20. sajandi maailma suurim geopoliitiline muutus, Nõukogude Liidu ja seejärel kogu sotsialistliku maailma lagunemine toimus paljuski Eestis välja töötatud ja Eestimaa Rahvarinde saadikute poolt Moskvas Rahvasaadikute Kongressis algatatud poliitiliste algatuste, eelkõige suveräänsuse ja isemajandamise ideede ning MRP lepingu tühiseks tunnistamise tulemusena. Sellele aitas kaasa 1991. aasta augustiputš, mis kiirendas Nõukogude Liidu impeeriumi likvideerimist.

Kui tunnistame, et Eesti ja veel mitmete rahvusriikide sünd sai teoks tänu Vene tsaariimpeeriumi lagunemisele I Maailmasõjas, siis tuleb ka tunnistada, et Balti riikide taasiseseisvumise sünd toimus üldjoontes tänu Nõukogude Liidu lagunemisele Läänemaailma külmas sõjas kommunistliku impeeriumi vastu.

[i] Erik-Juhan Truuväli. Põhiseaduse teel. Tallinn, Ilo, 2008, lk. 73-75.

[ii] Arne Kalm. Balti Musketärid USA Kongressis. Kirjastus Aade, 2015 (224 lk.)

[iii] Sirje Ainso. The Story of BATUN. Baltic appeal to the United Nations. 2018, USA (108p).

[iv] Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.ERSP aeg. Koostaja ja toimetaja Eve Pärnaste. Tallinn, 2008, lk.154-158.

[v] Eesti NSV Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja. 1988, 48, 685.

[vi] Eesti NSV Üöemnõukogu ja Valitsuse Teataja. 1989, 18, 224.

[vii] Heiki Lindpere. MRP. Raske ülestunnistus. Tallinn, Kirjastus Ilo, 2009, lk. 22-28.

[viii] Sealsamas, lk 32.

[ix] Viktor Palm. Jeltsini fenomen. Puhtsubjektiivsed meenutused. Riigikogu Toimetised. Nr. 16, 2007).

[x]Indrek Toome. Pisut minu juhitud ENSV valitsusest. Eesti iseseisvus võideti Moskvas, Tallinn, Argo, 2016, lk 133-134.

[xi] Heiki Lindpere. MRP. Raske ülestunnistus. Tallinn, Kirjastus Ilo, 2009, lk. lk.51, 188-190.

[xii] Mati Graf. Impeeriumi lõpp ja Eesti taasiseseisvumine 1988-1991. Tallinn, Argo,2012, lk. 106-107.

[xiii]Sealsamas, lk. 116.

[xiv] Tiit Made. Kremlis isesesisvust toomas. MRP otsus peavõiduna.Tallinn, Argo, 2011, lk. 172-193.

[xv] Ivar Raig. NSVL Liidu Rahvasaadikute Kongressi regioonidevageline demokraatide saadikurühm ja Eesti. Eesti iseseisvus võideti Moskvas, Tallinn, Argo, 2016, lk 152-153.

[xvi] Ivar Raig. Kolm otsustavat augustiputsi päeva teel Jaapanisse. Eesti iseseisvus võideti Moskvas, Tallinn, Argo, 2016, lk 213.

[xvii] Tiit Made. Eestlased impeeriumi hauakaevajana. Eesti iseseisvus võideti Moskvas, Tallinn, Argo, 2016, lk. 98.

[xviii] Timothy J. Colton. Jeltsin. Elu. Tallinn, Pegasus, 2016, lk. 211-212.

Tekst esitatud 20. juunil 2019 Saku vallavolikogu koosolekul.

Saku vallavolikogu liikmetele, vallavalitsuse liikmetele ja ametnikele,

kõigile Saku valla ettevõtetele, maksumaksjatele ja elanikele.

18. juunil pandi pidulikult nurgakivi Saku kirikule. EELK peapiiskop Urmas Viilma, EELK Saku Toomase koguduse õpetaja Magne Mölster, kiriku sihtasutuse nõukogu esimees praost Jüri Vallsalu, sihtasutuse juhatuse esimees Juhan Talpsepp ja koguduse liikmed suutsid kiriku ehituse alustamiseks koguda piisava raha ja käivitada sel kevadel kiriku põhihoone hoogsa ehitamise. See poleks olnud mõeldav ilma sõpruskoguduste ja üksikannetajate toetusteta Soomest, Saksamaalt, Norrast ja mõistagi ka Eestist.

Nüüd on aga aeg, et Saku kiriku kogumahus välja ehitamise rahastamisel suureneks märgatavalt Saku valla kodanike osa. Kirik töötab ju eelkõige Saku valla elanike heaks ning rikastab kogu valla vaimu- ja kultuurielu, uus paljudeks sündmusteks sobiv kultuuritempel mahutab kuni 200 külastajat.

Kutsun Saku valla elanikke liituma Saku Kiriku Ehituse Sihtasutuse Saja ja Viiesaja Klubiga, et saja kuni viiesaja euroga aasta jooksul toetada Saku kiriku ehituse valmimist juba järgmisel või ülejärgmisel aastal. Kui iga teine Saku valla maksumaksja või iga pere toetaks kiriku ehitust näiteks 200 euroga, saaks kirik valmis juba järgmisel aastal.

Annetuse saaja: SA Saku Kiriku Ehitus

EE041010220215648221 (SEB Pank)

EE952200221056504915 (Swedbank)

Rohkem infot ehituse ja annetuse kohta saad veebilehelt: Saku.eelk.ee; või

juhan.talpsepp@gmail.com; tel. 5031298

Ivar Raig ,

Saku Kiriku Ehituse Viiesaja Klubi liige

Postimees, 8. mai 2019, Postmehe veebileht 7. mai 2019

Euroopa Parlamendi (mitte europarlamendi, nagu ekslikult vahel öeldakse) Eesti 6 või 7 saadiku valimisteni on jäänud loetud päevad.

EL-i kõige tähtsamaid poliitilisi otsuseid võetakse vastu teatavasti EL-i tippkohtumistel, mis toimuvad tavaliselt kolm kuni neli korda aastas valitsusjuhtide ja/või riigipeade osavõtul. Euroopa Komisjonil on ainuõigus õigusaktide algatamiseks ja ka menetlusest tagasikutsumiseks igas otsustamise faasis. Enamik EL-i ca 25 tuhandest õigusaktist puudutab otseselt või kaudselt ka Eestit. Sellepärast pole ükskõik, kes Eestit EL-i institutsioonides esindavad. EL õigusaktid võtab lõplikul kujul vastu aga mitte Euroopa Parlament, vaid Ministrite Nõukogu (kuhu kuuluvad vastava ala ministrid igast liikmesriigist erineva arvu häältega). Mõningaid otsuseid ei saa teha ilma Euroopa Parlamendi heakskiiduta. Kuid sellegi poolest on Euroopa Parlamendi roll EL-i juhtimisel võrreldes rahvusriikide parlamentide rolliga rahvusriikides suhteliselt väike. Senini pole ühtegi seadust, mille puhul Euroopa Parlamendil oleks lõplik otsustusõigus. Selline olukord väljendab demokraatia defitsiiti EL-i institutsioonides ning EL-i madalat legitiimsust.

Kuigi Euroopa Parlamendi roll on iga uuendatud alusleppega suurenenud enamasti selle läbi, et rahvusriikidelt võetakse erinevates valdkondades ära vetoõigus ning suurendatakse parlamendi õiguspädevust uutes koostöövaldkondades. Kuid jätkuvalt pole Euroopa Parlamendil erilist pädevust näiteks mahuka põllumajanduse seadusandluse (üle 7000 akti) vastuvõtmisel ja muutmisel, rääkimata paljudest teistest EL nn tundlikest poliitikatest. EL-i eelarve koostamisel on parlamendi pädevuses teha muutusi vaid nn mittekohustuslike kulude osas. Ühtse põllumajanduspoliitika ja teiste kohustuslike kulutuste eelarve osas otsustab üksnes Ministrite Nõukogu EL-i Komisjoni range protseduuri kohaselt. Kokkuvõttes puudutab EP mõjutamisõigus vaid pisut rohkem kui pooli õigusakte ja vaid ca poolt EL-i eelarvet. EP liikmetel pole õigust seadusakti algatamiseks või selle menetlusest välja arvamiseks. Põhiliseks EP õiguseks jääb EL Komisjoni tervikuna ametisse nimetamine ja ka tagasi kutsumine ning Komisjoni liikmetele küsimuste ja arupärimiste esitamine.

Kuna Euroopa Parlamendi roll Euroopa poliitikas on teisejärguline, siis kuuluvad sinna enamasti ka liikmesriikidest poliitikud, kes on juba teenekad veteranid, oma riigi teravast päevapoliitikast eemale tõmbunud või opositsiooni jäänud.

Eesti ja teiste riikide esindajaid, kes osalevad EL-i seadusandliku protsessi põhilistes faasides ei valita, vaid nimetatakse. Need on eelkõige Andrus Ansip kui EL Komisjoni liige, Hendrik Hololei, Signe Ratso, Maive Rute jt EL Komisjoni kõrged ametnikud, kelle hulka on nüüd otsustanud pürgida ka Kadri Simson. Euroopa Parlamendi liikme staatus oleks tal võimaldanud selleks sujuvat ettevalmistust. Kuid Keskerakonna juhtrolli püsimine valitsuses tagab tõenäoliselt K. Simsoni nimetamise Euroopa Komisjoni liikme kandidaadiks Eestist niigi. Reformierakonna ja Keskerakonna valitsuskoalitsioon oleks aga tekitanud ebamugava rivaliteedi Komisjoni liikme kohale. Komisjoni liikme kohta peetakse mõnes mõttes isegi ahvatlevamaks kui vabariigi peaministri või presidendi ametikohta.

Euroopa Parlamendi valimistel reastuvad valimisnimekirjades olevad kandidaadid selle järgi, kui palju nad saavad valijate hääli. Mandaadid jaotuvad erakondade vahel aga kogu nimekirjale antud häälte alusel. Nii võib ikka keegi mõnest erakonnast saada Euroopa Parlamendi liikmeks väiksema häälte arvuga kui mõne teise erakonna rohkem hääli saanud kandidaat. Kuid see pole veel kuigi suur Euroopa Parlamendi valimisseaduse puudus. Seaduses puudub saadiku tagasikutsumise mehhanism, seda isegi juhuks, kui valitu peaks muutma oma erakondlikku kuuluvust või seisukohti, nagu on piinlikult juhtunud juba mitme Eestist valitud saadikuga. Selles mõttes vajab Euroopa Parlamendi valimisseadus jätkuvalt täiendamist, et muuta saadik mandaadiga paremini seotuks ja aruandekohuslaseks.

Euroopa Parlamendi valimiskampaania on Eestis olnud seekord väga loid ning selleks ilmselt ka jääb, sest erakondadel pole peale Riigikogu valimisi piisavalt vahendeid ja tahet. Kes soovib saada Euroopa Parlamenti, peab suuresti ise oma kulud katma. Suures osas isefinantseerimist peetakse üldiselt põhjendatuks, sest valitud saadiku palk ja pension saavad olema oluliselt suuremad kui sissetulekud Riigikogust või mistahes teisest riigitööst Eestis. Ühe Euroopa Parlamendi liikme viie aasta hinnaks (palk ca 7000 eurot kuus, pluss assistentide, komandeeringute ja teenuste maksumused) kujuneb EL maksumaksja jaoks ühel valimisperioodil kokku üle 3 miljoni euro.

Keda siis Eestist Euroopa Parlamenti valida?

Valijad võiksid arvestada sellega, et tugevad Eesti poliitikud jääksid Eesti valitsusse ja Riigikogusse. Opositsioonipoliitikud võiksid leida rohkem rakendust Euroopa Parlamendis.

Eesti riigi kui terviku huvides oleks hea, kui iga suurem erakond saaks ühe mandaadi. Siis saaks iga meie arvestatav poliitikakild osa Euroopas valitsevast mõttelaadist ja poliitilisest kultuurist, osaleda kõigis suuremates EP fraktsioonides. Mõistagi võiksid Eestit Euroopa Parlamendis esindada rahvusvaheliselt tuntud ning keeli valdavad isikud nagu näiteks Rein Taagepera ja Mihkel Mutt või ka äriringkondi esindavad Raivo Vare, Indrek Neivelt jt. Paraku neid kandidaatide hulgas pole.

Loodan, et Euroopa Parlamenti valitakse saadikud, kes on juba tõestanud oma võimekust rahvusvahelises poliitikas, hindavad realistlikult EL võimalusi Eesti elu edendamisel ning on võimelised panustama Euroopa Liidu reformimisse selle muutmiseks demokraatlikumaks ja väikeriikide huve rohkem arvestavaks.

Avaldatud ka Saku valla kodulehel

Inimkonna ajalugu on olnud õnne otsimise ajalugu. Sellest on kirjutatud surematuid raamatuid ja laule, peetud kõnesid ning kujundatud elavaid müüte. Mis teeb meid õnnelikuks? Kõigepealt armastus teise inimese, looduse, kodumaa vastu. Kuid õnne on püütud ja küllap ka leitud võimust, tarbimisest, suhetest, asjadest, eneseteostusest, loomingust jms. Riikide ja omavalitsuste tasemel on uuemal ajal seatud heaolu ja edu mõõdikuks sisemajanduse koguprodukti (SKT) kasv ja selle ümberjagatava osa suurus. See saab kindlasti olla üks vahend, et inimesed saaksid olla rahul oma riigi ja kohaliku omavalitsusega, et tunda ennast hästi ja õnnelikuna.

ÜRO Peaassamblee 19. juuli 2011 resolutsioon soovitas hakata kõikides riikides regulaarselt mõõtma õnnelikkust. Tollane ÜRO peasekretär Ban Ki-moon ütles: „Püüd olla õnnelik on inimese pürgimuste tuumaks.“ Tänaseks on õnnelikkuse indeksist saamas riikide edukuse uus rahvusvaheline integraalne näitaja. USA tuntud majandusajakiri Harvard Business Review pühendas 2012. aastal terve numbri õnnelikkuse teemale, selle uurimisele ja mõõtmisele. Leiti, et kodanike õnnelikkus on kõige üldisem parameeter, millega saab võrdlevalt hinnata kogukondade ja riikide edukust.

ÜRO riikide õnnelikkuse 2019. a edetabelis (2016.-2018. a andmetel) asus Eesti alles 55. kohal 156 riigi hulgas. Eestis on kasvanud küll paljude inimeste sissetulekud ja rikkus, kuid rahulolu ja õnnetunne on jäänud heaolu kasvust kaugele maha. Järelikult oleme jätnud midagi olulist tegemata või teinud valesti. Võrreldes eelmiste aastatega (2015-2017) on Eesti siiski tõusutrendis.

Võib muidugi kahelda niisuguste mõõtmiste tõsiseltvõetavuses. Kuid õnnelikkuse edetabelis kuulub esikoht Soomele ja järgnevad teised meile eeskujuks olevad Põhjamaad – Taani, Norra ja Island, seejärel Holland, Šveits, Rootsi, Uus-Meremaa, Kanada ja Austria, mistõttu tasub neid mõõtmisi meilgi tõsiselt võtta. Ida-Euroopa riikidest asub kõrgeimal, 20. kohal Tšehhi Vabariik. Slovakkia on 38. ja Poola 40. real. Leedu on 42. ja Sloveenia 44. kohal. Ka Küpros (49. koht) ja Läti (53. koht) jäävad meie ette. Meist vähem õnnelikud on aga näiteks Jaapani, Ungari, Portugali, Venemaa, Horvaatia, Türgi, Kreeka, Hongkongi ja Hiina elanikud.

Mõned riigid, nt Araabia Ühendemiraadid (21. koht), Ecuador (50) ja veel mõned on teemat sedavõrd tõsiselt võtnud, et valitsustes on ametisse nimetatud õnne ja heaolu teemadega tegelevad ministrid. Üks minister ei saa inimesi muidugi õnnelikumaks teha, kuid tema ülesanne on analüüsida erinevate poliitikate ja seaduste mõju, püüdes suunata valitsuse kui terviku otsuste kaudu riigi või kohaliku omavalitsuse arengut inimeste õnnelikkuse suurenemisele.

ÜRO poolt kogutavate andmete ja nende alusel koostatud õnneindeksisse kuuluvad lisaks majandusnäitajatele ka sotsiaalse toe tunnetamine ja heategevus, vabadus teha valikuid ilma välise sunnita, korruptsiooni tajumine, tervena elatud aastad jne. Uuringutega on tuvastatud ka teisi tegureid, mis mõjutavad inimeste õnnelikkust. Näiteks lastega inimesed on reeglina oluliselt õnnelikumad, veekogude ääres elavad inimesed on keskmiselt 10% õnnelikumad kui mujal elavad jne.

Saku vallas koostatakse praegu uut arengukava ja mõeldakse, kuidas senisest põhjalikumalt tegeleda asustuse ja elukeskkonna kujundamisega ning arendada sotsiaalteenuseid. Targa asustus- ja sotsiaalpoliitikaga saab teha inimesi Saku vallas õnnelikumaks, kaasata elanikke oma valda arendama, suurendada kogukonnatunnet ja pakkuda osalemisvõimalusi. Arengukavas võiksime rohkem kasutada näitajaid, mis peegeldavad kodanike rahulolu ja õnnelikkust.

Nende näitajate alusel peaks saama paremini anda hinnangut ka vallavalitsuse, selle allasutuste ja volikogu tegevusele.

Loomulikult on inimesed, nende saatus ja isiklik õnn ülimalt erinevad, mõistagi ei saa kellegi eest tema elu elada. Kuid samuti on kindel, et leiduvad mõned kõige üldisemad tingimused, eeldused, mida kohalik omavalistus saab kõigile inimestele heaks ja õnnelikuks eluks pakkuda.

Kas poleks uhke, kui Saku vallal oleks esimese omavalitsusena Eestis oma konkreetne tegevuskava, kuidas suurendada õnnelikkust, ning kutsuksime teisi seda järgima? Näiteks võiks Saku vald seada üheks uueks eesmärgiks jõuda 5 kõige õnnelikuma valla hulka Eestis ja võrreldavale tasemele sõprusomavalitsustega Soomes, Rootsis ning aidata Jaapanit.

Tegevuskava peaks sisaldama õnnelikkuse näitajate väljatöötamist ja nende alusel õnnelikkuse mõõtmist, andmebaaside sisseseadmist kõigi suuremate asulate ja külade lõikes ning mõõdetavate arengueesmärkide seadmist.

Uus loodav arengukava sisaldab pikaajalist visiooni Saku valla majanduse ja sotsiaalelu arendamiseks, uuteks investeeringuteks. Mõeldakse ka sellele, kuidas kujundada Saku valla identiteeti ja suurendada elanike kuuluvustunnet nii maksumaksjana kui ka otsuste mõjutajana, kuidas elanikud ja valla juhid paremini koos tegutseksid ühiste eesmärkide nimel ning igaühe panus oleks oodatud ja hinnatud. Kaasava eelarve mahu ning MTÜde projektide toetuse oluline suurendamine on siin vaid üheks võimaluseks.

Muutusi ja arengut on võimalik saavutada vaid siis, kui koos valla juhtidega panustavad sellesse aktiivselt ka valla elanikud ise.