Ivar Raig

Artikkel ilmus Aripäeva kolumnis 6. detsembril 2016

Brexit, Scoxit ja väikeriikide koostöö.

Maailma ja Euroopa poliitikas, julgeolekus ja majanduses on toimumas märkimisväärsed muutused. Need hakkavad varem või hiljem mõjutama ka Eestit. Sellepärast teen president Kersti Kaljulaidile, uuele peaministrile ja tema valitsuse liikmetele ettepaneku algatada Euroopa ja seejärel kogu Maailma Väikeriikide Koostööfoorum, et vajadusel üheskoos taskaalustada mõnede suurriikide huve Euroopas ja maailmas ning tagada rahvusriikide kaitse nii, nagu sellest unistas president Lennart Meri.

Selle idee aktuaalsust ja vajalikkust kinnitas hiljutine Šoti rahvusvahelise arengukoostöö ja Euroopa ministri Alasdair Allen´i visiit Eestisse ja Põhjamaadesse, mille käigus ta selgitas ning otsis toetust Šoti valitsuse taotlustele muutuda veelgi sõltumatumaks Suurbritanniast. Küsimus Šotimaa jäämisest Suurbritannia koosseisu kavatsetakse uuesti panna rahvahääletusele, juhul kui Brexiti läbirääkimised toovad kaasa Suurbritannia lahkumise EL-i ühisturult.

Taanis 3. detsembril 2015. a toimunud referendumil ütlesid taanlased veelkord „Ei“ ühinemisele EL-i õigus- ja sisepoliitikaga ehk integratsiooni süvenemisele Euroopa Liidus. Ka Hollandi, Rootsi, Soome, Tšehhi, Kreeka, Ungari ja Slovakkia juhid mõtlevad tõsiselt, kuidas seista vastu Brüsseli põhjendamatule sekkumisele rahvusriikide majandus-, migratsiooni-, sotsiaal- ja teistesse poliitikatesse ning pehmendada Suurbritannia EL-ist lahkumise negatiivseid mõjusid.

Raske on praegu veel ette kujutada, kuidas Eesti saaks Brexiti läbirääkimistel šotlasi aidata, kuid usun, et Eesti EL-i eesistumise ajal järgmisel aastal saaks arendada väikeriikide koostööd nii Suurbritanniale lahkumistingimuste kujundamisel, pagulaskriisi reguleerimisel kui ka paljudes teisteski küsimustes. Väikeriikide koostöö arendamine on tähtis ka seetõttu, et mitmed suurriigid, eelkõige Prantsusmaa, on huvitatud Suurbritannia kiirest lahkumisest, sest see avaks neile tee föderaalse Euroopa või isegi Euroopa Ühendriikide ülesehitamiseks. Suurbritannia on olnud teatavasti senini EL-i koostöö edasise süvendamise peamisi vastustajaid ning rahvusriikidele teatud otsustamisõiguste tagasiandmise taotlejaid.

Mitte juhuslikult ei määranud Euroopa Komisjoni president J.-C. Junker oma head sõpra, Prantsusmaa endist välis- ja põllumajandusministrit ning EL Komisjoni liiget siseturu, teenuste ning regionaalpoliitika küsimustes Michel Barnier`i Suurbritanniaga alustatavate lahkumisläbirääkimiste juhiks, lubades talle eraldada piiramatult vahendeid uute suhete kujundamiseks EL ja suure saareriigi vahel. Läbirääkimiste keerukust mõistes ei kiirusta Suurbritannia lahkumisavalduse esitamisega EL-i Lissaboni alusleppe paragrahv 50 alusel ja vastavate läbirääkimiste alustamisega, sest positsioonid vajavad väljatöötamist ja kooskõlastamist mitte ainult Šoti, vaid ka Põhja-Iirimaa ja Wales´i võimudega.

Briti peaministri Theresa May jõuliste väljaütlemiste taga on faktid, et Suurbritannia on Euroopa kõige tugevama armeega ja Saksamaa järel teise majandusvõimuga riik Euroopas, mis on suutnud arendada kõrgtehnoloogilist tööstust, konkurentsivõimelist teenindussektorit (eriti pangandust) ning maailma ühte suurimat loomemajandust. Suurbritannia majandus ja rahvastik on viimastel aastakümnetel tänu edukatele poliitikatele kasvanud kiiremini, kui üheski teises Euroopa suurriigis.

Kuid T. May ja tema pealäbirääkija, nn Brexit ministri David Davise positsioone läbirääkimistel teiste EL-i liikmesriikide ja Brüsseliga nõrgestab sisepoliitiline olukord Suurbritannias, eelkõige Šotimaal. Briti konservatiivide valitsus ilmselt ei taha minna ajalukku Ühendkuningriigi lagundajana ning pingsalt otsitakse sellist Brexitit, mis välistaks Scoxiti – nagu Šotimaa võimalikku lahkulöömist nimetatakse.

Teiseks nõrgestab valitsust Suurbritannia Ülemkohtu hiljutine otsus, mille kohaselt valitsusel pole õigust esitada EL-ist lahkumisavaldust enne, kui selle on heaks kiitnud kahekojaline parlament. Rahvasaadikute enamus aga teatavasti Suurbritannia lahkumist ei pruugi toetada või teeb seda väga tingimuslikult, mis hakkaks venitama nii lahkumisläbirääkimiste algust kui ka kulgu või seaks isegi kogu protsessi ning rahvahääletuse tulemuse kahtluse alla.

Briti parlament ja avalikkus tahaksid juba tutvuda läbirääkimiste positsioonidega, kuid valitsus püüab seisukohad hoida enda teada, viidates kartusele nõrgestada läbirääkimiste positsioone. Läbirääkimiste põhiseisukohad esitatakse parlamendiaruteluks ilmselt vahetult enne märtsi lõppu, kui lubati esitada ka avaldus liidust lahkumiseks. Senini on alust arvata, et valitsus esitab ettepanekud nn kõvaks EL-i st lahkumiseks. Kuid Šotimaa, Eesti ja ilmselt veel paljude teiste Euroopa väikeriikide huvides oleks pehme Brexit, mis ei kahjustaks EL ja Suurbritannia koostööd vähemalt julgeoleku ja kaitse ning ka siseturu küsimustes sellises ulatuses nagu seda teevad seda Norra, Šveits, Island ja Lihtenštein (EFTA riigid).

Kokkuvõtteks kutsun Eesti uusi juhte, teadlasi, äriliidreid ja kogu eliiti analüüsima ja mõtestama, miks paljud väikeriigid Euroopas (eelkõige EFTA liikmesriigid) ja ka mujal (Singapur, Bahrein jt.) on kõige turvalisemad ja kõrgeima elatustasemega maailmas ning kuidas ka Eesti võiks nende edukamate riikide hulka jõuda. Selles võib aga juba praegu kindel olla, et väikeriikide laialdase koostöö ning vastastikuste kogemuste üldistamise kaudu jõuame kiiremini Eestile senisest sobilikuma haldus- ja majandusreformi ning riigi- ja majandusmudelini.

Ülo Kaevatsist kui rahvusriigi taastamise ideoloogist ning uue rahvusliku ideoloogia vajadusest eestluse jätkusuutlikuks arendamiseks

Ivar Raig, Ph.D.econ.

Kõne konverentsil „EESTI RAHVUSE KESTMISEST”

Tallinnas, Kohtu 6, 19. novembril 2016

Austatud President, austatud Tallinna Teadlaste Maja juhid ja liikmed, kõik kuulajad!

Minu kõne koosneb kahest osast.

Esimeses osas räägin Ülo Kaevatsi rollist Eesti taasiseseisvumise ideoloogia väljatöötamisel.

Teises osas esitan arvamuse Eesti rahvusliku ideoloogia tänapäeva seisust ja selle edasiarendamise vajadusest sellisena, nagu seda oleks tõenäoliselt toetanud ka Ülo Kaevats, sest meie vaated paljudes Eesti arengu küsimustes on osutunud sageli sarnasteks.

1.

Ülo Kaevatsit võib pidada paljuski Eesti taasiseseisvumise ideoloogia väljatöötajaks. Ta valiti Rahvarinde asutaval kongressil 2. oktoobril 1988. a. selle rahvavolikogu liikmeks ja hiljem eestseisuse liikmeks ning programmitoimkonna esimeheks. Ülo ise kirjutas ühes oma vähestest mälestusartiklitest, peamises taasisesesisvumisaega meenutavas ja üldistavas kirjutises ”Kui Eesti oli maailmas suur” enda tegevuse kohta nii: ,,Vastutasin niisiis Laulva revolutsiooni ühe keskse poliitilise jõu – Rahvarinde – programmdokumentide koostamise ja mitmesuguste kirjalike poliitiliste seisukohavõttude operatiivse esitamise ning osalt ka nende rahvusvahelise levitamise eest. Et neid kirjutada ja/või nende kirjutamist juhtida, osalesin ma loomulikult paljudes parimaid mõtlejaid kaasanud aruteludes, värskelt sündinud demokraatlike mõttekodade töös”.(1) Sageli pidi väliselt alati rahulik Ülo olema ka vaenuliku ja konflikte provotseeriva venekeelse publiku ees.

Ülo hindas väga kõrgelt loominguliste liitude juhatuste ühispleenumit 1. ja 2. aprillil 1988 Toompea lossis, mis oli loovharitlaste vabadusliikumisse panustamise kollektiivne kõrgpunkt – ”sõnastati vabadusliikumise kesksed ideed: nõuti režiimi kuritegude avalikustamist, inimeste poliitiliste õiguste laiendamist, eestlaste rahvuslike õiguste austamist, vanameelse juhtkonna tagasiastumist, majanduslikku ja kultuurilist isesesivust, suhtlemise võimalusi vaba maailmaga jms”. (2)

Ülo Kaevatsi teeneks võib pidada loomeliitude ühispleenumil tõstatatud ülesannete ja nõudmiste pööramist selliseks poliitiliseks võitlusprogrammiks, mida oli võimalik ka reaalselt ellu viia. Ülo targal, tasakaalukal ja rahulikul juhtimisel koostati Rahvarinde alusdokument (Harta) ja esimene programm. Nende dokumentide alusel kujunes Eestimaa Rahvarindest Nõukogude Liidu esimene mittekommunistlik ametlikult registreeritud opositsiooniline poliitiline liikumine, millel oli ka valimistel kandidaatide ülesseadmise õigus. Ü. Kaevats kirjutas: ”Rahvarinne vastandas end selgelt EKP ja Moskva nomenklatuurile, KGB-le, sõjaväele ja talle vasturinnaks kujunenud impeeriumimeelsele Interliikumisele. Rahvarinde hartas fikseeritud kõiki liitlasi kaasava, ent liikumise sõltumatuse põhimõte omandas vana poliitilise süsteemi poliitilises lammutamises määratu jõu.” […] ”Rahvarindel ei ole ühegi organisatsiooni ega asutusega alluvusvahekorda.” Selline tollasesse konteksti diplomaatiliselt sobitatud ja rahva toetuse jõuga kindlustatud vägivallatu laastamistöö tähendas tegelikkuses EKP kartelli lõhenemist ja lõpu algust”.(3) Eestimaa Rahvarinde eeskujul ja koostöös tekkisid rahvaliikumised kõigepealt naabermaades Lätis ja Leedus ning pisut hiljem pea kõikides endise NSVL-i liiduvabariikides.

Ülo Kaevats oli hästi kursis ka riigiõigusega, Eesti isesesisvuse taastamise kahe teega – de jure ja de facto. Kaevats kirjutas nende vaidluste kohta kokkuvõtteks selliselt: ”Niisiis ”de facto” isesesisvuse taastamise tee oli küll taktikaliselt üks samm tagasi puhtal ”de jure” teel, ent üheksa sammu edasi impeeriumi lammutamise maailmaajaloolisel strateegiateel.” (4) See Ülo ilusti sõnastatud tark mõte väärib aplausi. Seega oli Ülo Kaevats nii ideoloog, strateeg kui ka kohalike võimalustega kainelt arvestanud poliitik-taktik.

Ülo Kaevatsi ülalnimetatud olulist kirjutist võib pidada ka tema poliitiliseks testamendiks. Ta ütleb: ”Teadusfilosoofina ma tean, et iseseisvuse taastamise käsitlemine räigelt antikommunistlikus paradigmas, antihistoristlikult, teleoloogiliselt ja rahvusromantiliselt suudab tabada vaid murdosa mitmekihilisest tõest. Vaadanud seda, kuidas eksistentsiaalse murdeperioodi sündmusi ja arenguloogikat esindavad nt Mart Laar ja Lauri Vahtre, siis nende kunagise õppejõuna olen ma moraalselt lausa kohustatud kordama, et väheviljaka politiseeritud eelhäälestuse baasilt ei saa ausat ja professionaalselt kvaliteetset ajalookäsitlust.” (5) Ta vaidleb Mart Laariga, kes on väitnud, et rahvuslus on alati olnud vähemuse projekt (Arter, 23. veebruar 2013): ”Kui aga rahvuslust mõista avara ja avatud identiteediprotsessina, siis Balti tee [kett – I.R.] oli kindlasti siinsete põlisrahvaste absoluutse enamuse vägagi rahvuslik projekt.” (6) Tagasihoidliku ning oma rolli mitte rõhutava tegijana on Ülo siiski tunnistanud, et ”olen veerand sajandit üleva uhkusega kandnud tunnet, et mu elus on olnud see erakordne õnn olla Balti rahvaste vabadusvõitluse läbi aegade suurima aktsiooni-idee sünni ja teokstegemise vahetus läheduses! Koguni selle masinavärgi sees” […] ”Rahvarinde eestseisus jagas mulle austusväärsed ülesanded – pidada miitingukõne ja olla inimketi viimane lüli Eestimaa lõunapiiril ning ühendada käed Tautas Fronte juhi Dainis Ivansiga”. (7)

Ülo Kaevatsi lähemad kaasvõitlejad Rein Ruutsoo, Mati Hint, Rein Veidemann ja Edgar Savisaar hindavad teda eelkõige kui tasakaalukat ja juurdlevat teadusfilosoofi ning selle kõrval kui kauaaegset Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja asetäitjat ning taasiseseisvunud Eesti esimese valitsuse riigisekretäri.

Rein Veidemann iseloomustab Ülot kui rahvaliikumise mastimändi, sügava õiglustundega mõtlejat, õpetlast ja riigimeest. Ta oskas ühiskondlikes protsessides näha nii alternatiive kui ka kompromisse. ”Aga tema tõeline anne oli ideede õige ja täpne sõnastamine.” (8)

Rein Ruutsoo kirjutab Ülost kui Eesti patrioodist, selle kõige kaasaegsemas, demokraatlikumas tähenduses, kelle viidatud oluline kirjatöö on ”üdini aus ja läbi oma elu eestimeelse inimese karje, palve, et ei sünniks uut, nüüd juba vaba Eestit kahjustavat ebaõiglust ” […] Teda pani ”peaaegu pisarateni ahastama demagoogia, mis liigitas Eesti iseseisvuse eest võidelnud liikumised rahvuslikeks ja rahvalikeks. R. Ruutsoo rõhutab, et Ülo väljendas korduvalt korduvalt ka soovi ja unistust, et võmalikult kiiresti ja tõsiselt asutaks Rahvarinde ajaloo uurimisele, sest ausaid suuri narratiive ei ole vaja vaid rahvarindelastele, vaid ka eesti rahva kestlikkuse toeks. (9)

Mati Hint meenutab Ülot kui lähedast reisi- ja lavatsikaaslast Pariisis, kui Rahvarinde delegatsioon võttis osa dramaatilisest Euroopa Julgeoleku ja Koostöö tippkohtumisest 1990. aastal. (10)

Rahvarinde juht Edgar Savisaar pole oma paksus Eesti lähiajaloo raamatus millegipärast, ilmselt erinevatel vastandlikel põhjustel, väärilist tähelepanu Ülo Kaevatsile pööranud. Ta on siiski möönnud, et Rahvarinde juhtorganites olid paljud ”vabad haritlased, loovinimesed nagu Teet Kallas, Enn Põldroos või Heinz Valk, või teadlased nagu Peet Kask, Rein Veidemann, Kostel Gerndorf, Ülo Kaevats, Marju Lauristin ja Mati Hint. Nende isikuomadused olid aidanud neil Nõukogude ajal säilitada vaimse iseseisvuse. Neid ei saanud või oli raske tavalises mõttes allutada formaalsele distsipliinile, kõnelemata mingitest Hispaania õukonna mängudest. Eelmised ühised aastad võitluses tõe ja õiguse eest olid õpetanud neid just keerutamata ja kavaldamata tegutsema, ausus ja usaldus olid need ressursid, mis olid toonud neid poliitikasse. Usaldusvõrgustik oli olnud Rahvarinde peamine vaimne jõud ja ühendav side”. (11) Ilmselt E. Savisaarele ei meeldinud ka see, et Ü. Kaevats valis oma edasisteks koostööpartneriteks Mõõdukate valimisliidu ja Eesti Sotsiaaldemokraatliku erakonna, loobudes Rahvarinde baasil 1991. a. loodud Keskerakonna toetamisest.

Lisan, et minu koostöö Üloga on olnud igati viljakas, usaldusväärne ning teineteist toetav nii Rahvarinde volikogus, Mõõdukate valimisliidu programmi, Mart Laari esimese valitsuskoalitsiooni lepingu ja paljude poliitikate väljatöötamisel ning elluviimisel (eelkõige omandiõiguste taastamise, erastamise, omandi-, maa- ja põllumajandusreformi küsimustes), aga ka TTÜ humanitaar- ja sotsiaalteaduste instituudis (Ülo oli filosoofia õppetooli juhataja ja rektor Andres Keevalliku nõunik) ning ülikooli esindamisel Eesti ülikoolide ja Balti tehnikaülikoolide spartakiaadidel, kus Ülo mängis lauatennist.

2.

Tänaseks on Eesti riik ja rahvas andnud suure osa oma suveräänsusest ära rahvusvahelistele organistasioonidele, saanud isegi kõige rohkem rahvusvahelistesse organisatsioonidesse kuuluvaks riigiks Põhja-Euroopas, seda lootuses, et see tagab riigi kaitse ja rahva suurema heaolu. Kuid suveräänsuste loovutamine rahvusvahelistele organisatsioonidele on toonud kaasa üha rohkem ka soovimatuid tagajärgi, mis on seadnud kahtluse alla riigi ja rahva jätkusuutliku arengu pikemas perspektiivis. Sellepärast on aeg kriitiliselt üle vaadata paljud senised integratsioonisaavutused ning pöörduda uuesti tagasi iseseisva rahvusriigi idee ja aadete poole.

Kultuure, ideoloogiaid ja poliitilisi voolusid võib klassifitseerida teatavasti mitmeti; sellel põhjalikumalt peatumata väidan, et rahvuslik ideoloogia on üks nendest, mis eristub või kohati isegi vastandub liberaalsele, kristlikule, globalistlikule, sotsialistlikule, kommunistlikule või mistahes teisele ideoloogiale. Kuid ka rahvuslik ideoloogia vajab edasiarendamist, tema esindajad peavad olema võimelised seda kaitsma kõigi teiste ideoloogiate esindajate kriitika ja rünnakute eest.

See tähendab, et ka rahvuslased Eestis peavad end pidevalt arendama, märkama muutusi Euroopas ja maailmas. Ükski rahvusriik ei saa maailma globaliseerumise tingimustes sulguda, kuid ta ei pea olema ka täiesti avatud kõikvõimalike moodsate tormituulte ja mõjutuste suhtes. On vaja aru saada, et mitmed eluvaldkonnad, eriti kaubandus, tarbimine ja rahandus muutuvad järjest ühetaolisemaks, kuid sellest hoolimata rahvused jäävad ning ka rahvusriikide teke on jätkunud. ÜRO-s pole kunagi varem olnud nii palju liikmesriike, kui on praegu – 193 – ning ka vanas Euroopas on rahvusriike rohkem, kui kunagi varem, kusjuures kasv jätkub. Ma pean silmas arenguid Suurbritannias, Hispaanias, endise Jugoslaavia territooriumil ja isegi Belgias. Sellepärast peame ka meie, eestlased, arendama rahvuslikku ideoloogiat, rahvuspoliitikat, rahvuskultuuri ja rahvusriiki ning seisma vastu mistahes katsetele seda ideoloogiliselt ja tegelikus praktilises elus nõrgestada või allutada isegi mõne kujuneva föderaalriigi õigusele. Ning siin pole palju ruumi järeleandmistele ja multikultuursetele kompromissidele, sest Eesti rahva kiire kahanemine ja vananemine, paljude (eeskätt noorte) väljaränne, ettevõtjate tugevnev immigratsioonisurve ning inglise keele muutumine üldkasutatavaks viivad praeguste tendentside jätkudes olukorrani, kus Tallinna ülikooli demograafide ja keeleteadlaste ennustuste kohaselt juba vähem kui saja aasta pärast Tallinnas enam eesti keelt ei räägita, seda kõneldakse vast veel vaid Lõuna-Eestis ja saartel. Sellepärast peame rahvuse püsimise meetmeid välja töötama praegu, sest varsti võib olla juba hilja. Vägivallatus rahvusluses pole midagi taunimisväärset, see on iga rahvusriigi poliitika loomulik osa, eestlaste puhul aga isegi ellujäämise küsimus.

Eelnevalt vaatlesin, kuidas Ülo Kaevats oli üks Eesti taasiseseisvumise peaideolooge. Kuid kes on Eesti kaasegse rahvusriigi arendamise ideoloogid? On mõtlemapanev, et juba 25 taasiseseisvusaasta jooksul pole õnnestunud välja töötada uut Eesti rahvuslikku ideoloogiat ning seetõttu otsime ikka ja jälle tuge Jakob Hurdast, Oskar Looritsast, Kaarel Liidakust, Karl Robert Jakobsonist ja Anton Hansen Tammsaarest, kelle mõtted ja kirjutised mõjutasid väga palju Eesti agraarühiskonna maailmavaadet, väärtusi, tõekspidamisi, hoiakuid ja kombeid ning poliitikaid. Tol ajal olid Eesti rahvusliku ideoloogia aluseks maaküsimused, millest sõltus paljuski nii julgeolek kui ka majanduslik toimetulek. Kuid juba siis kirjutas Kaarel Liidak: „Loomulik, et kultuurita ei saa olla selget, põhjendatud rahvuslikku ideoloogiat” […] ”Meie endine n.ö. defensiivne rahvuslik ideoloogia, mis oli kujunenud eesti rahva kaitseks võõraste – baltisakslaste, härraskiriku, venestumise, saksluse, kommunismi – vastu, olles saavutanud välisegi võidu, jäi iga aastaga tühjemaks, kahvatumaks, – anakronismiks” […] ”Meie nõrkus on muus, – usu puuduses endasse, kultuuri traditsioonide ja rahvusliku ideoloogia puuduses” […], „mis seoks ja hingestaks kõik meie tegevuse” […] „võimsaks vooluks, – omapäraks, loovaks, eesti rahva teadlikku osa ühendavaks ja edasiviivaks. Selle asemel otsime ideoloogiat, ideid võõrsilt” […] „Rahvuslikku ideoloogiat ei saa leiutada, see tuleb avastada. Ainult nii on see elujõuline, permanentne ja viib rahvast edasi”. (12). Seega ka K. Liidak pidas vajalikuks rahvusliku ideoloogia pidevat kaasajastamist ning arendamist.

II Rahvusliku kasvatuse kongressi avakõnes 1935. aasta 2. jaanuaril ütles Riigivanem Konstantin Päts, et peab seda kongressi riikluse seisukohast üheks tähtsamaks. Ta soovis, „et see kongress tõsiselt nende küsimuste juures peatuks, et kaaluda abinõusid, mis tuleks riigivalitsusel, mis tuleks seltskonnal, mis tuleks õpetatud jõududel ette võtta selleks, et meie suudaksime oma maad kasvava rahvaga elustada. Ma olen kindel, et kõik reaalsed ettepanekud sellel alal tõsist tähelepanu leiavad iga Valitsuse juures Eestis”.(13)

III Rahvusliku kasvatuse kongressi avakõnes 1996.a. 12. aprillil ütles President Lennart Meri: „Vabariigi Presidendina olen neist ohu märkidest informeeritud. Muuseas on ka minu Akadeemiline Nõukogu kuulanud ja arutanud Eestis praegu valitsevat demograafilist olukorda, on arutanud rahva vaimse ja füüsilise tervise problemaatikat, haldusproblemaatikat, maamajanduse rasket olukorda ja muud, mis otseselt seotud eesti rahva kestmajäämisega siin väga tuulises maailma nurgas. Me oleme kuulnud ja kuuleme täna-homme jälle murettekitavaid arve, tõdeme väga ebameeldivate tendentside süvenemist.” (14) Need sõnad on tänagi aktuaalsed ja tuttavad, sest kõik järgmised EV Presidendid on öelnud midagi sarnast, kuid neid probleeme pole Eesti tegelikkuses suudetud juba aastakümneid rahuldavalt lahendada, pigem on lisandunud uusi põletavaid probleeme ja ebameeldivaid tendentse, nagu on neid kirjeldatud viimastes Eesti Inimarengu aruannetes.

Eestluse elujõu kongressi tervituskõnes 1. juulil 1999 ütles Riigikogu esimees Toomas Savi: „Rahvad, kes klammerduvad minevikku, ei suuda jääda ellu tulevikus. Kuid tulevikku tuleb liikuda vaadates üle õla selja taha. Ehk teisisõnu, säilitades selle vana, mis teeb meid ainukordseteks teiste rahvaste hulgas.” […] „eesti rahva kestmine omal maal on iga eestlase ja iga eesti sõbra elutöö ja kohustus. Kas seda on vaja korrata ja veelkord korrata? Mulle tundub, et jah.”(15)

Enne ja pärast eestluse elujõu kongressi tegeles rahvuslikku ideoloogia avastamise ning vastavate mõtete ja kirjutiste koondamisega Aare Kasemets, kes pani ühiskondlikus korras kokku mahuka ja sisuka alusmaterjali Oskar Looritsa ja Kaarel Liidaku elutöö jätkajatele: „Selle maa põlisrahva kultuur ja rahvuslik ideoloogia XXI sajandil: 12 poliitikat ja 24 koostöö valdkonda. Ideepank edasiloomiseks.” (16) Paraku pole selle ideepanga kasutamise ja edasiarendamisega kuigi palju tegeletud. Põhjusi võib tuua palju, eelkõige ilmselt siiski poliitilise tahte ja raha puudus vastavate projektide ja ürituste korraldamiseks. Mäletatavasti oli juba Oskar Loorits omal ajal väitnud, et Eesti rahva Achilleuse kannaks ei ole mitte õnnetu konjunktuur ega neetud olud, millest on ikka üle saadud, vaid meie endi poliitiline juhtkond, keda kahjuks pole suudetud iseseisva rahva aule väärikaks kujundada. Seda kinnitavad paraku nii hiljutised vabariigi presidendi valimised, korruptsioon praamitehingutes, Tallinna linnavalitsuses, elamislubade ja tööviisadega kaubelnud küüniliste ärimeeste jõudmine kõrgetele positsioonidele IRL-is, inetu võimuvõitlus erakondades jne.

Ma kahjuks ei oska öelda (loodan, et keegi siinviibijatest siiki oskab), keda Eesti tänastest juhtidest saaks oma kirjaliku vaimse pärandi poolest võrrelda ülalnimetatud eestluse ideede vaimsete juhtidega. Isegi rahvusliku kasvatuse kongressi ja eestluse elujõu kongressi kandvamate ettekannete tegijad ei võta enam osa riigi tegevjuhtimisest. Sisukaid aatemehi ja -naisi on Eesti põhiseaduslike institutsioonide juhtide hulgas varasemast oluliselt vähem.

Sellest ei piisa, kui riigijuhid ja haritlased pidupäevadel tuletavad meelde rahvusliku ideoloogia kunagiste suurkujude seisukohti ja räägivad vajadusest piiritleda rahvuse jätkusuutliku arengu olulisemad valdkonnad – julgeolek, rahvastiku juurdekasv, eesti keele kaitse ja arendamine, pärimuskultuuri säilitamine jms. Rohkem on vaja praktilisi tegusid ja rahvusriigi arendamise poliitikaid, mis oleksid integreeritud kõikidesse teistesse ühiskonna arendamise poliitikatesse.

Mitmetes viimase aja raamatutes ja artiklites võib leida siiski uue infoühiskonna avatud rahvusliku ideoloogia kandvaid elemente või läbimõeldud ettepanekuid eestluse elujõu jätkusuutlikuks arendamiseks. Tänasel konverentsil esitasid oma ideoloogilisi seisukohti rahvuse paratamatusest ajaloolane Lauri Vahtre ja rahvusriigi kohast tänapäeva maailmas Mart Nutt. Viimast võib pidada Eesti kodakondsus- ja migratsioonipoliitika üheks peamiseks ideoloogiks. Kohal on ka meie keelepoliitika alustala Mati Hint. Rahvusliku ideoloogia kujundamisse on oma kirjutistega kahtlemata panustanud luuletaja Hando Runnel, kirjanikud Andrus Kivirähk ja Mats Traat, rahvastikuteadlane Ene Tiit, arst Jaak Uibu, folklorist Ingrid Rüütel, majandusteadlane Jaan Leetsar, politoloog Rein Taagepera, jurist Lauri Mälksoo, koduloolane ja seltsitegelane Valter Haamer ja paljud teised.

Kuid kaasaegset terviklikku pilti eestluse elujõust ja jätkusuutliku arengu tagamise süsteemsetest meetmetest Eestis riigi, omavalitsuste ja kodanikeühenduste tasanditel meil ikkagi pole. Sellepärast kutsungi kõiki rahvuslasi, eelkõige aga poliitikuid, sotsiaalteadlasi, Tallinna Teadlaste Maja liikmeid ja Eesti Rahva Muuseumi töötajaid, kelle jaoks võiks see olla oluliseks osaks nende põhitööst, välja töötama uut kaasaegset eestluse arendamise ideoloogiat ja selle elluviimise rakenduskava.

Kõik Eesti riiklikud põhiseaduslikud istitutsioonid ja nende kümned allasutused (eelkõige aga Riigikogu ja valitsus), rahvuslikud õppe- ja teadusasutused (Eesti Teaduste Akadeemia, Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool jt.), raamatukogud (eelkõige Eesti Rahvusraamatukogu), muuseumid (eelkõige Eesti Rahva Muuseum), avalik-õiguslikud ja erafondid (Eesti Rahvuskultuuri Fond, Eesti Kultuurkapital, Aadu Luukase Fond, Eesti Rahvusliku Arengu Fond jt.) ja mittetulunduslikud kodanikeühendused (Tallinna Teadlaste Maja, Eesti Klubi jt.) võiksid võtta konkreetsemaid eesmärke ja ülesandeid rahvusriigi arendamisel, teha rohkem koostööd ja korraldada suurüritusi (ning mitte ainult vabariigi 100. aastapäeva eel, vaid edaspidi iga-aastaselt), nagu näiteks Eestluse Tuleviku Konvent või Eestluse Elujõu Kongress vms., eesmärgiga arutada uut avatud rahvuslikku ideoloogiat, laiendada rahvuslike liikumiste kandepinda Eestis ja püüda saavutada nende suurem, läbiv positiivne kaal erinevate rakenduslike poliitikate kujundamisel Eestis.

Uus rahvuslik ideoloogia peab olema midagi sellist, mis äratab, köidab ja erutab inimesi ning kutsub neid kokku uusi ideid arutama, arendama seltsi- ja ühistegevust rohujuuretasandil, midagi sellist, nagu viimati olid IME programm ja IME-foorumid.

Rahvusliku ideoloogia rakenduskava peaks sisaldama meetmeid loomuliku iibe tõusuks, rahvusliku kapitali kasvuks ja rahvustunde suurendamiseks, aga ka rahvusliku taristu arendamiseks, sealhulgas Rail Balticu trassivaliku otsustamiseks. Riik peaks toetama mitmesuguste seltside ja ühistute asutamist, ettevõtete tagasiostmist Eesti riigi ja kodanike omandusse, kodanikele tasuta riigi maa, metsa ja kinnisvara eraldamist teatud tingimustel jms.

Lõpetuseks, kui me ikka tahame iseendaks jäävat rahvusriiki, kehtiva põhiseaduse alusel toimivat kaasaegset Eesti riiki, siis peame võimalikult täpselt ka teadma vastust EV Põhiseaduse Preambulis sisalduvale küsimusele, kuidas, milliste süstemaatiliste meetmetega saavutada seda, „mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Lisaks on vaja tõmmata piirid, punased jooned ette nendele sammudele, mis võivad meid lahustada, viia iseseisvuse ja sõltumatuse kaotamiseni või isegi rahvusriigi pöördumatu hävimiseni.

Viidatud kirjandus:

1. Ülo Kaevats. Kui Eesti oli maailmas suur. Meie vabaduse mitu nägu. Lähiajaloost, selle uurimisest ja kajastamisest. Koostanud ja toimetanud Lehte Hainsalu ja Rein Järlik. MTÜ 20.augusti Klubi.Tartu, 2013, lk.232.

2. sealsamas, lk. 235.

3. sealsamas, lk. 238-239.

4. sealsamas, lk. 239.

5. sealsamas, lk. 245.

6. sealsamas.

7. Ülo Kaevats. Meenutus Balti keti masinavärgi seest. Postimees, 23.august, 2014.

8. Rein Veidemann. Järelhüüe: Rahvarinde ideoloogi lahkumine. Postimees, 31. jaanuar 2015.

9. Rein Ruutsoo. Meenutades Ülo Kaevatsit (1947-2015). Olid alles ajad. Taasisesesisvunud Eesti Vabariik 25. Rahvarinde Muuseumi Toimetised 2. Tallinn, 2016, lk. 312-317.

10. Mati Hint. Rahvarinde reis Pariisi tippnõupidamisele novembris 1990. Olid alles ajad. Taasisesesisvunud Eesti Vabariik 25. Rahvarinde Muuseumi Toimetised 2. Tallinn, 2016, lk. 129.

11. Edgar Savisaar. Peaminister. Eesti lähiajalugu 1990-1992. Tartu, 2004, lk.338

12. Kaarel Liidak. Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena. Ettekanne ÜS Liivika 25. aastapäeva aktusel 22.aprillil 1934 Tartus. Kogumikus: Kaarel Liidak -110 Maarahva elujõud III. Tartu, Elmatar, 1999, lk.208-210.

13. Eesti rahva tulevik. II Rahvusliku kasvatuse kongressi kõned ja läbirääkimised. Peatoimetaja H. Madissoon. Tartu, „Tuleviku” kirjastus, 1935, lk.4.

14. Kolmas Rahvusliku kasvatuse kongress. XXI sajandi rahvuslik Eesti. Ettekannete ja sõnavõttude kogumik. Tallinn, 1997, lk. 22-23.

15. Eestluse elujõu kongress 1.-2.juulil 1999.aastal Tallinnas Rahvusraamatukogus.Ettekannete ja sõnavõttude kogumik. Toimetaja Mati Pungas. Tallinn, 2000, lk.6.

16. Aare Kasemets* et al*. Selle maa põlisrahva kultuur ja rahvuslik ideoloogia XXI sajandil: 12 poliitikat ja 24 koostöö valdkonda. Ideepank edasiloomiseks. Maavald/Eesti 2000, 44 lk.vt.:
http://haldjas.folklore.ee/ideepank.htm.

Postimees, 19. august 2016 

Eestis pole seniajani jõutud põhjalike uuringuteni erinevate rahvaliikumiste ja institutsioonide ning ajaloosündmuste rolli kohta Eesti iseseisvuse taastamisel. Jätkuvad erinevate poliitiliste ringkondade ja ka ajalooteadlaste vaidlused nendes küsimustes. Teatud fakte on tõlgendatud ühekülgselt, vahel pole piisavalt infot. Vaieldamatu tõsiasi on, et taasisesesisvumisse panustasid poliitilised dissidendid, läände põgenenud, loomeliidud, roheline liikumine, muinsuskaitse seltsid, töökollektiivide liidud, rahvarinne, kodanike komiteed, Balti kett, öölaulupeod ning paljud teised organisatsioonid, liikumised ja rahvaüritused. Kuid otsustavaks said ikkagi valitud formaalsed poliitilised institutsioonid.

25 aastat tagasi oli Eestis selline erakordne aeg, mil poliitikaga tegelejad võisid olla valitud korraga kolme erineva riigi (Eesti Vabariik õigusliku järjapidavuse alusel, Eesti NSV ja Nõukogude Liit) rahva esinduskogude liikmeteks. Selliseid inimesi polnud küll palju – kokku kümmekond. Kuid just nendel oli võimalus reaalselt võrrelda ja tagantjärele hinnata erinevate rahvaesinduskogude panust ja rolli iseseisvuse taastamisel.

Väga paljudel on kujunenud arvamus, et Eesti taasisesesvumisprotsessi otsustav pöördepunkt sai võimalikuks eelkõige tänu Eestist valitud saadikute tööle Moskvas. Seda arvamust püüab kinnitada kirjastuse Argo vastilmunud raamat „Eesti iseseisvus võideti Moskvas”, mille autoriteks on endised Eestist valitud NSVL Rahvasaadikute Kongressi viimase koosseisu liikmed. Raamatu eesmärgiks on püüda avada NSVL Rahvasaadikute Kongressi tähtsus nõukogude impeeriumi lagunemises ja Eesti taasiseseisvumises. Raamatu autorite hulgas on Vaino Väljas, Arnold Rüütel, Siim Kallas, Marju Lauristin ja paljud teised Eesti iseseisvuse taastamise võtmeisikud. Tõdetakse, et ilma kongressi otsusteta võinuks too impeerium tänaseni veel mingil kujul alles olla ning ka Balti riikide vabanemine võinuks toimuda palju pikemate ja piinarikkamate protseduuridega. Raamatu eessõnas kirjutab Jüri Kraft, et ekslik on arvata, „et saime priiks lihtsalt tänu oma vabadusjanu üldrahvalikule demonstreerimisele, rahvusvahelise õiguse võidutsemisele ja Moskvale avaldatud rahvusvahelisele survele”.

Nii nagu Eesti iseseisvuse sünnitunnistuseks peetakse Tartu rahu sõlmimist 2. veebruaril 1920, nii tuleks taasiseseisvumise sünnitunnistuseks pidada NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi 24. detsembri 1989. a otsust poliitilisest ja õiguslikust hinnangust Nõukogude-Saksa 1939. aasta mittekallaletungilepingule. Selle otsusega tunnistas Kongress Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) salaprotokollid juriidiliselt alusetuks ja allakirjutamise momendist kehtetuks. Selle otsuse poolt hääletas 1948-st kongressil viibinud saadikust 1432, vastu oli 252 ja erapooletuid 264. Ajalooline dokument kannab NSV Liidu Ülemnõukogu esimehe M. Gorbatšovi allkirja. Sellest dokumendist sai mitte üksnes Balti riikide isesesisvuse taastamise õiguslik alus, vaid algas ka NSVL-i stalinlikust välispoliitikast lahtiütlemise ja kogu nõukogude impeeriumi lagunemise protsess. Selle dokumendi peaarhitektideks olid Eesti poolt akadeemik Endel Lippmaa ja Moskva poolt NLKP keskkomitee sekretär, ajaloodoktor Aleksandr Jakovlev (MRP komisjoni esimees). A. Jakovlev rõhutas oma ettekannetes, et NSV Liidu suhted Eesti, Läti ja Leeduga olid reguleeritud lepingute süsteemiga, vastavalt 1920. aasta rahulepingutele ning hilisematele mittekallaletungilepingutele, millede kohaselt olid lepingute osalised kohustatud kõigil asjaoludel vastastikku austama üksteise suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja puutumatust. Stalini ja Hitleri dokumentaalselt tõendatud salakokkulepete avalikustamine ja hukkamõistmine aitavad kaasa selleks, et Nõukogude Liidus kinnistuks uus poliitiline mõtlemine ja ajalooline õiglus.

Hiljem, ühel Roomas 1999. aastal toimunud teaduskonverentsil oli mul võimalus kohtuda Aleksandr Jakovleviga ning küsida MRP Komisjoni töö ja 24. detsembri 1989. a. otsuse kohta. Ta oli veendunud, et Rahvasaadikute Kongressi valdav enamus ja ka NLKP juhtkond ei saanud aru, mis MRP otsusega hakkab riigis muutuma. Tõe avalikustamine, ajaloolise ülekohtu heastamine ning rahva tahte järgimine tundusid siis olevat ühiskonna uuendamise loomulikud osad. Edasine sündmuste käik aga näitas, et too jõululaupäev Kremlis kujunes pööripäevaks kogu Nõukogude Liidus, millest alates polnud enam küsimust selles, kas Balti riikide isesesisvus taastatakse, vaid selles, kunas see juhtub. Kõige tähtsam oli aga see, et ta vastas kindla „ei” küsimusele, kas ta kahetseb oma võitlust MRP otsuse vastuvõtmise eest. Ta kahetses hoopis seda, et ei suutnud vältida Jeltsini ja Gorbatšovi võimuvõitlust ja ühendada Venemaa edumeelsed jõud kavandatud muudatuste kiiremaks elluviimiseks. Uuendusmeelsete jõudude killustatus viis lõpuks hoopis ebaõnnestunud putšikatse ja Nõukogude Liidu lagunemiseni.

Kui Eesti peaks Venemaalt otsima ja tunnustama inimest, kes eeskätt aitas kaasa Eesti taasisesesisvumisele, siis oleks selleks kõigepealt Aleksandr Jakovlev.

Olen veendunud, et Tartu rahuleping ja Molotovi-Ribbentropi salatehingu avalikustamine ning kehtetuks tunnistamine on olnud kaks läbi aegade Eesti poliitika suurimat võitu rahvusvahelisel tasandil, mis andsid õigusliku aluse Eesti riigi tunnustamiseks ja taastunnustamiseks kõigepealt Venemaa ja seejärel ka teiste maailma riikide poolt. Olgu selle kinnituseks lisatud veel ka see fakt, et kui Vene föderatsiooni Ülemnõukogu ajaloolisel istungil 21. augustil luges Jeltsin ette ka valiku välismaalt saabunud vastukajasid putšile, nende hulgas lühendatult ka Eesti iseseisvusotsuse, tegi ta samas koheselt otsuse Eesti iseseisvuse tunnustamiseks ning andis korralduse Venemaa Välisministeeriumile vormistama sellekohased ametlikud dokumendid. Venemaa tunnustaski Eesti taasisesesivumist esimese suurriigina. Alles peale seda hakkasid ka teised suurriigid seda tegema. Seega taasiseseisvuse olulised alused ja selle tunnustamine tõepoolet võideti Moskas.

Autor on olnud  Eesti Kongressi, Eesti Komitee, ENSV Ülemnõukogu, NSVL Rahvasaadikute Kongressi, Eesti Põhiseaduse Assamblee ja Riigikogu liige

Postimees, 23.  september 2016

Ivar Raig, majandusdoktor, Eesti Põhiseaduse Assamblee liige

Juba siis, kui Eesti Vabariigi presidendi valimiste kampaania kevadel algas, kerkis vajadus muuta valimiste korda. Mäletatavasti algatas vajaliku debati Siim Kallas, kes lülitus sellesse protsessi omaalgatuslikult ning kutsus kõiki teisi kandidaate väitlusele. Teda toetasid nii ajakirjanikud-kolumnistid kui ka suur osa poliitikutest.

Ma ei tea kedagi, kelle meelest poleks vaja muuta praegu kehtivat seadusesätet, mis kehtestab presidendi ametlike kandidaatide esitamise võimaluse vaid kaks kuni neli päeva enne valimisi Riigikogus ning ka valimiskogus. Samas ei ole kuulda olnud, et möödunud nelja kuu jooksul oleks esitatud konkreetseid ettepanekuid EV Presidendi valimise seaduse muutmiseks. Riigikogus oleks ju saanud EV Presidendi valimiste seaduse uue redaktsiooni võtta vastu veel enne suvevaheajale minekut. Küll aga on kõlanud argument, et ei ole kombeks mängu käigus reegleid muuta. Õige, kuid vaid käesolevate valimiste suhtes. Tegelikult võinuksid valimiskomisjon ja Riigikogu ikka vajalike muudatustega tegeleda küll, mõistagi klausliga, et presidendi valimiste seaduse uus redaktsioon jõustuks alates järgmiste valimiste välja väljakuulutamisest.

Praegu on jäänud mulje, et presidendi valimiste korraga tegelemiseks polnud Riigikogul kas poliitilist tahet või suvel viitsimist. Selliselt võime ka edaspidi sattuda piinlikku olukorda, et meedias ja debattides esinevad presidendikandidaatide kandidaadid ning iga erakond teeb kogu rahva presidendi otsimise asemel eelkõige oma erakonna ja selle kandidaadi kampaaniat.

Presidendi valimise korra muutmise ettepanekuni jõudis lõpuks presidendi institutsioon ise, kuigi mitte seadusliku initsiatiiviga. President T.-H. Ilves puudutas seda teemat oma traditsioonilises kõnes parlamendi uue hooaja avaistungil. Ta juhtis riigikogu liikmete ja avalikkuse tähelepanu sellele, et presidendivalimisi ei tohiks erakonnad kasutada valitsuskoalitsiooni, endi ja päevapoliitika huvides. Seda on mõistagi väga raske saavutada. Mäletatavasti juba Põhiseaduse Assamblee ei suutnud presidendivalimiste korra sätestamisel seda vältida. ETV foorumi saates andis vabaerakonna liige A. Talvik teada, et nendel on siiski valmimas eelnõu presidendi valimiste korra muutmiseks.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse mõtte kohaselt peaks EV presidendi valimise seadus tagama, et Riigikogu või valimiskogu saaksid oma liikmete vahel sõlmida avaliku kokkuleppe uue riigipea valiku suhtes. Seekordsetel valimistel Riigikogus takerduti aga erakondlikku poliitikasse eriti sügavalt. Presidendi valimiste kolme vooruga Riigikogus jäädi valimistulemusest väga kaugele. Vaid sotsiaaldemokraatlik erakond oli piisavalt koostöövalmis selleks, et president saaks valitud Riigikogus. Paraku Presidendi valimiste senine kord ei sisalda stiimuleid või mehhanismi, mis sunniks erakondi tegema tihedamat koostööd Riigikogus. Sama võib korduda ka valijameeste kogus, kus teises hääletusvoorus võivad paljud valijamehed, kes näiteks said mandaadi hääletada vaid ühe kindla kandidaadi poolt, jätta hääletussedeli tühjaks või rikkuda see muul moel. Sellepärast on vaja presidendi valimiste seadust kindlasti muuta eelkõige just selle koha pealt, võttes arvesse kõigi eelmiste ja eriti viimaste valimiste kogemused.

Esiteks on vaja muuta EV Presidendi valimiste seaduse paragrahvi 15 lõiget 3, mis sätestab kandidaatide ülesseadmist ja registreerimist esimeseks hääletusvooruks. Selle asemel, et kandidaatide registreerimiseks esitamine „algab neljandal päeval kell 9.00 ja lõpeb teisel päeval kell 18.00 enne esimest hääletusvooru päeva” võiks sätestada, et kandidaatide registreerimine algab 90 päeva ja lõpeb 60 päeva enne Riigikogus esimese hääletuse päeva. See aeg peaks olema piisav vajalike debattide ja kampaaniate läbiviimiseks. Kandidaatide ülesseadmine valijameeste poolt võiks lõppema aga vähemalt 7 päeva enne hääletamist valimiskogus.

Kui valimiskogus ei saa ükski kandidaat nõutavat häälteenamust ehk valimiskogu liikmete enamuse hääli (sel korral 168 häält), korraldatakse Vabariigi Presidendi erakorraline valimine Riigikogus 14 päeva jooksul, arvates päevast, mil Vabariigi President jäi valimiskogus valimata. Kui selline olukord peaks tõesti juhtuma, siis oldaks absurdses olukorras, kus presidendivalimised algavad uuesti samadel seni kehtivatel tingimustel ning teoreetiliselt ei lõpe need valimised kunagi, sest Riigikogu võib presidendi valimised saata valijameestele ja valijamehed Riigikogusse tagasi lõpmata palju kordi.

Sellise olukorra lõpetamiseks on vähemalt kaks võimalust. Esiteks sätestada, et kui presidendi erakorralistel valimistel Riigikogus ei õnnestu presidenti valida, siis Riigikogu läheb laiali. Teise, lihtsama lahendusena võiks kehtestada, nagu pakkus Riigikogus ka T.-H- Ilves, et valimiskogu teises hääletusvoorus osutub valituks see kandidaat, kelle poolt hääletab rohkem valijamehi. Sellisel juhul väheneb valimiskogus mäng tühjade ja rikutud sedelitega ning teine voor lõppeks igal juhul riigipea valimisega.

Usun, et kui mitte vabaerakond koos mõnede teiste erakondade saadikutega, siis vähemalt Riigikogu juhatus või isegi uus president algatab Vabariigi Presidendi valimiste seaduse muutmise eelnõu. Kui selle seaduseelnõu menetlemise käigus peaks jõutama vajaduseni, et muuta on vaja ka põhiseadust, siis vastavalt tuleb käivitada ka põhiseaduse muutmine, mis võtab mõistagi palju rohkem aega kui presidendi valimiskorda muutva seaduse vastuvõtmine, sest siis tuleksid lauale ka mitmed teised põhiseaduse muutmise ettepanekud, mis seostuvad muuhulgas haldusreformiga, millel on otsene seos ka presidendi valimistega selle kaudu, et omavalitsuste arvu kahanemisega muutub valimiskogu suurus oluliselt väiksemaks ning seal kasvab erakondade ja Riigikogu mõju.

Sellepärast muutub üha aktuaalsemaks riigipea otsevalimiste teema, mis omakorda eeldab valijate suuremat teadlikkust ja poliitilist küpsust, mis kahtlemata on viimase 25 aastaga palju kasvanud.

Kehtiva EV Põhiseaduse järgi on Eesti presidendil isegi rohkem õigusi, kui mitmes teises Euroopa parlamentaarse demokraatiaga riigis, kus riigipea valitakse otse.

Vabariigi Presidendi valimiste uus kord võiks olla üheks riigireformi elemendiks, mis aitab luua mehhanismi, kuidas senistest paremini ärgitada erinevate erakondade juhte, ministreid ja teiste põhiseaduslike institutsioonide juhte ühistööle Eesti hüvanguks. Samas ei tohi riigipea riiki juhtiva eliidi, äri- ja ettevõtjate huve seada kõrgemale kodanike huvidest, sest Eesti riigi lõid selle kodanikud ja elanikud, mitte erakonnad ja erafirmad. Ainult nii võib riigipeast saada tunnustatud ja hinnatud president.

Uus president ei peaks aitama kaasa mitte ainult Eesti riigireformile. Ta võiks panustada Eesti EL-i eesistumise ajal ka kogu Euroopa Liidu reformimisse, pakkudes välja uusi poliitikaid, et kiiremini ületada vanas Euroopas kestvat majandus- ja finantskriisi ning kasvavat rändesurvet.

Avaldatud Postimees, 27.aprill 2016

Ivar Raig, majandusdoktor, Eesti Põhiseaduse Assamblee liige

Eesti Vabariigi presidendi valimise kampaania on alanud, vaatamata sellele, et presidendi valimise seaduse kohaselt pole veel ühtegi ametlikku kandidaati esitatud. Meedias on välja pakutud juba piisavalt palju nimesid, reformierakonnal näib tõsiseltvõetavaid kandidaate olevat isegi vähemalt kolm. Valimiste praegusel eeletapil toimub kandidaatide sõelumine EV Põhiseaduse esimese paragrahvi vaimus, mille kohaselt kõrgeima riigivõimu kandjaks Eestis on rahvas. Avaliku arvamuse uurijad ja meedia on püüdnud välja selgitada ja tutvustada paljusid võimalikke kandidaate. Siim Kallas lülitus sellesse protsessi omaalgatuslikult ning kutsus kõiki teisi kandidaate väitlusele. Teda toetavad kolomnistid Maarja Vaino (vt. (vt. Postimees, 19. aprill) ja Ahto Lobjakas (Postimees, 20. aprill), kuid lahendusi ei paku kumbki. Need üleskutsed võivadki jääda hüüdjaks hääleks kõrbes, sest seaduse kohaselt esitatakse presidendi ametlikud kandidaadid vähemalt 21 Riigikogu liikme poolt vaid neli päeva enne valimisi Riigikogus. Selliselt on kujunenud olukord, et rahvas, meedia ja üks kandidaat soovivad debatte ja arutada erinevate presidendikandidaatide visioone Eesti riigi lähituleviku teemadel, kuid kõik erakonnad on üksmeelselt koondunud presidendi valimiste seaduse kaitva kibi taha. Ükski kandidaat (sealhulgas Siim Kallas) ei saa praegu olla kindel, et teda üldse esitatakse.

Presidendikandidaatide põhjalikke väitlusi, riigi arengu tulevikuvisioone ning lõpuks uut tegusat presidenti on aga Eestil väga vaja. Lahenduse annaks presidendi valimiste seaduse kiire muutmine selliselt, et presidendikandidaadid oleksid enne valimisi piisavalt vara selged ja avalikeks debattideks jääks vähemalt kolm kuud aega. Selle seaduseelnõu võiks algatada kas istuv president, valitsus, mõni erakond, Riigikogu liige või isegi rahvaalgatuse korras kodanikkond. Miks seda pole senini tehtud? Kas kas ei soovita avalikke debatte või ei usuta enam üldse presidendi institutsiooni?

Põhiseadusega on rahvas kuulutatud kõrgeima riigivõimu kandjaks Eestis. Kuid riigipea valimine on delegeeritud eelkõige Riigikogu liikmetele. Viimastel Riigikogu valimistel riigipea valimist eriti ei arutatud. Järelikult peaksid Riigikogu liikmed kujunenud olukorras avaliku arvamusega senisest rohkem arvestama. Presidendivalimisi ei tohiks erakonnad kasutada valitsuskoalitsiooni, endi ja päevapoliitika huvides. Seda on mõistagi väga raske saavutada. Mäletatavasti isegi Põhiseaduse Assamblee ei suutnud presidendivalimiste korra sätestamisel seda vältida. Valimiste kord võib kujuneda tänavu ja ka edaspidi aga määrava tähtsusega teguriks uue presidendi valmistel. Sellepärast on vaja mõelda ka selle muutmisele.

Teatavasti esitati Põhiseaduse assambleele põhiseaduse erinevates projektides kaks põhilist presidendi valimise teed: kaudne ja otsene. Menetlema hakati aga juba kolme sõnastust: presidendi valib Riigikogu; presidendi valib valijameeste kogu, mis koosneb Riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste esindajatest; presidendi valib rahvas.

60-liikmelise assamblee enamus valis konkureerival hääletamisel kopromissvariandi kahest esimesest ülalnimetatud presidendi valimise teest. Presidendi otsevalimise variandi vastu kasutati peamiselt argumenti, et see poleks kooskõlas tema rolliga riigi juhtimisel. Kardeti, et otsemandaat annab presidendile liiga palju võimu. Assamblee enamus toetas suhteliselt nõrga EV presidendi kujundamist (kümnepallisüsteemis ligi kolm palli). Sellest hoolimata kirjutati Põhiseadusse 20 erinevat presidendi ülesannet riigi juhtimisel. Presidendi valimist valijameeste poolt toetas ka politoloog Rein Taagepera, üks vähestest assamblee liikmetest, kes oli teaduslikult uurinud erinevaid presidendivalimiste süsteeme. Kuid Taagepera soovitas omavalitsuste esindajate asemel maakondade esindajaid, rõhutades, et nende arv ei peaks ületama riigikogu liikmete arvu valijameeste hulgas.

Paraku ei suutnud assamblee kinni pidada suhteliselt selgetest printsiipidest ja teiste riikide kogemustest presidendivalimiste süsteemi kujundamisel ning eelkõige päevapoliitilistel motiividel kujundati Eestis presidendi valimise kord, mis erines nii esialgu pakutust kui ka teiste riikide kogemustest.

Presidendivalimiste nn segasüsteemi üks peamine puudus seisneb selles, et valimiste tulemused on raskesti prognoositavad ning ei pruugi lõpptulemusena rahuldada ei Riigikogu ega rahva enamust. Kui Riigikogus ei saavuta ükski kandidaat kahekolmandikulist enamust, siis võib asjade käik valijameeste kogus muutuda etteaimamatuks, vaid momendi emotsioonist lähtuvaks. Sõltub ju valijameeste kogu suurus kohalike omavalitsuste arvust ja suurusest (mis haldusreformi käigus võib oluliselt muutuda) ning tegemist on ühekordse, paljuski juhuslikult kokku sattunud inimeste koguga, mille vastutus valimiste lõpptulemuse eest on vägagi piiratud. Mitte asjata ei nimetata presidendi valimist valijameeste kogus “valimisteks põllul”. Sellised ebamäärased isikuvalimised on iseloomulikud noortele demokraatiatele. Eesti Olümpiakomitee presidendi valimise reeglid olid palju selgemad ning spordiringkonnad suutsid läbi viia jälgitava valimiskampaania koos paljude debattidega. Eesti siirdumisel küpse demokraatiaga riikide hulka peaks vastavalt muutuma ka põhiseaduses presidendi valimiste kord.

Olen veendunud, et valijate teadlikkus ja poliitiline küpsus on viimase 25 aastaga nii palju kasvanud, et neid usaldada riigipea otsevalimistel.

Kehtiva EV Põhiseaduse järgi on Eesti presidendil tunduvalt rohkem õigusi kui Euroopa kuningriikides ja mitmetes teistes parlamentaarse demokraatiaga riikides. Nii esindab president Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises, teostab reaalset võimu ka seadusandluse vallas näiteks edasilükkava vetoõigusega Riigikogu seadusloome suhtes. Ta võib algatada põhiseaduse muutmist, määrab peaministrikandidaadi, nimetab ametisse ja vabastab ametist valitsuse liikmed ning paljud teised kõrgeimad riigiametnikud jne.

Kuid eelkõige on vaja Eestil presidenti kui riigi ja rahva vaimset liidrit, autoriteeti, kes suudab vajadusel vaenupooli lepitada ning ka täitevvõimu nõustada, kui see peaks kas välissuhtlemises või ka siseriiklikult hätta jääma. See eeldab, et president oleks väga hästi kursis kogu riigi poliitika ja ka poliitikutega, õiguse ja õigusloomega, erinevate kodanikegruppide vajaduste ja meelsusega.

EV president võiks olla tõeline riigimees selle sõna parimas tähenduses, kes suudab pidevalt uuenevas rahvusvahelises olukorras arendada riiki, mis tagaks eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Sellepärast loodan, et Siim Kallase poolt piisavalt varakult algatatud EV presidendi valimise kampaania käigus leiavad käsitlemist mitte niivõrd täitevvõimu teostamise päevaprobleemid, vaid eelkõige riigiehituse ja kogu ühiskonna uuendamise (riigi- ja haldusreformi, sealhulgas põhiseaduse täiendamise), rahvusideoloogia ja rahvuskultuuri (sealhulgas maakultuuri) edasiarendamise ning ka rahvusvahelise koostöö, eelkõige Euroopa Liidu ja ÜRO reformimise teemad.

Ühe või teise presidendikandidaadi toetusprotsendid ja edu võiksid sõltuda sellest, milliseid muutusi nad visionäärina ja arvamusliidrina Eesti elu paremaks muutmiseks välja pakuvad. Uute edasiviivate ideede puudus, kestvad vastuolud valitsuskoalitsioonis ning valitsuse ja Tallinna linnavalitsuse vahel ning otsustamatus paljudes küsimustes on viinud Eesti riigi stagnatsiooni. Seisakut võiks aidata ületada ka uus president, kes ei karda vajadusel mobiliseerida otsustajaid uuenduste elluviimiseks. Uue presidendi valimistega võiks paljudel inimestel tekkida uus lootus, et algatatakse sisulisi muutusi poliitika edasiseks demokratiseerimiseks ja elatustaseme taas kiiremale kasvule viimiseks. Tulevane president peaks suutma senistest paremini lepitada erinevate erakondade juhte ja ministreid ühistööle Eesti hüvanguks. Koos õiguskantsleri ja kohtusüüsteemiga võiks President suurendada õiglust ühiskonnas. Kui on rohkem õiglust, siis on tagatud ka vabadused ja vastupidi – ebaõiglases riigis pole tagatud ka isikuvabadused. Riigipea ei tohi eliidi, äri- ja ettevõtjate huve seada kõrgemale kodanike huvidest, sest Eesti riigi lõid selle kodanikud ja elanikud, mitte erakonnad ja erafirmad. Ainult nii võib riigipeast saada tunnustatud president.

Jääb küsimus, kas Eestis leidub sellist isikut, kes suudab Eesti taas äratada kasvule ja arengule. Ühinen Maarja Vaino kevadunistustega ideaalsest presidendist, rõhutades eriti seda, et täieline president peaks esindama riigis „tasakaalustavat vaimset küpsust“, ta peab olema empaatiavõimeline diplomaat nii välis- kui ka sisesuhetes. Uus president peaks suutma koondada enda ümber tunnustatud teadlasi ja kogenud eksperte, edumeelseid ettevõtjaid ja noori poliitikuid, et kindlustada Eesti riigi jätkusuutlikkust ja uuenemist. Uue presidendi meeskonnast võib sõltuda, kas lisaks ettevõtlusvabadustele saavad Eestis tagatud ka tõelised isikuvabadused, kus aktiivsed kodanikud on ka sisuliselt kaasatud riigiasjade otsustamisse.

Eesti tulevase presidendi eestvõttel võiks Eesti oma EL eesistumise ajal 2018.a. isegi kogu Euroopa jaoks välja pakkuda uut poliitikat, miks mitte isegi uut paremini toimivat kapitalismi mudelit, et kiiremini ületada vanas Euroopas kestvat majandus- ja finantskriisi ning kasvavat rändesurvet.

Avaldatud Delfi arvamusrubriigis 19.03.2016 

Ivar Raig

Eelseisev referendum Ühendkuningriigi Euroopa Liitu jäämise küsimuses on juba kaasa toonud muutusi kogu Euroopale, sealhulgas mõistagi ka Eestile. Kuid suurem osa muutusi seisab alles ees sõltuvalt referendumi tulemustest, mida ette ennustada on väga raske. Kogu maailma järgib suure huviga Suurbritannia ja Euroopa Liidu suhete muutusi ning vastavate ametlike rahvaküsitluste (YouGov) tulemusi. Avalikku arvamust EL-i jäämise küsimuses on selles riigis süstemaatiliselt uuritud juba alates 1975. aastast, mil britid korraldasid esimese referendumi selle küsimusega . Tollase referendumi initsiaatoriks oli leiboristide liider ja peaminister Harold Wilson vastukaaluks eelmise, konservatiivide valitsuse otsusele liituda 1973. a. Euroopa Majandusühendusega. Siis oli valdav osa konservatiivide toetajaid positiivselt meelestatud Euroopa koostöö suhtes ning leiboristid olid lõhestatud ning referendum andis tulemuseks: 67,2% poolt ja 32,8 % vastu Suurbritannia jätkamisele ühenduses.

Nüüd on olukord paljuski teistsugune. Valdav osa leiboriste ja šoti rahvuslasi on EL-i jäämise poolt, konservatiivid aga on lõhestunud. Lahkumist taotleb parteina üksnes viimastel valimistel toetust kasvatanud Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP). YouGov pikaajalised esinduslikud avaliku arvamuse uuringud (küsitletute arv 3500 täiskasvanud kodanikku) näitavad, et kokkuvõttes on neljakümne aasta keskmisena EL-i jäämise pooldajaid ja vastaseid enam-vähem võrdselt, kuigi ühe või teise poole toetajate osatähtsus on aeg-ajalt suurenenud või vähenenud kuni 25% ulatuses. Kuid mitte kunagi pole brittide seas toetus EL suhtes olnud kõrgem kui 70% ning madalam kui 30% . Toetus on muutunud paljude erinevate tegurite mõjul, millede hulgas domineerivateks võib pidada olukorda majanduses ja valitseva partei populaarsust riigis.

Eelseisva 23. juuni referendumit silma pidades pakuvad huvi eeskätt viimaste küsitluste tulemused. Kui veel 2016. aasta alguses enne EL ja Ühendkuningriigi erisuhteid sätestanud lepingu sõlmimist 19. veebruaril olid EL-ist lahkumise pooldajad selges ülekaalus, siis hilisemad uuringud on näidanud EL jäämise pooldajate väikest kasvu. Näiteks vahetult pärast lepingu sõlmimist (21.-22. veebruarini) läbi viidud küsitlus näitas, et EL-i jäämise pooldajaid ja vastaseid on enam-vähem võrdselt, vastavalt 37% ja 38%, kusjuures kõige rohkem kindlaid lahkumise poolt hääletaid on briti iseseisvuspartei (UKIP) toetajate hulgas (94%) ning kõige rohkem kahtlejaid konservatiivse võimupartei valijate seas (23 %). Viimased märtsikuu küsitlused näitasid, et valitsuse jõuline esimese kahe nädala kampaania tõstis EL-i jäämise pooldajate osatähtsuse 40 %-i ning langetas lahkumist toetajate osa 37%-i. Referendumil oma otsuses kõhklejate osa langes 18%-i ning ülejäänud 5% ei kavatse osaleda referendumil. Edasise kampaania käigus hakatakse ilmselt püüdma eelkõige neid briti kodanikke, kes pole veel otsustanud poolt valida.

Peaminister David Cameronil õnnestus EL liikmesriikide ja institutsioonidega kokku leppida Ühendkuningriigile eristaatuse andmine, mis võimaldab pidurdada immigratsiooni, vähendada pagulastele antavaid toetusi ja pikendada immigrantidele kehtestatud aega juurdepääsuks riigi sotsiaalsete tagatiste süsteemidele, peatada seadusandliku võimu edasine koondumine EL institutsioonide kätte ning tuua see osaliselt tagasi briti parlamentidele, loobuda osalemisest üha tihedama liidu kujundamisel poliitikavaldkondades, mis kahjustavad Suurbritanniat nagu näiteks EL ühtne rahanduspoliitika.

Suurbritannia uus eristaatus EL-s jõustub aga vaid tingimusel kui referendum toetab liitu jäämist. Sellepärast otsustas peaminister juhtida ise „In“ ehk „Sisse“ (EL-i jäämise) kampaaniat. Raskemad lahingud oma oponentide ja valijatega seisavad ilmselt alles ees, sest „Out“ („Välja“) kampaania on praegu oluliselt tugevam, kui eelmise referendumi ajal. Seda toetavad isegi paljud briti valitsusliikmetest (kuus ministrit) ja Londoni populaarne linnapea Boris Johnson, mitmed mõjukad äriringkonnad ja meediakanalid. Kampaaniad, mille rahastamiseks on erakondadele küll pandud ametlikud piirid (proportsionaalselt viimaste parlamendivalimiste tulemustega) tõotavad tulla vägagi rikkalikud (maksumusega enam kui 30 miljonit eurot) ja emotsionaalsed, täis erisuunalisi hirmutamisi ja tulevikustsenaariume Ühendkuningriikide lahkumise puhuks Euroopa Liidust.

Näiteks Margaret Thatcheri kaua aega patroneeritud The Bruges mõttegrupi regulaarsetel konverentsidel arutatakse nii Suurbritannia EL-ist lahkumise mehhanismi üle kui ka analüüsitakse selle konkreetseid rahalisi kasusid ja kahjusid, koostatakse tõsimeeli nimekirju EL-i seadusandlikest aktidest, mida on vaja peale lahkumist tühistada ning kavandatakse valitsusse reformiministri ametikohta uue, EL-ist sõltumatu seadusandluse väljatöötamiseks.

Enamuse briti euroskeptikute jaoks küsis D. Cameron EL-i liikmesriikidelt ja Brüsselilt liiga vähe ning sai vaid kosmeetilisi kohendusi EL-i toimimises ja poliitikates, mida ei saa nimetada vajalikuks reformiks. See võis olla ka viimaseks põhjuseks, miks David Cameroni vana hea semu ja õpingukaaslane Boris Johnson liitus valitsusjuhi kritiseerijatega EL küsimustes just peale kokkulepet. Panuste pretsedenditut suurust iseloomustab ka see, et kõmuajaleht „The Sun“ püüdis oma hiljutisel esiküljel seostada „Out“ kampaaniaga isegi traditsiooniliselt sõltumatut kuningannat.

Valijate meelsuse kujundamisel enne referendumit võib määravaks saada mõni konkreetne analüüs, mis näitab, millist kasu või kahju saab iga hääletaja sellest, kui Suurbritannia saab endale rohkem õigusi ise otsustada riigis kehtiva seadusandluse üle, ei pea enam maksma suurt EL-i liikmemaksu, kuid kaotab suure osa Euroopa turust ja investeeringutest. Mitte vähem tähtsaks ei saa pidada ühe või teise poole eelseisvat kampaaniat või isegi selle mõnda õnnestunud või ka ebaõnnestunud uut elementi, sest referendumite ajalugu EL-i küsimustes on näidanud, et tulemused pole enamasti ennustatavad. Sageli on juhtunud, et enamus hääletab võimul oleva erakonna või selle juhi kampaaniale vastupidiselt. Suvisel pööripäeval võib väga paljudel brittidel tekkida kiusatus pöörduda ära juba piisavalt kaua võimul oleva David Cameroni toetamisest. Viimasel on aga võita lisaks võimule jäämisele Ühendkuningriikides ka mõjuvõimu suurenemine kogu Euroopas.

Igal juhul saab briti poliitiline teater olema lähikuudel väga huvitav, et seda pidevalt jälgida ka Eestis.